Veebikiri.ee

Majandus & elustiil. Koolitus

Persoon

Nikola Tesla

By

Oleme varemgi portreteerinud erinevaid suurkujusid lähiajaloost ja teeme seda kindlasti ka edaspidi. Sedapuhku, visandame Ameerika Ühendriikides töötanud inseneri ja leiutaja elukäigu.

1943. aastal New Yorgi hotellitoas siit ilmast lahkunud Nikola Tesla sündis 1856 aastal Austria keisririigis ja olles rahvuselt serblane, sai kodanikunimeks Никола Тесла. Lisaks emakeelele: serbohorvaadi keelele, valdas ta veel seitset keelt: inglise, itaalia, ladina, prantsuse, saksa, tšehhi ja ungari keelt.

Leiduri noorpõlve ilmestab seik, mille kohaselt ortodoksi preestrist isa soovis, et Nikola õpiks preestriks, kuid plaanid muutusid. Põhjuseks fataalne tõsiasi, mille kohaselt pärast Karlovac`i Reaalgümnaasiumi läbimist oma sünnikoju naasnud Teslat tabas koolera, viies ta pärast pikka põdemist sõna otseses mõttes surmasuhu. Just siis olla isa andnud vande, et kui poeg paraneb, saadab ta õppima parimasse inseneride kooli.

Aasta 1875 leiabki vastse tudengi Austria ülikoolilinnast Grazist. Paraku jääb Polütehnikum lõpetamata mitmetel põhjustel. Küll ilmneb just siin õppuri äärmuslik töökus aga ka mängusõltuvus. Jättes vahele perioodi, kuhu mahuvad nii Praha, Budapest kui Pariis, oleks järgmine oluliseim ajamärk 1884. Koht: Ameerika Ühendriigid.

Ajaloolase W. Bernard Carlson`i uurimuste kohaselt kohtas Tesla värsket tööandjat Thomas Alva Edison`i ainult paaril korral. Kokku töötas Nikola Tesla Edison Machine Works heaks vaid kuus kuud, sealjuures töölt lahkumise põhjused jäävad ebaselgeks. Sealtmaalt saab alguse iseseisvate äride ajajärk. Kusjuures, kuigi ta sissetulekud olid kohati väga suured, suri leidur vaesuses, sest ettevõtted lõpetasid tihtipeale pankrotiga. Nikola Tesla oligi eeskätt leidur ja insener aga mitte ärimees. Küll aga andekas esineja, kes väidetavalt oma esinemisi ei nautinud.

Siinkohal loetleme mõningaid leiutisi või arengusuundi, millega tänaseks kultuslik insener seotud:

• vahelduvvoolusüsteemid, sealhulgas mitmefaasiline elektrisüsteem ja elektrimootor;
• elektrienergia juhtmevaba liikumine (wireless power),
• röntgenkiired (x rays-s);
• hüdroenergia elektrijaam;
• raadioteel töötavad kaugjuhtimissüsteemid.

Antud loend ei ole lõplik. Küll saaks lõpetuseks tõdeda, et Nikola Tesla ei abiellunud kunagi, tema nimel on ligikaudu 300 patenti, ta elas täpse ajaplaani järgi, väidetavalt ei maganud kauem kui kaks tundi ja jalutas kuni 16 kilomeetrit päevas. Ja veel, kes ei teadnud, tema töödest ja nimest on saanud inspiratsiooni autotootja Tesla Motors. Ja loomulikult kannab tema nime magnetilise induktsiooni SI-süsteemi tuletatud mõõtühik.

Huviväärseid linke:

http://www.biography.com/people/nikola-tesla-9504443#death-and-legacy

https://energy.gov/articles/top-11-things-you-didnt-know-about-nikola-tesla

Foto: Wikipedia

Intervjuu harrastusfotograafi, pr. Kadi Prants`iga

By

Kadi Prants

Harrastusfotograaf, seda on raske defineerida. Me kõik oleme ju väikestviisi harrastusfotograafid, sest tänasel päeval pildistab praktiliselt iga teine tehnikavidin. Sestap küsiksime, kas enam kui 10 aastane kogemus ei paiguta Teid pigem professionaalide ritta?

Minu arvates tähendab enda professionaaliks pidamine piisavalt pikka, järjepidevat pingutust, millele järgneb selge tunnetus oma professionaalsusest. Ma tegelesin iluvõimlemise ja tantsimisega kokku 15 aastat, viis–kuus korda nädalas, vähemalt kaks tundi korraga. Sealjuures ei pidanud ma end veel professionaaliks vaid asjaarmastajaks. Tänapäeval antakse liiga lihtsalt endale ilus tiitel: tantsija, fotograaf, kvaliteedijuht.

Esimesed 10 aastat pidasin end fotograafia huviliseks pildistades loodust, tuttavate laste sünnipäevi, tüdrukute õhtuid jne kasutades tihtipeale kaamera etteantud seadistusi. Nii oskab meist tõesti igaüks pildistada. End seejuures fotograafiks pidada ei oleks minu arvates paslik.

Fotograafia huvilise ning tõsise fotograafi vahe on aga tihtipeale selles, et fotograaf pildistab ainult manuaal režiimis, kus nii ISO, valge balanss, säri kui ka ava tuleb ise määrata vastavalt valgusoludele. Samuti sellekohaselt, mida ja kuidas soovitakse jäädvustada, samuti paika sättida õige kompositsioon ehk nägemus fotost ning sellega loo jutustamine selle vaatajatele. Öeldakse, et pilt sünnib fotograafi peas juba enne selle tegemist. Seega täna ma tunnen, et olengi täpselt seal vahepeal: algajast väike samm edasi professionaali suunas – sealt ka nimetus harrastusfotograaf.

Miks fotograafia?

Ütlen ausalt – isegi peale 15 aastat lavakogemust iluvõimlejana ning edasi tantsijana Palestra tantsugrupis (Reet Kriegeri käe all) olen ma introvert. Fotograafia avab minus aga ekstraverdi omadused: tahan olla inimeste keskel, nendega suhelda. Leida viise nende enesekindlust tõsta, panna naeratama. Tahan kogeda uusi ja ootamatuid olukordi, ma tunnen kuidas pildistamine ja inimestega suhtlemine annab mulle energiat juurde. Usun, et on oluline end tunda. Aga ka teada, mis teeb mind õnnelikuks – fotograafia on kindlasti üks asi – ja mis parim, ma võtan selle kaasa nii reisile, lapse sünnipäevale, sõbranna tüdrukute õhtule kui ka teistele vahvatele üritustele. Meditatsiooni mõiste ei sisalda enam ammu endas vaikselt istumist ja hingamist – meditatsioon on see, mis sind rahustab ja laseb sul tunda end hästi, on see siis tantsimine, joonistamine või pildistamine.

Tuntud õpiku pealkirja kohaselt pidavat pildistamine olema imelihtne. Tegelikkuses – kui keeruline on momenti tabada ?

Oleneb kas oled algaja või professionaal.

