• Skip to primary navigation
  • Skip to main content
  • Skip to primary sidebar
  • Skip to footer

Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

  • Majandus
  • Teated
  • Veebikiri külastab ja kiidab
  • Natuke nihkes
  • Et cetera
  • Twitter:

renoveerimine

Intervjuu hinnatud renoveerija, hr. Vahur Kõrbe`ga

10/07/2011 By Veebikiri

Parafraseerides retoorilist küsimust “How many roads must a man walk down?”, küsiksin – kui mitu vanaautot tuleb renoveerida, et tunda ennast kindlalt selles vallas?

Aus vastus oleks, et ma ei tea veel. Need meistrid, kes on minu jaoks gurud, on selle tööga leiba teeninud juba aastakümned. Ka restaureerimises on turumajanduslik tööjaotus, kus keegi on spetsialiseerunud plekksepaks, keegi on hea maaler, keegi taastab hästi mootoreid jne. Mina seevastu olen üritanud kõigi töödega ise hakkama saada ja nii kulub õppimisele veel pikki aastaid. Vanasõiduk on objekt, mille peal on hea oma elus vaevaga õpitut taaskasutada ja uusi asju juurde õppida. Huvi jätkumisel liigub pilk ikka üha vanemate sõidukite poole, seega kujuneb iga järgmine projekt eelmisest veidi keerukamaks.

Mis on motivaatoriks, nii-öelda mootoriks, mis paneb käed kihelema? Lihtsam oleks ju taastamisteenust sisse osta ja ise värskendatud autoga lihtsalt ringi sõita?

Tegelikult hakkan ennast juba kordama. Mootoriks ongi nende oma elus ise õpitud/omandatud käsitööoskuste taaskasutamine. Ja loomulikult kõigi varem soetatud tööriistade ja oma töökoja võimaluste kasutamine. N Liidu ajal oli  minusugusel noorel inseneril ja lapsepuhkusel emal majanduslikult võimatu oma peresõidukit teeninduses remontida ja nii sai samm haaval neid oskusi kogutud. Uuem sõiduk vajas alguses ainult tehnohooldust, kuid aja möödudes tulid ka plekitööd, keevitamised, pahteldamised ja värvimised. Mul on vedanud naabrimeestega, kes kõik olid abivalmis ja lahtiste kätega. Hiljem aitasin mina juba neid endid. Endalegi üllatuseks avastasin endas sedavõrd edevust, et minus on olemas ka soov ennast vanasõidukiga liikluses eksponeerida ja lihtsalt nautida sõitu.

Suurim töövõit?

Praegu arvan, et kõige ebakindlamalt tundsin ennast enne autokatuse taastamise juurde asumist. Katus peab olema laitmatult viimistletud, sest selle defektid hakkavad päikese käes kohe silma. Minu sõiduk oli kunagi varases nooruses katuse peal käinud ja kõik viimistlustööd tulid paratamatult uuesti sooritada. Mul on üks hea sõber, kes andis soovitusi tööriistade ja materjalide valikuks. Ütlemata mõnus tunne oli pärast värvimist autot silmitseda!

Mis on Teie jaoks taastamisprotsessis oluliseim? Kas 100% autentne sõiduk, või taastamisprotsess, kui selline?

100% autentsuse poole tahan loomulikult alati püüelda, aga see on samasugune filosoofiline probleem, nagu ei saavat kahte korda ühte ja samasse jõkke astuda. Kas mul oleks kuskilt võtta N Liidu-aegset õhku rehvidesse? Nii ei pea mina ka väga heade meistrite taastatud sõidukeid 100% autentseteks, vaid ikkagi koopiateks, replikateks. Sageli on need autod palju parema kvaliteediga, kui kunagine tehasetoodang. Ainuke tõeliselt autentne Volga on Gorki autotehase muuseumis – viimane konveierilt tulnud sõiduk, mis kohe pandigi muuseumisse. Teoorias ei ole asi muidugi nii karm.

Minu jaoks on olulisem ikkagi taastamisprotsess. Peale töökojas töötamise loen selle protsessi sisse kuuluvaks suhtlemised teiste meistritega, kes mind juhendavad. Siia hulka kuulub puuduvate varuosade ja materjalide otsimine erinevatest Eestimaa paikadest ja üllatuslikud leiud vanapapide keldritest ja pööningutelt. Siia  kuulub ka vanatehnika foorumites oma tööde kajastamine ja ka muudes infokanalites (ajalehed, ajakirjad) juba tehnkiahariduse või isetegemise või käsitöö promomine. Seda kutsutakse nüüd moodsalt sotsiaalseks võrgustikuks, mille juurde kuulub ka mitteformaalne suhtlemine teiste Volga-huvilistega nii Eestis, Soomes, Venemaal meeste garaažides, kui ka formaalselt klubiüritustel (Eesti Volga selts, klubi Unic) osalemine.

