Oeeh, hiinlastel on maailm alati, vähemalt teoorias, tasakaalus olnud. Kas ja kuipalju päriselus Yin & Yang toimivad, on kahtlane. Vaadates kasvõi kultuurirevolutsiooni või varblaste tapmist. Aga vähemalt on taoline, dünaamiline ja tasakaalustav mõttesüsteem olemas.
Viimast on siinmail elaval luterlikul töörügajal keeruline mõista. Sest põhiline on teha tööd. Soovitavalt ka pärast tööd. Ja puhkepäevadel. Et oleks hea tööle minna. Loogiliselt võttes oleks muidugi mõistlik teenus sisse osta. Näiteks ehitaja teenus. Praktikas teeb aga iga mees maja ise, seda lootuses, et elamine seisab ikka rohkem kui need viis aastat, mis kipsist volditud kuut kusagil põllupealses loigus vastu peab. Tavaliselt seisabki, sest vaatamata tehnoloogia lihtsusele suudavad tegelased, kelle silmadest vaatab vastu lõpetamata kutsekooli hallus, harilikult materjalid lihtsalt ära rikkuda. Ehk siis kooli edasi mängida. Edasi oleneb muidugi tellija temperamendist…
Huvitav muidugi, kuidas heal keskajal selliseid probleeme lahendatud oleks? Tallina Rae küljes on vist kõik häbiposti kaelavaõru näinud? No vaevalt, et keegi nisanäpust ehitusmeistrit just aheldama oleks hakanud aga tsunftist visati põhulõug vast ikka välja.
Tänasel päeval ei juhtu muidugi midagi, sest kutseliitudel ei ole ühiskondlikus plaanis mingit kaalu. Ja kui oleks, peaksid nad olema kas ametühingud või siis riiklikult finantseeritavad. Nii ehitabki igamees oma maja ise – no kui palju võib lasta suvalisel kaalikal oma raha eest lagastada? Ring saabki täis.
foto: erakogu
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.