Kui oled algaja: vajutad automaat-funktsioonis nuppu, siis on pildistamine imelihtne. Mida rohkem sa aga tead, seda rohkem tahad ennast ja kaamerat proovile panna, pildistad manuaalses režiimis, rasketes valgusoludes, otsid pidevalt uusi ja ootamatuid olukordi, kus vahest väga kiiresti vaja reageerida. Siis on pildistada juba raskem.

Mul on praegu fookuses üritusfotograafia, esmane huvigrupp on lapsed ning nende sünnipäevade pildistamine (pildistan ka nt tüdrukute õhtuid, täiskasvanute pidusid, väliüritusi, suvel üks pulmgi tulemas). Laste pildistamisel mängutoas, kus nad on väga aktiivsed on tihti olukord, kus vaevalt jõudsin ma kaamera silmale tõsta, kui laps on läinud. Laste pildistamisel peab kasutama erinevaid nippe ja olema väga loominguline. Mõni laps naudib kaamerat ning poseerib ilma palumata, teist peab aga meelitama. Lapsed on aga imelised modellid – nad kannavad endas loomulikku ilu: kui see hetk ära tabada, siis saab suurepäraseid pilte.

Rääkides fotografeerimisest, kas teid aitab ka Teie rakenduspsühholoogia alane haridus?

Laste pildistamisel on psühholoogiast palju kasu. Ma pean ära tundma, kuidas lapsele läheneda, kuidas teda mõjutada, et ta sooviks kaadrisse jääda. Lapsed on erinevad, samuti ka nende iseloom, vajadused. Tegelikult sama kehtib ka täiskasvanute puhul aga nemad ei näita igat oma emotsiooni koheselt ja selgelt välja. Julgen öelda, et tunnetan väga hästi, kui inimesel on mure ning ta tahaks sellest rääkida. Fotosessioonil peab inimene end hästi ja vabalt tundma, kui aga miski kriibib sees, siis on ju väga hea teisele neutraalsele inimesele ära rääkida; inimene kohe avaneb.

Samuti mainin, et lihtsam on pildistada võõraid kui tuttavaid. Seda tunnetasin hästi, kui olin fotograafiks Tallinnas toimunud Maale Elama messil. Üks vahva meesterahvas ütles, et ma teda ei pildistaks kuna ta ei ole fotogeeniline. Ütlesin siis talle: „tead, mina ka ei ole ja sellepärast ma hakkasingi fotograafiks, et mitte ise pildile jääda!“ Mees naeris südamest ning ütles, et see väärt mõte. Võttis sisse poosi et ma temast siiski pildi teeks – muutus vabaks.

Igapäevaselt olete ametis kvaliteedijuhina?

Jah, olen ühes suuremas ehitusettevõttes kvaliteedijuht. Tegelen ISO juhtimissüsteemide loomise ja juurutamisega ning viin objektidel läbi töö- ja keskkonnaohutuse kontrolle. Kuna tegelen igapäevaselt seaduste, reeglite, standardite jms, siis loominguks seal palju ruumi ei jää. Seetõttu valik harrastusfotograafia, mis annab piiramatuid võimalusi oma loomingut valla lasta.

Vabavastus – kõik mis südamel:

Ütlen ausalt – muretsesin kaua, kas fotograafia maailmas on veel ruumi ühele fotograafile. Kuniks ma leidsin fotograaf Jenna Martini inspireeriva loo „Dear new photographer…“ Ta julgustab tegelema fotograafiaga, leidma oma nišši, küsima tagasisidet professionaalsetelt fotograafidelt (kes ei arva, et nõu andmine võiks tähendada neile klientide kaotust) ja edasi pingutama ka juhul, kui alati kõik välja ei tule. Nii nagu tantsijaks ei saa üleöö, ei saa ka fotograafiks. Usun, et lisaks heale portfooliole mängib fotograafi valikul suurt rolli ka fotograafi isiksus–seda koolis õppida ei saa. Sa kas oled meeldiv, tolerantne, sobid inimesele–või ei.

Lõpetuseks: mida sooviksite veebikirja lugejatele?

Soovin lugejatele korraks peatuda ja mõelda, mis teeb neid õnnelikuks ja siis teha otsus sellega tegeleda. Nii lihtne see ongi.

Minul võttis see otsus kaua: olen nö eneseleidmisega tegelenud juba aastaid. Mediteerisin, lugesin raamatuid, proovisin asju, mis teisi õnnelikuks teeb aga lõpuks tuli ikkagi enda sees jõuda otsuseni, kes ma olen ning mida ma teha tahan. Pean ütlema, et raskeks tegi selle asjaolu, et eluaeg võimlesin ja tantsisin oma vanemate rõõmuks. Kui lõpuks sellest lahti lasta, mida on peale surutud, võid jõuda uskumatute leidudeni.

Olen lõpetanud kõrgkoolis rakenduspsühholoogia ning lisaks käisin presidendi vastuvõtul, kuna kvaliteedi- ja keskkonnahalduse erialal olin parim lõpetaja aga õnnelikuks ei tee see, kui palju koole olen läbinud või kui heal kohal töötan, vaid see, kas tegelen elus asjadega, mis mind päriselt elevile ajavad, õnnelikuks teevad või vajadusel maandavad – minule on need tants ja fotograafia (õnneks saan need peaaegu kõikjale kaasa võtta).

Olge rõõmsad, tegelege asjadega, mis silma särama panevad ja andke võimalus uutele tulijatele.

Olen leitav Facebookist: www.facebook.com/FotograafKadiPrants/

…ja oma tagasihoidlikult kodulehelt: http://prantskadi.wix.com/harrastusfotograaf

 

 

Intervjuu ettevõtja, hr. Risto Sulu`ga

By

Risto Sulu

Mitmetahulise persoonina võiks Teid intervjueerida väga mitmest aspektist. Küsiksime sedakorda alustuseks: mis on coaching maakeeles?

Coaching`ule on välja pakutud mitmeid erinevaid definitsioone, kuid selleks, et seda lihtsustada, võib alustada järgnevalt – coaching on meetod inimese teadlikkuse ja tulemuslikkuse tõstmiseks. Nüüd, kui vaadata, kuidas seda teha, ehk millised on peamised tööriistad coachinguks, võib esile tuua – aktiivne kuulamine ja suunatud küsimused. Tegemist on meetodiga, mis on suunatud inimese igakülgsele arengule. Coach`ides saab lahendada inimeste ja/või organisatsioonide probleeme või õppida juurde näiteks uusi vajalikke oskusi. Maakeeles: minu silmis on coaching efektiivne vahend mingisuguse konkreetse eesmärgi saavutamiseks.

Mida  coaching annab üksikisikule või siis organisatsioonile?