Vanaauto on ikkagi vanaauto. Kas ja kui tihti mõnda taastatud sõidukit kulgemiseks kasutate? Volga soetamise järel sain tõelise sõiduelamuse, mida võrdlesin vaese mehe Rolls-Royce’iga. Selline aeglane pehme õõtsumine, millest ka intervjueerija on osa saanud. Õnneks olen saanud teiste sõidukeid kasutada ja saadud sõiduelamus kisub mind endiselt oma autot valmis tegema. Nii mõnigi mees on oma vanasõiduki maha müünud, sest neile ei ole pakkunud see piisavat sõidumõnu. Kuna mu esimene vanasõiduk on lõpetamisjärgus, siis ma veel ei saagi kasutada oma sõidukit. Olen pakkunud välja idee, et iga sõidukorras vanatehnikaomanik võiks suvisel perioodil individuaalselt kasutada oma sõidukit vähemalt paari nädala jagu päevade ulatuses. Võin küll eksida, kuid kuuldavasti on Soome vanasõidukitega õigus ilma liikluskindlustuseta liigelda aastas 30 päeva. Rõhutan, et positiivse meeleolu loomiseks piisab liikluses üksiku vanasõiduki nägemisest. Paarkümmend kolonnis liikuvat isendit muutuvad rutiiniks.

Pikim marsruut?

Oletan, et kõik meie naaberriigid peaksid olema kättesaadavad. Korras Volgaga võib mõnusalt pikki maid läbida. Volgat on ka teel olles lihtne ise remontida. Nagu minu Volga-omanikust naabrimees ütles: ”Enne kui rikki läinud auto tee äärde pargitud saab, on juhil viga juba teada.”

Muide, Ford Crestline (1953) ja Mercury Monterey (1952) on GAZ 21-ga (1956 – 1970) äraütlemata sarnased… Milles asi, kas roiskuv lääs lihtsalt kopeeris  nõukogude loomegeeniuse töövilju?

Olen neid pilte näinud ja arvamusi lugenud. Seda teemat pean ajaloolastele sobivaks. Mind ei huvita, kes julges esimesena tulla tänavale miniseelikus, aga ka hallipäisele vanaisale pakub see silmarõõmu. Võin ka öelda, et Volga on Eestis algajale lihtsalt kõige kättesaadavam ja kergemini taastatav sõiduk. Pealegi on see olnud just meie materiaalse kultuuri osa. Selles on minu generatsiooni väikest nostalgiat. USA-raud on küll palju eksklusiivsem, kuid minu jaoks võõrkeha. Samas hindan, et just noorte hulgas on “ameeriklased” hinnatud ja neid taastatakse hoolega. Näen selles stiimulit noorte tehnikahuvi arendamiseks.

Vanad tehnoloogiad  üllatavad töökindlusega. Näiteks lamptehnoloogias helivõimendid on melomaanide hulgas tänasel päeval vägagi kõrgelt hinnatud. Kas mõnel Volgal originaalraadio ka töötab?

Enamusel Volgadest on raadiod töökorras. Omamoodi nostalgiat pakub lampide pikk soojenemine ja lampvõimenditele iseloomulik soojuskahin. Paraku on raadiolevi standardid muutunud: asemele on tulnud stereoheli, FM-saatjatele pole nende raadiotega võimalik häälestada ja AM-saatjaid on mõned vähesed võimalik kinni püüda. Seetõttu peidetakse autosse mingi kaasaegne audiokeskus, või ehitatakse vana raadio sisse ajakohane vastuvõtja.

Mis seisab järgmises tööplaanis ja kuidas suhtute asjaolusse, et viimase põlvkonna Volga doonoriks on Chrysler Sebring?

Alustan lõpust. Volga tehase käekäik jätab mind ükskõikseks. Minu huvi piirdub ühe konkreetse mudeliga, nn. “vana Volga”. Kuna nooremad mehed hoolivad hilisemast GAZ-24st  (rahva suus siis “uus Volga”), siis näen siin tugevat nostalgilist seost omaniku noorusaastatega.

