Märkimisväärselt meeldiv ja mehukas tegemine, see hommikune uitamine. Ma ei võta vaevaks vaidlema hakata, hommikvõimlemine võib ka hingekirgastav olla. Aga isiklikult eelistan ruumist välja saada. Sinna, kus on rohkem või vähem elu. Tavaliselt rohkem, sest kevad keerab ülesse kõik tegelased. Alates nendest, kes looduse poolt sarvi kannavad. Lõpetades siis asjapulkadega keda juhiabist elukaaslane selles osas järele aitab.
Üleüldse, liikumine aktiveerib ajutegevust. Ja pahatihti pressivad pähe mõtted. Tihtipeale triviaalsed majandusmured.Harvem aga geniaalsed mõttevälgatused, sisuks üldistused, milleni tavaliselt ei viitsi jõuda. Kuigi, helgeid mõtteid on tavaliselt vähe. Või, olgem ausad, puuduvad sootuks. Tavaliselt meenuvad hommikusele uitajale hoopis habemega anekdoodid, näiteks:
Baari siseneb mees. Läheb seina mööda üles, kõnnib üle lae ja leti juures alla, tellib ühe viski, joob selle ära ja läheb tuldud teed tagasi. Baarikülalised vaatavad seda ammulisui pealt ja kui mees on lahkunud, küsib keegi imestunult: “Kas ta teeb alati niimoodi?”
“Ei,” vastab baarimees, “ma ise ka imestan, tavaliselt võtab ta kaks viskit!”
Head uitamist!
Well-well-well, kuidas siis see demokraatia põhiprintsiip oligi? Et enamuse võimuga peab kaasnema kõigi ühiskonnaliikmete inimõiguste tagamine? Oli ju selline mõistlik põhimõte? Muidugi, et. Siin astuvadki mängu, kui mitte öelda kapist välja, vähemused. Sellised naksakad X astmes minoriteedid. Tegelased kes väidavad, et kõik on õnnelikud, kui parlamenti hakatakse näiteks kvoodi alusel naisi valima. Kuidas õnn saabuma peaks, asjaosaliste jutust ei selgu. Ammugi mitte tõsiasi, et idees endas sisaldub räme vastuolu. Võrdsus, sealhulgas sugudevaheline võrdsus, tähendabki, et ametikohtadele tekib konkurss. Paremusjärjestus. Ja seda kvalitatiivsete oskuste, mitte genitaalide, põhjal. Lihtne mis? Kordan veel – pereplaneerimiseks vajalike näärmete tüüp ja suurus ei ole olulised. Oskused loevad! Kanasagaratele seherdane argument vaevalt mõjub ja mingil hetkel algab soig uuesti – kõik oleksid õnnelikumad…
ÖÖ. Müstiline, maagiline, sensuaalne aeg. Kõik kassid hallid, armunud teineteise lembusest joobumas.Perekonnainimesed lapsed lõpuks magama uinutanud ja unelevad ise, näpp teleri nupul. Öösel toimub ka muud – voolumõõtja hullub isekeskis, elades himukalt kaasa järjepanu avanevatele ja sulguvatele vooluringidele. Talle sekundeerib pontsakas inverter, pahisedes enda ette keeles, mille sõnu mida teab ainult tuul. Või hooldustehnik.
Suhteliselt lihtne oleks kõikvõimalike poliitiliste süsteemide lahtiseletamine. Näituseks kaks äärmust – liberalismus ja sotsialismus. Mida see võiks tähendada? Vat liberalismiga on nagu pizzaga, võrdne põhi kõigile – peale pane niipalju kui oskad ja tahad. Sotsialism on jällegi nagu tort. Ise lõikama ei pea – sulle lõigatakse.