Alustame üksikisikuga. Oletame, et inimene kardab esinemist, kuid ei tea, kuidas selle probleemiga tegeleda. Asjaolu muudab teravamaks veel näiteks asjaolu, et inimene peab nelja kuu pärast esinema suurel konverentsil sajale inimesele. Mida teha? Siinkohal on coach`i otsimine ja coaching hea valik, sest:
a) probleem on selgepiiriline ja ajaliselt mõõdetav;
b) probleemiga tegelemine ja inimese toetamine ei vaja tegelikult erialaoskusi;
c) probleemiga tuleb tegeleda kiirelt ja on vaja näidata tulemusi.

Nii nagu spordis treener, asub coach sinuga koostööle selle probleemi lahendamiseks. Kuid selle asemel, et öelda, kuidas ja mida täpselt teha, toob coach sinust parima välja, nii et sa ise pakud välja tegelikke lahendusi. Coach on peegeldaja, kuulaja ja toetaja. Tegevuskava jälgides ja kokkulepitud tegevusi sooritades märkad nelja kuu pärast esinedes, et hirm on vähenenud ja enesekindlus suurenenud.

Näiteid võib tuua veel, kuid usun, et see annab hea pildi, kuidas coaching saab üksikisikule kasulik olla. Lisaks peab mainima, et coaching`ut kasutavad veel teadlikumad inimesed, kes soovivad selles, mida nad teevad, veel paremad olla. Sellisel juhul kasutatakse coaching`ut jätkuva enesearengu tööriistana.

Organisatsioonis võimaldab coaching kaasata inimesi organisatsiooni tegevustesse sügavamalt ja välja selgitada inimeste tõelised vajadused, soovid, mured, hirmud. Kuidas coaching`ut rakendada organisatsioonis? Igapäevases vestluses töötajatega võiks ülemus kasutada coaching`u tööriistu: aktiivset kuulamist ja suunatud küsimusi. Poetades igasse vestlusesse paar sügavamat küsimust, seejärel aktiivselt kuulates, on võimalik kokku panna inimestest tervikpilt, mida saab kasutada sisendina erinevate muudatuste tegemisel organisatsioonis. Küsimus on – mida me inimesed tegelikult vajavad? Nii saab vastuse. Oluline on rakendada ja teha midagi selle sisendiga, teisisõnu viia vajalikud muudatused ellu.

Peale selle on võimalik luua näiteks väiksemaid töögruppe töötajatest, seada gruppe juhtima liidrid ja panna nad üksteist grupis coach`ima, et leida uusi ideid ja lahendusi organisatsiooni jaoks. Muidugi ei piirdu coaching`u kasutus organisatsioonides ainult eeltooduga.

Spetsiifilisemalt: Teil on väga tugev kogemus toitlustusjuhina – millal on coaching`u kui koolitusliigi valik õige ja õigustatud?

Oma kogemusest lähtuvalt võin öelda, et coaching pole imevits kõige vastu. Kui inimene või töötaja on madala sisemise motivatsioonitasemega ja ei soovi võtta vastutust selle eest, mida ta mõtleb või teeb, siis ei aita isegi coaching. Seega pole coaching mõeldud kõigile. Juht saab coaching`uga küll koguda vajalikku informatsiooni edasisteks muudatusteks, kuid coaching`ut edaspidi rakendada soovitan küll inimestega, kes on selleks valmis (võtavad vastutuse, tahavad ja soovivad areneda). Eelnev kehtib individuaalse coaching`u kohta organisatsioonis.

Vaadates coaching`ut koolitusliigi osana, saame seda rakendada näiteks koolituste grupidiskussioonide juhtimisel. Seda soovitan teha siis, kui juhina on vajalik sisend kogutud ja inimeste vajaduste tundmine parem. Endal võttis see aega pool aastat, peale mida asusin coaching`ut kasutama ka muuhulgas koolitustel. Varasemalt mainitud töögruppide näide illustreerib hästi coaching`u edasist kasutust organisatsioonides.

Nagu eelnevalt öeldud – mitmetahuliselt persoonilt võib küsida erineva sisuga küsimusi – teenuse disain see on …?

Selle aasta alguses puutusin kokku uue huvitava mõistega. Tänan Sven Lööndret ja Soomes asuvat, kuid Eestis tegutsevat Haaga-Helia ülikooli selle eest! Uudishimuliku inimesena asusin terminit teenuse disain lahti mõtestama oma kogemusest lähtuvalt. Mõistsin, et olin oma eelneva kogemuse jooksul lähenenud asjadele valest nurgast. Arvasin, et tean eksperdina, mida kliendid soovivad ja planeerisin teenuseid enda ekspertiisist lähtudes – seda nimetatakse teenuse planeerimiseks. Tegin seda pea alati lineaarselt ja ei muutnud teenustes palju aja jooksul.

Teenuse disain selle-eest hõlmab endas erinevaid meetodeid, kuidas näha teenust kliendikesksena, sest see on tegelik tuum, kuidas võita enda poole olemasolevaid ja uusi kliente. Peale selle toimub teenuse disainis pidev rühmatöö, uuesti-disainimine ja katsetamine. Minu mõtteviis on tänu teenuse disainile palju muutunud. Mis mulle meeldib selle juures kõige enam on see, et see on väga inimkeskne meetod, hõlmates endas coaching`ut (õigete küsimuste küsimist), turundust, klientidega suhtlemist ja veel muud huvitavat.

Seega on teenuse disain meetod, kuidas kaasluua koos klientide ja meeskonnaga kõigi osapoolte vajadusi ning ootusi ületav teenus.

Isiklikku laadi küsimus – miks ettevõtlus?

Viimased paar aastat ootasin, et saaksin teha „oma asja“. Ootasin õiget aega ja hetke, et oleksin selleks valmis. Kui midagi väga soovid, siis elu võib anda sulle selleks võimaluse. Niimoodi mul juhtus. Just sel hetkel mõtlesin: „Kas nüüd või mitte kunagi.“ Tegin esimese sammu ja ei kahetse otsust, kuigi polnud selleks enda arvates valmis.

Miks otsustasin ettevõtluse kasuks? Ühelt poolt varasema palgatöö piirangud, teiselt poolt kirglik soov luua võimalikult paljudele inimestele väärtust. Eelnevalt öeldus nähtuvad tüüpilised inimese motivatsiooni allikad: valu ja nauding. Soovisin minimeerida valu ja maksimeerida naudingut. Minu jaoks oli ja on siiani oluline isiklik ruumi, aja ja mõttevabadus. Soovisin töötada tegelikult võimalikult paljude erinevate inimestega erinevates töökeskkondades – ettevõtlus pakub selleks paremaid võimalusi. Ettevõtjana on võimalik oma aega paremini planeerida ja tunda ennast nii rohkem oma aja peremehena. Ilma juriidilise korrektsuseta ütlen ausalt, et paljudes organisatsioonides on liiga suur tähelepanu formaalsusel ja poliitikal. Kui enamus aega kulub firma poliitika tundmaõppimisele ja õpitu rakendamisele, siis kes tegeleb inimeste ning arendustegevusega? Soovisin luua oma firmakultuuri, kus fookus ei oleks ebavajalikul.