Järgmiseks on plaanis taastada Volga universaalvariant GAZ-22. See auto ootab juba garaažis oma aega. Peamiseks valiku põhjuseks on asjaolu, et vanasõidukil peab peale emotsionaalse väärtuse olema ka turuväärtus. Mida haruldasem on sõiduk, seda väärtuslikum ta on. Tavalisi Volgasid on Eestis säilinud sadu, universaale aga ainult paarkümmend. Põhjuseks on see, et N Liidus ei müüdud neid sõidukeid eraisikutele, vaid ainult ettevõtetele. Erakätesse jõudsid nad peamiselt ainult läbisõidetud kiirabidena. Liikluspildis võib kohata seni ainult ühte Soomest reeksporditud eksemplari.

Toon ühe näite. Eestis on taastatud vana Volga, mis läks omanikule maksma üle 30 000 €, kuid müüa õnnestub sellist autot vaevaliselt 4000-5000 €  eest. Hobitegevus ei peagi olema majanduslikult tulus, aga mis meil võiks selle vastu olla?

Tegelikult ootab minu peres oma vanasõidukit ka itaallasest tütremees, kes sattus Volgaga sõitmisest tõelisesse vaimustusse. Airbussi kaptenina tahab ta aga sellele märksa võimsamat jõuallikat.

Täname!  Hr. Vahur Kõrbe vanauto taastamist käsitlevaid kirjutisi lugege siit..

 

 

 

Rubriik:Persoon Sildid:Gaz21, renoveerimine, Vahur Kõrbe

Vana Volga taassünd, 2. osa

10/12/2009 By Veebikiri

Uue autoga tutvumine
Alles pärast uude kojju saabumist tekkis mul võimalus nii alt kui pealt uurida oma lelu. Sellest sai üks leidmistesterohke rännak oma mälestustesse. Juba salongi sisenedes hakkasid silma haruldased istmekatted. Polstrite kaitsmiseks paigutatud istmekatetele olid küllap kunagise perenaise näputööna valminud ristpistes mustriga vaibad. Võtmehoidjaks oli samuti käsitsi punutud nuut, mille valmistamist algkoolis ise hästi valdasin. Isegi lõhn autos oli pärit minu lapsepõlvest. Auto põhja alt leidsin roostevaba sumbutaja, mille paigaldajaid kunagi ähvardati SORRVOga (majanduskuritegude uurimine), sest materjali ju ei müüdud.

Foto:Vahur Kõrbe erakogu

Meenus en

dagi autole kunagi jonni pärast ise tehtud sumbutaja, sest turul küsiti sellise eest inseneri kuupalka. Kui pagasiruumist leidsin vända, siis oligi aeg hakata mootorit uurima. Kuna mootor oli komplektne ja õlitase normis, voolikud pragudeta ja bensiinipaak roosteta, siis lihtsalt pidi proovima käivitamist. Esmalt ikka vändaga mootoris õli ringi ajades, hiljem ka starteri abil. Usute või mitte, aga pool tundi nokitsemist ja kontrollimist lõppesid vaikselt tuksuva mootoriga. Sellist omadust minu unelmate autol polnud, sest olin valmistunud mootori kapitaalremondiks, bensiinipaagi ja torustiku lekkimiseks jne.. Kui siis sidur ja osaliselt ka pidur toimisid, ei jäänud muud üle kui kummid täis pumbata ja proovitiir teha. Alustada tuli roolisambal käiguvahetuse õppimisest ja sõit läks lahti : 1. käik ja 2. käik. Rohkemaks polnud töökoja õuel võimalust. Kuskilt ei kolisenud, ainult õõtsus aeglaselt. Kuidas sellist autot küll kunagise peremehe käed oli hooldanud, et ta nii hästi säilis! Kui veel raginatega lampraadio mängima panin, oli tõeline seitsmenda taeva joovastus naha vahel.