Viimaks loomistegevus ja väärtusloome. On elav nauding teha midagi, millest on inimestele ja organisatsioonidele reaalselt kasu. Toetades seda tehes nii sinu soovitud elustandardeid kui sihte elus.

Ja veel isiklikum küsimus – kuidas puhkate?

Eelistan aktiivset puhkust, õppimist ja inimestega koos sisukat aja veetmist. Aktiivse puhkuse all pean silmas erinevaid pallimänge (jalgpall, korvpall, võrkpall), matkamine, jooksmine. Armastan õppida uut ja tunnen huvi erinevate valdkondade vastu, selleks loen raamatuid, vaatan dokumentaalfilme, loen alternatiivmeediat, osalen erinevatel koolitustel. Meeldib veeta aega lähedaste, sõprade, tuttavate seltskonnas ning tutvuda uute huvitavate inimestega.

Mida sooviksite veebikirja lugejale?

Soovin, et iga lugeja järgiks elus oma tõelist kutsumust ja teeks seda, mis teda tegelikult õnnelikuks teeb. Soovin, et igaüks tegeleks tõsiselt ja järjepidevalt sisekaemusega. Nii saame inimesena areneda, sest areng on elu. Kui me areneme, siis tunneme ennast õnnelikuna. Õnn on seisund, mis ei alga kellestki muust kui sinust endast!

Otsetee: HTCoaching.ee kodulehele …

Foto: erakogu

 

Intervjuu tõlkebüroo Swesteng Languages juhataja Ave Rosenthal-Juhkamiga

By

Ave Rosenthal-Juhkam

Tõlketurgu näikse iseloomustavat enam kui tihe konkurents. Mistahes otsing internetist annab ca 50-60 erinevat teenusepakkujat, võib-olla isegi rohkem. Sestap küsiksime – mille poolest eristute? Miks just Swesteng Languages?

Tõsi, konkurents on tihe ja seetõttu peituvad meie tugevused finessides. Eristume selle poolest, et erinevalt paljudest teistest tõlkebüroodest ei paku meie n-ö laiatarbekaupa vaid custom-made teenust. Valime konkreetse töö tegemiseks sobiva parima meeskonna, arutame nendega kõik detailid üle ja teeme alles seejärel kliendile pakkumise. Tean, et paljudes teistes büroodes käib asi vastupidi – pakkumine koostatakse nii kiiresti kui võimalik ja tõlkijate-toimetaja meeskond pannakse kokku alles siis kui klient juba tellimuse esitanud on. Siit aga võivad tekkida probleemid nagu nt et parim sobiv tõlkija on hõivatud ja ei saa tööd kliendile lubatud tähtajaks valmis või tuleb hoopis teine tõlkija leida ning tema jällegi ei valda vastavalt teemat (nt õigus, juura, tehnika) nii hästi kui vaja.

Paljud meie kliendid on just sellised ettevõtted, kes on mõnest teisest büroost töö tellimisel kõrvetada saanud ja teevad meiega koostööd seetõttu, et meie kvaliteedile võib alati kindel olla.

Kas tõlgite juriidilisi tekste? Aga meditsiinilist kirjavara?

Tõlgime nii juriidilisi kui meditsiinilisi tekste. Olen ise õigusalase haridusega ja seetõttu on just need tekstid eriti südamelähedased.

Õnneks muutavad kliendid aina teadlikumaks ja erinevalt varasematest aegadest teatakse nüüd juba, et väga spetsiifilist õigusalast teksti ei saa tõlkida ega toimetada keegi muu kui jurist. Seetõttu osatakse juristist tõlkija või toimetaja tööle ka juba piisavalt aega jätta.

Kui kiiresti toimub tõlkeprotsess?

Üks tõlkija tõlgib 8-tunnise tööpäeva jooksul umbes 1800 kuni 2500 sõna, mis vastab umbes 6-8 standardleheküljele.

Millal tuleb appi keeletoimetaja? Pigem, teeme katse: kuidas kõlaks näiteks rootsi keelde ümberpanduna: ma tunnen Sind läbi ja lõhki?

Idioome ei saa otse tõlkida ja kui ’läbi ja lõhki’ tõlkida otse rootsi keelde, kõlaks see selles keeles väga kummalist ja kohatult: jag känner dig genom och avbruten. Küll aga on rootsi keeles olemas sarnase tähendusega idioom ja seda teades kõlaks soovitud lause rootsi keeles igati loogiliselt: jag känner dig helt och hållet.

Taolisi fraseologisme on kõigis keeltes palju ja need rikastavad keelt, kuid otse neid tõlkida ei saa. Siinkohal meenub üks väga hea inglisekeelne idioom: swan around (otsetõlkes: ’käima luigena’ või ’luige kombel ringi’). Tähendab see käitumist, kus isik käib uhkeldades ringi ja mulle teadaolevat sellist kujundit eesti keeles ei ole. Küll aga oleme inglise keelest üle võtnud paljud idioomid nagu nt flown the nest (eesti keeles ’pesast välja lennanud’), as the crow flies (eestikeeles ’linnulennul’) ja like a headless chicken (eesti keeles ’nagu peata kana’). Google Translator’ist ei oleks siinkohal vist palju abi?

Millest tuleneb ettevõtte nimi: Swesteng?

Nimi tuleb kolme keele lühendist: rootsi (Swedish), eesti (Estonian) ja inglise (English). Kui meie ettevõte viis aastat tagasi tegevust alustas, mõtlesime pakkuda peamiseks kolme nimetatud keelt.

Isiklik ja teemaväline küsimus: kuidas lõõgastute?

Armastan väga looduses viibida, kas siis koertega metsas jalutades või sportides. Meeldib joosta ja seda iga ilmaga. Pilates on samuti väga lõõgastav. Ja muidugi – ei saa jätta mainimata sauna, eriti kombinatsioonis lume peal jooksmise ja külma vette hüppamisega.

Golf see on …

Fantastiline spordiala, mis ühendab minu meelest kõik: liikumine, kaunis loodus ja võimalus harrastada seda ala nii sõpradega kui üksi.

Mis südamel?

Kuna ma hoolin väga loomadest ja muret teeb see, kui hoolimatult vahel meist nõrgematega ümber käiakse, siis kutsun kõiki üles kaaluma endale varjupaigast looma võtmist. Mul endal on kodus kaks koera, kellest üks on Valga varjupaigast leitud kutsu ja võin käsi südamel kinnitada: nii ustavat ja head sõpra teist ei leidu. Tänan igal päeval Jumalat, et me ta leidsime.

Mida sooviksite veebikirja lugejale?

Soovin, et me alanud aastal üksteist rohkem märkaks ja üksteisega arvestaks. Eriti hakkab märkamatus ja arvestamatus silma tänaval liikudes, nii jala kui autoga. Kuidas on võimalik, et kui me tänaval teise inimesega kohakuti satume, siis ei vaata talle isegi mitte silma, rääkimata naeratusest? Ja kuidas on võimalik, et paljud meist – muidu igati toredad ja viisakad inimesed – autoroolis täielikeks matsideks muutuvad?Ma usun, et seda kõike on siiski võimalik muuta. Miski ei muutu üle öö, aga aegamisi siiski. Ja eks iga muutus algab ju iseendast, vähemalt see on see mis mina ise teha saan.

Foto: Tõlkebüroo Swesteng Languages

 

Isaac Asimov

By

Isaac Asimov

Oleme varemgi portreteerinud erinevaid isikuid ja isiksusi. Sedakorda siira imestumise ajel. Isaac Asimov`i poolt kirjutet on maakeelde tõlgitud ajast mil robootika muutus laiema auditooriumi jaoks päevakajaliseks arutlusteemaks. Kokku 19 kirjutist. Otsija leiab ka eestikeelse ja tavapäraselt hõreda wikipedia artikli. Ja see ongi kõik. Püüame siinkohal tühikut täita. Arvestades aga kirjamehe monumentaalset jalajälge maailma ajaloos – on see pigem aupaklik kummardus, kui sügavam analüüs.

Algselt Isaak Yudovich Ozimov`i nime kandnud ilmakodanik sündis erinevatel andmetel 02.01.1920, vähemalt sellel kuupäeval tähistas viljakas kirjamees ise oma sünnipäeva. Sünnikohaks Venemaa, Petrovitši küla tänapäevases Smolenski oblastis. Vene keelt ta aga ära ei õppinudki. Vanemad kolisid New York`i, Brooklynisse siis kui Asimov oli kolme aastane. Sealtmaalt oli koduseks suhtlemiskeeleks jidiš ja inglise keel.

Koolitee algas New York City Boys High School`is, järgnes Seth Low Junior College ning seejärel Columbia College. Algselt zooloogiat õppinud, vahetas ta esimesel semestril suunitlust keemia kasuks. Aasta 1941 tõi PhD biokeemias. Sealtmaalt töötas Isaac Asimov tsiviilisikuna Navy Yard’s Naval Air Experimental Station`is. Järgnes lühialaine militaarkarjäär. Kuidas iganes, arvatavalt on antud artikli lugejad nõus – kõrgharidus tuleb ulmekirjanikule ainult kasuks. Võimalik, et ka klaustrofiilia – Asimov nautis väikseid ja suletud ruume.

Asimov`i kirjanduslik karjäär jaguneb kolmeks. Varasem neist, milles domineeris valdavalt ulme algas lühikeste lugudega 1939 ja jätkus novellide näol 1950. Aastat 1952 algas periood mil koostöös teiste autoritega koostati kolledži tasemel õpik teemal Biochemistry and Human Metabolism. Ning aastasse 1957 paigutub populaarteadusliku kirjanduse loomise alguspunkt.

Ateisti, humanisti ja ratsionalisti Isaac Asimov`i esimene kokkupuude ulmekirjandusega sai teoks küllaltki proosaliselt – vanematele kuulunud maiustuste poes. Esimese kirjatööga ei läinud edukalt, kuid ainult esmapilgul. Toonase tunnustatuima väljaande Astounding John W. Campbell lükkas algaja ulmefänni „Cosmic Corkscrew“ nimelise katsetuse tagasi – mis ei ole oluline. Oluline on hoopis muu: Campbell julgustas Asimov`i edasi katsetama, mida viimane ka tegigi. Edasine on juba aga sõna sõnalt klassika – 1941 aasta septembris avaldas Astounding Asimov`i 32-se, “Nightfall`i” nimelise kirjutise, mida peetakse tänini üheks kuulsaimaks ulmetekstiks üldse. Aasta hiljem ilmus esimene Foundation`i/Asumi lugu.

Siinkohal leiab auline lugeja rea asjakohaseid linke:

Isaac Asimov eesti keeles:

“Kadunud robot” (1965)
“Vaade kõrgelt” (1970)
“Igaviku lõpp” (1973)
“Autobiograafia” (1979)
“Seal, kus lõpeb Maa” (1982)
“Asum” (1985)
“Asum ja Impeerium” (1989)
“Huumori lõpp” (1992)
“Teine Asum” (1996)
“Millenniumid” (1999)
“Asumi äär” (2000)
“Asum ja Maa” (2001)
“Enne Asumit” (2004)
“Edasi Asum” (2006)
“Teraskoopad” (2008)
“Alasti päike” (2009)
“Koidu robotid” (2010)
“Robotid ja impeerium” (2010)

Foto: wikipedia.org

 

 

Intervjuu sotsiaalmeedia agentuuri Social Fly tegevjuhi Taavi Tammpere`ga

By

Taavi Tammpere

Sissejuhatuseks asjatundmatu küsimus, milles seisneb sotsiaalmeediumi tähtsus?

Sellele on väga lihtne vastus. Sotsiaalmeedium on paljudele inimestele saanud sõltuvuseks. Inimestel on alati isu olnud uudiste ja meelelahutuse järgi. Sotsiaalmeedium lihtsalt rahuldab seda vajadust. Näiteks siis kui raadio leiutati, istusid inimesed terve perega raadio ees ja kuulasid seda tähelepanelikult. Tänapäeval näeme sama asja sotsiaalmeediumiga. Inimeste iseloom ei muutunud, ainult tehnoloogia on uus. Äriliselt mõeldes siis tasub lihtsalt olla seal, kus on inimeste tähelepanu. Võib-olla 20. aasta pärast on mingi uus meedium, millel meie tähelepanu on suunatud.

Millega tegeleb Social Fly?

Aitame äride sõnumi viia edasi läbi sotsiaalmeediumi. Keskendume ka väiksematele äridele ja ei tegele ainult suurtega. Kui on vaja siis koolitame, kui on vaja siis aitame inimestel aega säästa ja aidata neil sisu luua või luua kampaaniaid. Eesmärk on üks- suurendada võimalikult väikese raha ja aja kuluga suurendada ettevõtte käivet.

Saame aru, et Teie kliendid on seinast seina – alustades näiteks mööblipaigaldusfirmast ja lõpetades reisibürooga?

Täpselt nii. Ettevõtete kliendid on ikkagi inimesed. Inimeste tähelepanu on aga sotsiaalmeediumis. Lihtsalt tuleb targalt leida üles õige sihtgrupp ja siis sellele turundada. Õnneks on seda võimalik üsna lihtsalt teha.

Facebook`i sheeri/laigi kõrgaeg näikse olevat kaduvik? Samas Facebook ei ole ainuke sotsiaalmeedium, aga asjatundjate sõnul tasuvaim. Kas see väide vastab tõele?

Iga äri on erisugune. Osadele äridele sobib kõige rohkem blogi, teistele Facebook, kolmandatele Youtube või Instagram jne. Kõik on kinni selles, mida ettevõtte kliendid tahavad kõige rohkem näha. Fakt on lihtsalt see, et Facebook on lihtsalt meedium, mis on Eestis hetkel väga populaarne ja seal on võimalik leida sihtgrupp üles kerge vaevaga. Kuigi Facebook karmistas uudisvoos kuvatavate postituste sagedust, usun ma, et kui luua sisu, mis inimestele meeldib siis vajalik info jõuab ikkagi kohale. Sotsiaalmeediumi valik sõltub siiski eelkõige ettevõtte vajadustest.