Foto:flickr.com

Auto puhastamine kultuurikihist
Esimese tööna sai ette võetud väike koristamine, et visata minema rämps salongist ja pagasiruumist. Leidsin hulgaliselt kopikaid ja 1993. a ülevaatusesildi, mis viitab tema viimasele kasutusajale (kahjuks ei meenu täpne aasta, mil nende siltide kohustuslikust kasutamisest lõplikult loobuti). Siis võtsin tolmuimejaga põrandavaibad ja istmed ette, et lihtsalt endal mugavam oleks salongiga tutvuda. Vaibad olid kaetud rohkete koide kookonilooriga, sest neil oli seal olnud võimalik segamatult elada.
Kuna auto värvikihid olid pragunenud ja kohati  irdunud, siis pärast pesu tekkis tõsine soov uurida, millises seisukorras tegelikult on tehase värv, milline on olnud algne värvitoon, milliseid avariisid on taastatud ja mis peamine – millised detailid tulevad asendada. Katsetuste käigus osutus tõhusaimaks viisiks vana värvikihi keemiline eemaldamine. Zheleetaoline vana värvi eemaldi, mida kasutatakse puitesemete puhul, sobis väga hästi vana nitrovärvi pehmendamiseks, jättes tehase värvi kahjustamata. Alles tahase helehalli värvi ilmutamise järel tekkis visioon, millisena sooviksin seda autot kunagi näha – kolhoosi esimehe Volgana. Ilmsiks tulid ka kahe tõsise avarii jäljed, mida omaaegsed plekksepad olid osavalt peitnud. Minu auto on oma varases nooruses üle katuse käinud ja kunagi hiljem on talle kas külje pealt sisse sõidetud või on se külg vastu puud-posti lennanud. Kui kasinates tingimustes suudeti kunagi need jäljed kaotada, siis peaksin ka mina sellega hakkama saama, kuigi katuse remont on tõsine töö. Vaatamata sellele on auto kere uskumatult hästi säilinud.


Rubriik:Et cetera Sildid:auto, Gaz 21, renoveerimine

Ettevaatust, Volga! 11. osa

10/10/2009 By Veebikiri

volga-roolNagu teada, on praegu vana Volga rool haruldane asi, kuid vanasti toppisid kolhoosi autojuhid neid oma tõldadele ja said miilitsatelt pahandada. Avastasin juba sügisel ühe vana müüki pandud TARK-autobussi pildilt, et sellel on Volga rool peal. Paraku küll viimase lõpu oma, mis on juba mustast plastist. Tegin omanikule pakkumise, et vahetan väärilise tasu eest rooli millegi harilikuma vastu ja saime kaubale. Buss asus üllatavalt MTJ ligidal ja omanik tahtis selle ise ära tuua. Lubasin siiski esimese kutse peale kohale lennata ja ise rooli eemaldada, sest see vajab ohutuks eemaldamiseks tõmmitsat. Omanik või tema poeg ei võtnud aga enam ühendust ja arvasin, et see rool läks koos bussiga uutesse kätesse. Nüüd äkki tuli E-kiri, et rool ikka alles ja nädalalõpul läheb ilmselt selle vahetamiseks.

Tegin juba sügisel rooli eemaldamiseks tõmmitsa ja see on kogu aeg koos vahetusrooliga autos sõitnud. Hõisata enne veel ei võinud, kuid oli lootus saada oma autole korralik rool, kuigi veidi hilisemast ajast.
Pingviinide paraadi eelsel päeval, kui olin jõudnud koju Unicu-foorumi kaudu ostetud kotitäie autoremondi käsiraamatutega (näit. GAZ 21 kataloog ja A3-formaadis värviliste tahvlitega album), helistati rooli pärast. Juhtuski olema mõlemale osapoolele sobiv päev tehinguks. Kohale jõudes selgus, et rool oli oodatust viletsamas seisus, sest algajana ei tednud ma , et nende roolide südamik on endiselt heledast, s.t. vananevast plastist.

Olin isegi valmis kauba katki jätma, kuid müüja laskis hinna poole peale ja kahju oleks ilma roolita olnud koju tulla. Nii saingi ma võimaluse oma tõmmitsat katsetada ja hetkega oli rool juba minu autos. Pärast “sambla” maha küürimist hakkas asi mulle meeldima. Seega tasub vana Volga rooli otsida kõigi romude kabiinidest ja hoida tõmmits autos.

Foto: Flickr.com

Rubriik:Et cetera Sildid:Gaz 21, renoveerimine

Ettevaatust, Volga! 9. osa

08/07/2009 By Veebikiri

Jätk 10.12.08 veebikirjas alanud kirjutisteseeriale GAZ 21 taastamisest. Hr. Vahur Kõrbe päevikuvormis kirjatöö on huvitav ja haarav lugemisvara ka tehnikavõõrale lugejale.