Toome triviaalse näite – söögikohtade (restoranid, pubid jne) läbiv idee näikse olevat kord päevas ülesse panna: täna menüüs. See on tihtipeale ka kõik. Kuidas lahendaks Social Fly ütleme näiteks restorani kampaania sotsiaalmeediumis?

Kahjuks see on paljude söögikohtade jaoks jah suhteliselt ainukene asi, mida postitatakse. See ei ole samas halb, sest päevapakkumine on paljude jaoks tähtis. Siiski tuleks ka muud sisu luua. Kõige tähtsam küsimus, mida tuleb esitada on see, et miks üks keegi üldse peaks hakkama sinu ettevõtte fänniks Facebookis? Mida sinu klient soovib seal näha? Kas ainult uudiseid, ürituste infot või ka saada inspiratsiooni? Siin ei ole ühest vastust. Eliitrestoranil ja pubil on erinev sihtgrupp ja tuleks mõelda, mis seda sihtgruppi huvitab.

Restorane on ka mitmeid. Mõnedega jaoks on restoran McDonalds, teiste jaoks Gloria. Kampaania puhul on kõige tähtsam ikkagi see, mida tahetakse saavutada ja millisele sihtrühmale seda sihtida. Üks võimalus on panna inimesi jagama oma pilti toidust või restorani sotsiaalmeediumis. Vastutasuks võiks olla siis näiteks üks cappucino.

Isiklik küsimus: kuidas puhkate?

Oleneb, kui võtan vabaks nädala või paar, siis tavaliselt ikka reisin. Kui võtan vabaks õhtu siis lähen naisega, kas rattaga sõitma või lebotan niisama ja vaatan temaga mõnda filmi. Võin läheme kuskile pubisse sõpradega.

Mida soovite Veebikirja lugejatele?

Kevad on käes. Sõitke või jalutage looduses. Hingake värsket õhku ja nautige oma pere või sõprade seltskonda.

www.socialfly.ee
https://www.facebook.com/socialfly.ee
https://www.linkedin.com/company/social-fly

Foto: erakogu

 

 

Cornelius Vanderbilt

By

Cornelius VanderbiltMajandusväljaandena heidame pilgu ajalukku ja portreteerime ehedast ajakirjanduslikust huvist ettevõtlikkuse ja jõukuse sünonüümiks muutunud Cornelius Vanderbilt`i. Alustuseks huviväärne fakt, et omas ajas uljaspeaks ja mänguriks peetud laevandusärimehel puudus nimetamisväärne haridus. Mis ei vähendanud portreteeriva nutikust, näiteks eelmärgitud laevandusäri rajas ta vanematelt laenatud 100 dollari eest. Kusjuures teenust, mida pakuti, ilmestas kindel kvaliteet – laevad väljusid iga ilmaga. Lisaks oli teenus odavam konkurentidest – kasumit teeniti ainult käibe, ehk siis paljude klientide pealt. Riskikapitali (venture capital) suutis asjaosaline maksta tagasi juba aasta pärast, kusjuures endale jäi tervenisti 1000 dollarit.

19. sajandi keskpaigaks oli Vanderbilti laevastik kasvanud sajakonna aurulaevani ja et Californias leiti kulda oli avanemas uus aken transpordiäris. Uue laevaliini rajamist läbi Nicaragua järve peeti võimatuks, kuid seda esmapilgul. Vanderbilt maksis Nicaragua valitsusele lõivu, muutis laevatatavaks muuhulgas San Juani jõe ja teenis liini rajamisega terve varanduse. Tegemist ei ole niivõrd edulooga kuivõrd pigem õpikunäitega kuidas reaalne- mitte loosungiinnovatsioon (purjekate asemel arurulaevad, puukütte asemel kivisüsi; sõuratta asemel sõukruvi) massiturul kasumit toodab. Ning mitte ainult, näiteks toetas USA valitsus posti vedamist 900 000 dollariga. Kui Vanderbilt oli nõus posti tasuta vedama, pakkusid konkurendid talle 600 000 dollarit aastas, tingimusel, et ta loobub ideest. Teisisõnu – saab raha selle eest, et ei tee midagi.

Rohkem kuuekümne aasta vanuselt, mõistes et uus tehnoloogia võimaldab kasutusele võtta kättesaamatuid alasid,  hakkas ta lõpuks tegelema tulusa raudtee äriga. Ärimudel oli samavõrd lihtne kui efektiivne – osta raudteeliin, see välja ehitada ja koopereeruda teiste raudteedega. Kuni elulõpuni ostis hüüdnime Kommodoor kandev suuärimees kokku raudteid ja kuna nende juurde kuulusid linna parimad kinnistud, suri ta aastal 1877. USA jõukama mehena.

Lõpetuseks huviväärne fakt: kui Cornelius Vanderbilt 1852. aastal aurulaevandusest tagasi tõmbus ning puhkuse võttis, omandasid tema poolt ametisse pandud direktorid aktsiaspekulatsioonide läbi ettevõtte enamusosaluse. Kulus mõni kuu, mil Kommodoor tuginedes oma kapitalile aga ka siseinfole, samuti väidetavalt väljapressimisele ja illegaalsele aktsiate järeltrükile, ettevõtte tagasi võttis.

Lisalugemist: http://en.wikipedia.org/wiki/Cornelius_Vanderbilt

Foto: wikipedia.org

 

 

Intervjuu noorsootöötaja prl Siret Rätsep`aga

By

Siret Rätsep

Noorsootöötaja ametinimetus kipub oma olemuselt olema kohati kuidagi pisut üldine. Palun kas täpsustaksite?

Siinkohal võiks isegi täpsustada, et mitte üldine, vaid võib juhtuda, et paljudele hoopis täiesti võõras. Küllap tuleneb see sellest, et noorsootöö eraldi erialana on küllaltki uus ning uuenev valdkond. Sageli aetakse meid segamini sotsiaaltöötajate või lasteaiakasvatajatega.Tegelikult ei ole me üht ega teist, samas aga mõlemat. Paljudes omavalitsustest puudub noorsootöötaja sootuks ning seda tööd kaetakse teiste erialade esindajatega. Seetõttu arvatavalt ka segadus terminoloogias. Noorsootöötaja täidab nii pere rolli, on nii nõuandja ja usaldusisik kui ka psühholoog. Kindlasti leiab mõni noor meis ka eeskuju neile endile.Võiks öelda, et oleme nii sõber, usaldusisik, juht kui õpetaja.

Miks valisite just selle elukutse? Minus on alati olnud see „miski“ mis väljendub läbi missioonitunde. Tahaks suuta, jõuda aidata kõiki ja kõike. Ilmselge on see, et päris kõike ja kõiki ei suuda ning ei jõua aidata.

Seetõttu tuleb langetada valikud. Põhiline valikute tegemisel on see, et tegevused mille ette võtan on mulle jõukohased, inspireerivad ning täidavad ka ühiskonnas teatud vajaliku tühimiku. Oluline on tajuda, et sind vajatakse.

Gümnaasiumi ajal, kui oli valikute tegemise aeg, käis läbi peast palju mõtteid. Kuhu edasi, kuidas edasi, milleks ma olen võimeline jne. Valikuid on ju palju! Kõik teed lahti. Kuidas langetada otsus nii, et ei peaks kahetsema? Teadsin, et see peab olema valdkond, mis on väga tihedalt seotud inimestega ja suhtlemisega.

Korraks libises mõte psühholoogia eriala suunas, kui ka alushariduse pedagoogi suunas, samas köitsid mind enim noored. Gümnaasiumi lõpuklassis, kui valiku aeg hakkas päris lähedale jõudma, kinnistusid mõtted juba väga selgelt. Kõiki soove, mõtteid ja ideid ühte patta pannes, tekkis arusaam, et selline „katus” on ilmselt noorsootöö. Noort inimest annab nö voolida. Ta alles kujuneb ja tore on olla isiksuse kujunemise juures – aidata, suunata, toetada.

Ja kuna ma ei ole „üksik hunt“ vaid mind köidab meeskonnatöö, siis noortega töötades ei saa midagi ära teha üksinda. See ei olegi nagu töö, see on protsess, mille viivad ellu meeskonnaliikmed. Ja ma pean siinkohal silmas ka seda, et noored, kellega me kokku puutume, kuuluvad meie meeskonda. Ütleb üks tore vanasõnagi „Kui tahad jõuda kiiresti mine üksi. Kui tahad jõuda kaugele läheme koos!“ Ma loodan, et noored kellega meie koos läheme, jõuavad elus kaugele…

Kristiine Noortekeskus?

Kristiine noortekeskus on vahva koht, kus käib palju erinevaid noori, kellele meie, noorsootöötajad, püüame võimalikult palju huvitavat, toredat ja kasulikku pakkuda. Innustatuna noortest võtsin käsile ka projekti kirjutamise, tänu millele olen ka terve oktoobri kuu pingsalt tegelenud. Toimus projekt nimega ”Tervislik toitumine – see on imelihtne”, kus harisime noori tervisliku toitumise, tervisespordi, koduse toidu valmistamise teemadel ning samuti puudutasime ka toitumishäirete teemat. Lisaks nendele tegevustele toimusid ka tervisliku toidu valmistamise töötoad ja noortele räägiti lauakatmise etiketist.
Noortekeskuses toimub veel igakuiselt mitmeid korduvtegevusi, samuti korraldame noortele mitmeid üritusi ja võimalusel viime neid ka keskusest väljapoole. Viimati käisime koolivaheajal näiteks loomade varjupaigas. Läbi nende ürituste loodame noortele alati ka midagi kasulikku edasi anda, õpetada, ilma, et sel oleks sellist formaalset õpimaiku küljes.

Miks peab noori harima tervisliku toitumise teemal?

Kahjuks tänasel päeval, tohutu kiire elutempo juures, ei jõua väga paljud pered enam traditsioonilisi ühiseid söömaaegu pidada. Sealt edasi võib see jõuda aga sinna, et noorte jaoks ei tundu olevat ühine koosviibimine laua ääres, kooskokkamine perega, enam üldse oluline. Seetõttu leian, et kui noori harida just selles valdkonnas, et ise siiski kodus söögi valmistamine on palju parem viis kui poest juba valmis pakendatud toidu mikrouuni viskamine, siis ehk jõuame me kunagi uuesti sinna, kus väärtustatakse seda kodu-tehtud toitu, ühist koosviibimist laua ääres. Õhtuseid jalutuskäike pargis, metsavahel, kus-iganes. Hoida ja hoolida oma tervisest ja tulevikus seda järgmistele põlvedele edasi kanda.

Kas tervislik toitumine on imelihtne?

Kõik on kinni mõtlemises ja tegutsemises. Leian, et see on nii lihtne kui lihtsaks see enda jaoks teha. Asi on valikutes, kui valikud on saanud nö tervislikeks, siis see on tõesti imelihtne. Kui on vaja oma harjumusi muuta, siis eks iga asja alustamine on raske, kuid tuleb meeles pidada, et see on kõigest ajutine.

Elualustajaid teatakse kui eriti energilisi inimesi? Kuidas puhkate?

Ei teagi kui energiliseks ennast pean, küll aga tõesti tahaks hästi palju jõuda ära teha ja eks see puhkamine ongi natuke tahaplaanile ununenud. Kuid minu puhkus on väga lihtne – kui saan köögis küpsetada, õue jalutama ja aeg-ajalt trenni, siis see kosutab mind küll väga hästi. Käin meeleldi kinos, teatris, kontserdil – see kõik aitab patareisid laadida. Suvel sõidan palju rulluiskudega, kuid nüüd ootan juba lund – lumelauaga sõitmine on minu kirg olnud juba rohkem kui 10 aastat. Kuna aga Tallinnas mägesid ei ole, siis talvel mõnusalt kamina ees elava tule vaatamine on ka väga meeldiv puhkemoment. Tähtis on leida enda jaoks üles positiivsed momendid ja kosutada ennast ka imeväikeste rõõmupakkuvate tegevustega.

Mida sooviksite veebikirja lugejatele?

Veebikirja lugejatele sooviksin leida see natukene aeg, et minna välja, jalutada, hingata värsket õhku. Ärge unustage enda lähedasi ja kalleid inimesi. Veetke nendega aega, tehke kasvõi üks kõne lähedasele või sõbrale. Korraldage korra nädalas, kuus, kvartalis lahe kooskokkamine. Nautige ühisolemisi. Pidage üksteist meeles ja ärge unustage hoolida!

Foto: erakogu

 

Intervjuu teenindusjuhi, hr. Peeter Jalasto`ga

By

Peeter Jalasto

Alustagem hoopis mujalt. Sind teatakse kui teenindusjuhti. Ka kui aktiivset sukeldujat. Aga seos muusikaga? Mis instrumenti Sa mängid?

Muusikaga olen seotud olnud juba lapsest saadik – erinevad poistekoorid nooremana, pärast häälemurret oma kooli segakooris. Viimased kuus aastat olen tegev olnud Tallinna Ülikooli meeskoori ridades. Mängin oma (ja vahel ka teiste) rõõmuks natuke kitarri, seda mingil hetkel ka ühe bändi koosseisus, kuid enam mitte.

Mis puutub eelmainitud sukeldumisse – kui palju on tegu spordi ja kui palju hobiga?

Sukeldumine ei ole kindlasti spordiala, vastupidi! Juba sukeldumise teooriat omandades räägitakse sulle, et vee all ei tohi rabeleda ega “sportima” hakata, seal käitud rahulikult ja aeglaselt. Tegemist on hobiga, kus sõna otseses mõttes saad kõik muu kaldale jätta ja laskuda täiesti omaette maailma. Hea koht, kus aeg maha võtta…

Mis viib inimese vee alla? Igavus? Huvi millegi uue ja huvitava järele? Midagi veel?