ford

Alates Volga soetamisest olen otsinud endale varuosade kataloogi. Olen küsinud nii endistelt autoomanikelt kuid peamiselt siiski antikvaarsete raamatute müüjatelt. Paljud tuttavad on pakkunud küll koopia tegemise võimalust, kuid see pole ikka õige lahendus. Eks ta rohkem selline stiilne aksessuaar on, sest auto ehitust ja remonti on põhjalikult käsitletud omaaegsetes autojuhiõpikutes (kolmas, teine ja esimene liik) ja seda veel selges eesti keeles.
Olles regulaarne Osta.ee raamatupakkumiste sirvija, avastasin hiljuti Volga kataloogi pakkumise. Tegelikult oli nenid lausa kaks tükki üles riputatud, kuid erinevate modifikatsioonide omad. Loomulikult valmistusin võitlema enda talli peidetud isendit (M 21L) kirjeldava raamatu pärast. Iga päev käisin kiikamas, kui palju huvilisi selle on avastanud ja milliseks on hind kruvitud. Enda jaoks panin hinnapiiri paika, sest ega see eluküsimus ei ole. Õiget online kemplemist sellel korrral ei tulnud, sest konkurendid olid automaatselt oma hinnapiirid paika pannud ja minu kataloogi omamissoov oli seekord teiste omast suurem. Kuna raamatu asukohaks on minu kodulinn, siis ei tohiks raamatu kättesaamisega probleeme tekkida. Müüjaga on kontakt olemas ja raha on üle ka kantud.
Nüüd on MTJis oma varuosade kataloog. Mõningate kaudsete märkide järgi oletan, et see raamat jõudis minuni läbi Uuskasutuskeskuse püsikliendi. Olen sealt isegi soodsalt ostnud tehnilist kirjandust, kuid kataloogi pihta pole sattunud.

Milline üllatus! Raamatu avamisel leidsin esilehelt käsitsi punase tindiga kirjutatult: Tallinna Taksopark, Varustusosakond. Ikkagi suurima Volgasid omanud ettevõtte varadest päästetud! Olen ise selle majaga asju ajanud ja nii mõnedki probleemid oma autodega lahendanud, aga samas tegi üks nende takso mulle esimese avarii. Selle tagajärgede taastamisel sain väga vajaliku õppetunni – kõige tähtsam on terve autoga koju jõuda, sest alati kannad sa nii materjaalset kui moraalset kahju.
Palju sügavamad emotsioonid tõi esile venekeelse kataloogi lugemine. Seda seoses tuttava terminoloogiaga, kui kunagi Masina-arvutusjaama tarkvarainsenerina haltuura korras tegin VAZ-varuosakeskusele riikliku varuosaplaani automatiseeritud jaotamist vabariigi filiaalide vahel. Kogu riiklik plaan tuli esmalt käsitsi sisse toksida. Ikka selleks, et viimases hädas võiks minna direktori sekretärilt jutulepääsu nuruma. Praegu tundub uskumatu, et ainuüksi õlifiltri või pidurimansettide saamine võis olla selleks põhjuseks, rääkimata nukkvõllist või sumbutajast.

Foto: volga.nl; fotol: FORD 1957

Rubriik:Et cetera Sildid:Gaz21, renoveerimine, Vahur Kõrbe, Volga

Auto. Vana Volga taassünd, 6. osa

10/04/2009 By Veebikiri

Üks esitiib jäi mul ikkagi saamata ja tuli leppida poolpiduse taastamisega. Selle tiiva peal oligi hea häälestada uut keevitust õigele voolutugevusele. Nii oligi vajalik plekiring talveõhtutel nokitsemiseks soetatud. Tagumise pehkinud rattakoopa taastamiseks leidsin sobivat imeodavad GAZ 24 koopa plekid.

Vahepeal oli suvest saanud vihmane sügis ja vesi tuli autode radiaatoritest välja lasta. Näljasurma vältimiseks tulid töötada välja uued töökoja siseeeskirjad, mis keelasid tööpäevadel esimeses vahetuses autoremondi. Tuleohutust arvestades jäi ikka võimalus varem ettevalmistatud keevitustööde sooritamiseks päevasel ajal. Kuna ka seni tasuta kiinnipüütud Soome TV-kanalid muudeti ajalooks, siis teleka puldi õhtusest klõpsutamisest võõrdusin märkamatult.

Foto:flickr.com

Kui mõned tuiskavad üle autopleki liivaga ja pritsidega, siis mina proovin esialgu võimalikult palju säilitada tehase algupärast värvkatet. Mitte eksponeerimiseks, vaid täiendavaks kaitsekihiks. On selline lihtne reegel: ära lõhu, kui pole kindel, et teed parema! Ja nii ma esialgu sulatan keemiaga kultuurikihti, eemaldan roostet ketasharjadega ja lamellketastega ning kannan peale uusi kaitsekihte. Roostemuunduri ja happekrundi peale on varjatud pindadel plaanis veel nostalgiliselt kanda see oraanzh tinamenning. Lisaks kaiteomadustele lihtsalt selleks, et nii on kunagi minu eelkäiad autot pidevalt hooldatud. Samal põhjusel tulevad ka bituumeni ja kahurimäärde kihid.
Nii ripuvad minugi töökoja laest all erinevas valmimisjärgus detailid, nagu tapamajas searümbad (Volga foorumist laenatud kujund). Õnneks jätsin kunagi lae nii kõrgele, et igapäevast liikumist nad ei sega.
Vahepeal olen käsile võtnud autouksed. See tegevus on mind viinud kokku mitmete asjalike taatidega, kelle lakapealseid sai tühjendatud.

On üldteada, et GAZ 21 uksed on nii vastupidavad, et turul puudub nõudlus uutele ustele. Kunagi igaks juhuks soetatud uksed on meestel jäänud seisma. Oh seda turumajandust! Väärt asja saab nõudluse puudumisel müüa ainult soodushinnaga. Nii õnnestus ka minul soetada enda auto tarbeks uus uksering tagasihoidliku eelarvega. Ühe Volga-taadi naabrusest avastasin väga korraliku GAZ 24 (väike numbrialus), millel puudusid numbrimärgid ja esiklaas. Olles äsja oma jaapanlase mootoriremondi eest Volga hinna maksnud, tekkis soov üks selline endale igapäevasteks sõitudeks taastada. Taat lubas lahkelt omaniku käest seda asja uurida.

Tõeline probleem tekkis aga alles siis, kui hakkasin vanu uksi lahti lammutama. Kui minu VAZidel tulid esimesed augud ustesse juba 3aastaselt, siis 44aastastele Volga ustele tulid nurkadesse mõningad augud alles ketasharjaga nühkides. Üllatav oli tehasevärvi olemasolu uste allservades ja eriti iluliistude all (kõik roostevabad poldid tulid vaevata lahti). Selle töö käigus sai minus võitu elukutseline restauraator ja ma lihtsalt ei suutnud vanu uksi ära visata. Õnneks turumajanduse reeglid ei juhi meie tundeid. Nii olengi nokitsenud uste taastamise kallal ja uued uksed tuleb viia minu enda lakapealsele. Need mõned augud täis lasta on väike asi, aga tõsisem töö on kunagised vigastused jälle nähtamatuteks pahteldada. Vanad plekksepad on uksed küll väga korralikult üles tagunud ja ühe ukse selleks isegi seest lahti lõiganud, kuid vana nitropahtel vajas asendamist.


Rubriik:Et cetera Sildid:auto, Gaz 21, renoveerimine, Vahur Kõrbe

Vana Volga taassünd, 5. osa

10/03/2009 By Veebikiri

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Uste taastamine

Möödunud kuude jooksul on esialgne emotsionaalne kirg veidi raugenud, sest saatusel oli mulle varuks veel üllatusi. Astroloogid saaksid Volgade hankimiseks sobiva tähtede seisu minu kogemuse põhjal välja selgitada, sest ühel päeval sisuliselt järjestikku toimunud kohtumised viisid kahe Volga soetamiseni. Helistasin hiljem küll ainult viisakusest teise auto omanikule, et anda teada juba soetatud autost. Paraku on selliseid pakkumisi, millest pole võimalik loobuda. Tänapäeval tunnemegi seda “Happy houre!” või “Kaks ühe hinnaga!” nime all. Nii saingi “kaksikute” omanikuks, sest nii värv, viimistlusmaterjalid kui ka väljalaskeaasta on ühed. Kere numbrites on ainult 700ne erinevus. Kuna selle “teisiku” endine peremees veedab pensionipõlve Võrtsjärve ääres kala suitsutamisega, siis tema imehea suitsulatikas pani ka mu pere leebemalt suhtuma järjekordsesse Volgasse.