Minul alguses oli lihtsalt uudishimu, kuna parim sõber sellega tegeles, tahtsin ka järgi proovida. Ja sukeldumisega juba on kord see häda, et hakkab meeldima teine… Vaevalt, et keegi proovib sukeldumist ainult igavuse tõttu. Pigem ikka just see, et saad hoopis teise keskkonda ja absoluutselt erineva vaatenurga meid ümbritsevast.

Kõige ekstreemsem kogemus selles vallas?

Siiani kõige pingelisemaks momendiks sukeldudes oli minu teine avavee kursus, kus tegime ca 6m sügavusel harjutust, mille käigus pead regu (hingamisotsa) suust ära võtma ja selja taha minema viskama. Seejärel pead ühe teatud konkreetse liigutusega selle taas endale suhu tagasi saama, et saaks jälle hingata. Olgu mainitud, et vee all hinge kinni hoida ei tohiks, seega pead koguaeg hingama – kui mitte parasjagu sisse siis välja. Kuna istusin ebamugavas asendis kivi otsas, ei saanud seda vajalikku liigutust tarvilikult kiiresti positiivselt teostada ja välja hingates sai õhk kopsudest otsa. Instruktor märkas seda ja tuli juba oma õhku pakkuma, kuid vaatamata “vapruse värinale”, mis üle selja sel hetkel jooksis, suutsin säilitada kainet mõistust ja närvi, ning haarasin oma lisahingamisotsa. Taastasin hingamise ja sooritasin harjutuse kenasti ilma viperusteta ära. Korraks oli ebameeldiv tunne küll…

Muuhulgas, ka teeninduse ja teenindajate juhtimine ei ole kõige lihtsam tegevus. Millega teenindusjuht oma päeva täidab? Vaevalt, et tukastades restorani fuajee kõige tagumise palmi najal?

Ega tukastamiseks aega ei jää… Tööülesandeid on mitmeid ja erinevaid, vastavalt konkreetse restorani vajadustele ja võimalustele. Põhirõhk peaks olema siiski töötajate juhendamisel ja abistamisel. Oluline on minu arvates see, et ei tohi ennast mugavaks lasta minna ja loorberitele puhkama jääda. Tuleb ise ka ikka vahepeal saalis tööd teha ja ennast nii öelda vormis hoida. Nii saab tegelikult ka kõige paremini teisi juhendada ja õpetada, olles ise asjas sees, mitte kõrvalseisja.

Kuidas üldse saadakse teenindusjuhiks? Alustasid kelnerina?

Tõepoolest, ega keegi selleks ei sünni. Alustasin ise kunagi hommikusöögi teenindajana, ning olen sealt alates vaikselt ülespoole töötanud, jõudes tänaseks päevaks välja sinna, kus ma olen.
Teenindajal ja teenindajal on teadupäralt vahe. Kuidas tunda ära professionaal?

Minu jaoks on professionaalne teenindaja see, kes suudab kliente niiviisi teenindada, et lahkutakse restoranist või mis iganes muust teenindavast asutusest naerul sui ja rõõmsa meelega. Olgu selle põhjuseks siis täppi läinud veini- või toidusoovitus, parajal määral sõbralikkust või mõni asjakohane nali või lugu laua ääres. Eriti heaks pean teenindajaid, kes suudavad tusase tujuga saabunud kliendid “ümber pöörata” ja ka nemad panna lahkuma rõõmsa tujuga.
Lõpetuseks, mida sooviksid Veebikirja lugejale?

Soovitan kõigil lugejatel vähemalt korra veealust maailma uudistamas käia, see on midagi hoopis teistsugust. Samuti käige erinevates restoranides söömas ja tundke elust mõnu. Ärge kartke proovida roogasid, millest pole varem kuulnud või mida pole julgenud maitsta…

Foto:  Reet Sau

 

Edward L. Bernays

By

Edward Bernays

Vahelduseks portreteerime meest minevikust. Edward Louis Bernays, Austria-Ameerika päritolu propaganda ja avalikkussuhete pioneer, sündis 22.11.1891 Viinis. On huviväärne, et ajakirja Life poolt 20. sajandi 100 mõjukama persooni hulka valitud Edward Bernay`s diplomile Cornelli ülikoolist ei olnud kirjutatud mitte psühholoogia vaid põllumajandus… Mis ei takistanud tal töötamast ajakirjanikuna ning oma hilistes tegemistes kombineerimast Gustave le Bon`i, Wilfred Trotter`i hulkade psühholoogia ja Siegmund Freud`i psühhoanalüütikat käsitlevaid ideid.

Võimalusi selleks avanes, sest kõneksoleva isiku curiculum vitae esimeseks tõsiseks pidepunktiks tuleks lugeda kuulumist esimese maailmasõja aegsesse Avaliku Informatsiooni Komiteesse.Muuhulgas olevat just Edward Bernay`s, tõsi aastaid hiljem – siis kui propaganda mõiste oli lootusetult devalveerunud – pakkunud selle asemel neutraalset sünonüümi: avalikkussuhted (public relations, PR).

Tegusa praktikuna ei tundnud nimitegelane ilmselgelt puudust klientuurist, kelle nimekiri on ühtlasi nii auväärne kui vastakas: Procter & Gamble, CBS, the United Fruit Company, the American Tobacco Company, General Electric, Dodge Motors jne.

Üheks enim kuulsust toonud kampaaniaks tuleks lugeda aga tabu murdmist, mille kohaselt naised ei tohtinud suitsetada. Arusaadavalt ei olnud tegemist sotsiaalse revolutsiooni või heategevusliku üritusega. Samuti mitte juhusega, mille kohaselt ühel 1929 aasta päeval marssiside läbi New York City modellid käes Lucky Strike sigaretid.

Kuidas iganes, mõranes ka tõekspidamine, mille kohaselt sõnumi avalikkuse ette viimiseks tuli kasutada reklaami. Eelnev ja mitmed muud kampaaniad kinnitasid veenvalt uudise eelist reklaami ees. Küsimus seisneb sellisel juhul uudise konstrueerimise tehnikates, kusjuures Bernay`se lemmikvõtteks nimetatakse ideed, mille kohaselt liidrite mõjustamine muudab kogu grupi käitumist.

Antud keerulise persooni lühikirjelduse kokkuvõtteks tuleks lisada, et hallist massist silmatorkamine toob alati kaasa kadestajate torkeid. Võib juhtuda, et sind kutsutakse kiidukukeks. Seda isegi siis, kui su onu on Siegmund Freud isiklikult.

Asjakohast lisamaterjali:

http://en.wikipedia.org/wiki/Edward_Bernays

http://www.historyisaweapon.com/defcon1/bernprop.html

http://www.youtube.com/watch?v=K7vPiA3HyWQ

Foto. Wikipedia.org