Foto:flickr.com

Tekkinud olukorras olin sunnitud filosoofiliselt enda jaoks läbi seedima restaureerimise ja doonorite kasutamise eetilised aspektid. Puidu restauraatorina on minu jaoks hävitamine võõras tegevus. Esindan tegevusi, mida kutsutakse säästvaks renoveerimiseks ja taaskasutamiseks. Lühidalt – usinalt doonoreid kasutades pole meil varsti nendelt eemaldatud osi millegi külge panna.Kui oma unistustes lootsin leida endale Volgat paksu tolmukorra alt, siis see teine auto oligi seda jõudnud koguda ligi paarkümmend aastat. Loomulikult tekkis tahtmine ka sellele tuli torusse saada, sest ta väideti korras olevat. Kuna nii süütevõti kui ka kõrgepinge ahelad olid vahepeal jalad alla võtnud, siis kulus taastamisele veidi aega. Uudishimu sai rahuldatud siis, kui üks kaua vaikinud Volga mootor jälle vaikselt tuksuma hakkas (jälle roostevaba sumbutaja!) ja proovisõidud tehtud. Jäägu see auto esialgu eeskujuks, mille järgi teist kunagi kokku panna. Või nagu paljud on reetnud – auto, milles käia nädalalõpul istumas ja plaane pidamas..

Foto:flickr.com
Meil MTJ-is on rauda kokku keedetud seni ääsitules või 4st jämetamate elektroodide ja atsetüleeniga. Nüüd lõpuks tuli veeretada kohale ka CO-keevitus. Valik oli juba ammu langenud kodumaisele “kemppile” – Purtse Modulile, kuid keegi polnud seni soostunud seda loovutama. Nüüd lõpuks õnnestus sellise riistapuu osad ühe metallifirma laost üles korjata. Midagi eluliselt tähtsat polnud komplektist puudu ja pisiasju sai hooldusest juurde osta. Lõpuks tuli üleliigne hapnikupudel vahetada CO-ballooni vastu ja 0,8 traadikera aparaadi sisse panna. Giljotiinkäärid ja sikkemasin tulid laohoidjal lasta ainult tolmust puhtaks pühkida ja töölauale kinnitada.

Kevadise luurekäigu ajal Kurtna laadale olin välja peilinud Volga juppe müüvate meeste laagriplatsid ja juba pimedas läks sõit lahti. Aga oh õnnetust! Sattus vale päev olema. Olin suvega nii harjunud laupäeviti laatadel käima, et ei vaevunud isegi kontrollima. Nii sain järgmisel hommikul treileriga sõitu korrata. Olin autot osandades teinud endale nimekirja ja eelarve hädavajalike ostude jaoks. Aovalgel saidki esimesed olulised ostud tehtud. Hiljem sai eelarve jääke kulutatud vähemtähtsatele vidinatele. Koduteel tundsin südametunnistuse piinu, et oma kutsetööga seonduvaid oste olin teinud alles teises järjekorras ja mõnegi olulise asja jätnud sootuks ostmata. Laadal tundsin osturõõmu, kui müüja sai mittevajalikust kaubast lahti ja mina sain endale soetatud puudu oleva vidina. Rõhutan just seda puudu olevat, sest nägin ka selliseid kundesid, kes otsisid soodsat kraami tulusaks edasimüügiks. Kõik on vastavuses liberaalse turumajandusega.

Jätkub 10.04.09 veebikirjas



Rubriik:Et cetera Sildid:auto, Gaz 21, renoveerimine, Vahur Kõrbe

Vana Volga taassünd, 3. osa

10/01/2009 By Veebikiri

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Autot tuleb taastamise protsessis küllalt tihti teisaldada, mis vajab ka toimivaid pidureid. Avastamisrõõmu sain siit küllaga. Alates suurepärases olekus pidurisilindritest, mis osandusid probleemideta ja lõpetades siiani toimivast Volga kauplusest Tallinnas, kus on saadaval enamik vajalikest tihenditest.

Foto: flickr.com

Auto osandamine
Ühel päeval tuleb ikkagi hakata oma autot lahti lammutama, nagu teemantit tuleb lihvima hakata, et briljanti saada. Minu eesmärgiks on kõigepealt taastada auto algupärane välisilme, et temaga oleks võimalik suvel sõita. Salongi uuendada ja auto põhja korrosioonitõrjet on võimalik hiljem sõltumatult teha. Osandamisel on kõige tähtsam minimaalselt ise kahjustada ja lõhkuda säilinut. Segaduse vältimiseks peab kõik osad panema kastidesse ja karpidesse mingi süsteemi järgi. Mina olen jaganud auto 4ks sektoriks: parem esimene, parem tagumine, vasak tagumine ja vasak esimene sektor. Iga sektori jaoks võtan paraja kasti või mitugi, millesse panen detaile, tihendeid ja kruvisid väiksematesse karpidesse või kilekottidesse pakituna. Võimaluse korral keeran poldid oma pesadesse tagasi või seon ühte kimpu maalriteibiga ja kirjutan markeriga päritolu peale. Suuremad detailid viin isegi laka peale või riputan üles seintele, et nad remonditööde käigus vigastada ei saaks.

Foto:volga.nl
Vanad autod on koostatud poltliidetega ja kõik lahtivõetavad detailid tulevad eemaldada. Minul on selles osas ääretult vedanud, sest enamik polte on võtmetega avatavad, kuna vana peremees on neid enne kinnitamist määrdega kaitsnud. Sellegipoolest puhastan ma kõigepealt terasharja või naaskli teravikuga poldi ümbruse ja keerme mustusest ja roostest, lasen aerosoolist peale MoS2-baasil (molübdeen sulfiid) eraldamisõli ja pärast toimimist alustan sobiva võtmega lahtikeeramist (sammuke edasi, veidi tagasi). Mõni roostes liide vajab hoopis pikemat leotamist. Kuna vanadel autodel on kandilised mutrid kammitsetud plekk-karbiga, siis neid saab purunemise vältimiseks hoida kinni lukustuvate näpitsatega. Vanad soonega kruvid saab turvaliselt avada puurivända otsa kinnitatud lapikkruvikeerajaga või impulss trelliga. Vahel tuleb aga tõesti mutter või polt lihtsalt läbi saagida või ketaslõikuriga läbikäiata. Murdunud poldid tulevad pesast välja puurida ja avad uuesti keermestada. Alati peab endale aru andma, mida tuleb säästa ja mida saab kergemini asendada. Läbi roostetanud plekkdetail on õigem kettaga küljest lõigata, et vältida naabrite vigastamist.

Erilist rõhku tuleb panna elektriohutusele. Tavaliselt ei eemaldata autolt elektrijuhtmestikku, vaid ainult elektritarbijad. Seetõttu tulevad kõik lahtised juhtmeotsad isoleerida ja markeerida, et vältida lühist. Juhtmekimbud on soovitav kinnitada ohututesse kohtadesse ja kergestisüttivad riidest kaablisukad tulevad kaitsta sädemete eest.
Kui mingil põhjusel klaase ei eemaldata, siis tulevad nad kaitsta ketaslõikuri sädemete ees, mis on klaasi pinda sööbiv sulametall.
Lõpuks saadakse ratastel toorkere, mis heal juhul isegi sõidab. Siis on aeg otsida välja kaabitsad, terarharhad (-kettad) ja alustada rooste ja lahtise värvi eemaldamist. Auto osandamise käigus saabki täpselt selgeks, millised detailid tulevad kindlasti vahetada ja milliseid tasub taastada. Hea on koostada nendest nimekiri, mille alusel laatadelt ja foorumitest puuduvat otsida.

Rubriik:Et cetera Sildid:auto, Gaz 21, renoveerimine, Vahur Kõrbe

Primary Sidebar

RSS

Otsi:

CV

Töö

Market Data by TradingView

Toetamine

Anneta

sotsiaalmeedia

Veebikiri soovitab:

KOOLITUSED.EE
RAHAKRATT.ee
PILLERIINI AVALIK INTERNETIELU

RSS PILLERIINI AVALIK INTERNETIELU

  • Kevad, mis nagu ei olekski kevad
  • Kulgemine
  • See kiire suvi
  • Millest ma parem ei kirjutaks
  • Jääkohvi(tu)sest

RSS Eesti Hotelli ja Restorani Personali Agentuur

  • Nagu kuurorthotellis
  • Restoran Noma suletakse aastal 2024. Ees seisavad suured muutused
  • Ainulaadne kogu maailmas – JumboStay Hotel Arlanda
  • Välismaised netikasiinod Eestis. Miks eelistada kodumaised

Sildid

1A.ee Anneli Salk CV e-koolitus Eesti Eesti Hotelli ja Restorani Personali Agentuur Eesti Pank EHRA etikett ettekandja Facebook Gaz 21 hotell inflatsioon Innovatsioon juhtkiri kelner klienditeenindus kokk Kolumn Koolitus LG majandus majanduskasv müük peakokk personali valik rahandus renoveerimine restoran Samsung teenindaja teenindus toit Ton Karlos turism Turundus turunduskommunikatsioon töö tööpakkumine tööturg Vahur Kõrbe Valdo Vokksepp Valio veebikiri

Veebikiri.ee

privaatsuspoliitka avaneb klikkides siia ...

Footer

Toimetus

Reklaam

List

Twitter:

Copyright © 2023