• Skip to primary navigation
  • Skip to main content
  • Skip to primary sidebar
  • Skip to footer

Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

  • Majandus
  • Teated
  • Veebikiri külastab ja kiidab
  • Natuke nihkes
  • Et cetera
  • Twitter:

Ton Karlos

Kolumn. Ton Karlos ja Masendunud Mees

10/05/2010 By Veebikiri


Nojah, sirgelt öeldes, kohalik meesinimene peaks olema väljasurnud. Küll nimetatakse teda asja eest teist taga jobuks, küll nokitakse lihtsalt niisama heast peast. Aga nagu näha, ei võta mehikesi ei põhjamaa karm kliima ega sotsiaalsed eksperimendid. Noh, ja kui, siis võib põhjused põhimõtteliselt kokku võtta üheselt: force majeure. Lühidalt, sotsiaalsete tagatiste süsteem, mille saab piltlikult ja palju sõnu raiskamata pakkimata langevarjuna kokku võtta.

Pikemalt lahti rääkides, oleks põhjuseid nagu ikka kaks, kui mõtlema hakata. Femme fatale & argent, väljendudes välismaa keeles.

Naissuhted on keerulised nagu alati, eriti emotsionaalsel pinnal. Lihtsaimaks näiteks võiks siinkohal tuua lõputu nõiaringi – mees ei tohi palgatööd tehes mitte mingil juhul teenida rohkem kui naiskolleeg. Kui vahel nii juhtub, on see kohutav diskrimineerimine, maailm lõhkeb mullina. Intriigid aga mitte. Märgitud ideoloogia toimib siiski ainult E-R kl. 8.00- 16.00. Kaheksa tundi päevas, sest koju minnes reaalsus muutub. Jõhkralt ja jõuliselt: miks sa nii vähe raha tood !? Oled mees või ei ole, vää?  Tööle naastes, tõsi küll, algab spiraal otsast, sedakorda subjektiks naisülemus, või ülemused, või palju ülemusi. Aga see on teine teema. Krehvtiseid märkusi asjaosalistelt, kui poliitpropaganda välja jätta, saab lugeda siit:

Mis ärisse puutub, siis nagu masu ilmekalt kinnitab, õpiku-business nii pisikesel turul ei toimi. Pole mahtu. Ja inimesi. Rahalise edu tagab pigem eraäri pikaajaline ja edukas keevitamine maksumaksja rahakoti külge. Soovitavalt ilma riigihangeteta. Niiöelda enamuse tungival soovil. Üldse näib, nagu oleks miskite majanduskoolide peamisteks sponsoriteks pangad. Miks muidu algab iga äriplaan tüütult nagu metslaste mantra: lood strateegia, hangid piisavalt käibekapitali jne. Pärast laenu andmist võtab kreeditor, vihmavarju tagasi, kui tõsiseid praktikuid uskuda. Koos tagatisvaraga, arusaadavalt.

Tulemus? Üldistades võib siiski öelda, et kui rehepaplik suhtumine oma riiki välja jätta, siis on lootust. Mitte liialt palju, aga siiski. Sest näidake mulle rahvast, kes on ennast suutnud 5000 aasta vältel nii paljude muutujate kiuste taastoota? Tõsi, eelmised 4950 aastat hormonaalpreparaate ei tuntud…

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Rubriik:Et cetera Sildid:Kolumn, kolumnist, sotsiaalsed tagatised, Ton Karlos

Kolumn. Ton Karlos ja triipude aeg

10/04/2010 By Veebikiri


Mnjah… Talve otsasaamine viib mõtted vägisi teedele ja sealt teetriipudele. No, teate küll, teid nagu ei ole aga triibud joonistatakse ikkagi. Kasvõi pinnasele. Ja mitte ainult armsas koduses kilulinnas, nihiliste on ka mujal. Noh, et siis selline soe ja armas tunne tuli koos Aprilliga südamesse. Teate, linnud, lumesulamine, kassid teedel, tänavatel, rentslis ja katustel. Ühtlasi proovisin loendada, kui palju elus olulisi triipe ma üldse tean.

Jep. Esimesed triibulised, need mida urvaplaastri näol üleannetutele jõnglastele jagatakse, jäävad poliitilise korrektsuse tõttu ära. Ei ole ajakohane. Vaadake, tänapäeva postmoderneses maailmas, mida iseloomustavad ainult naistest koosnev soolise võrdõiguslikkuse osakond vastavas ametkonnas ja pedofiilist pea-lastekaitsja, nüüdsest õnneks kinnimajas, latsekestele vitsa anda ei tohi.

Siis jääb triibuline riietus. Need mida filmides kannavad asjalised, kes ruudulisest päikesest ja kodanik ülemusest lugu peavad. Ka ei ole eriti ajakohane.

Pärast seda meenus triip, mida saab ninna tõmmata, et maailm jätkuvalt kena ja tore paistaks. Triipudest vist kõige kallim ja tulutum, kui muidugi aukudele joonistatud teetriibud välja jätta.

Sealtmaalt tulid meelde triibud pliiatsitel. Teate küll, need, mida nostalgia huvides ikka ja jälle kirjutusvahenditele ilmuvad. Mõtetud triibud.

Noh, ja siis meenusid veel va kasslooma vuntsid. Triipjad ja väikesete eriti tervate hammastega. Kõikidest triipudest kõige triibumad, muidu ei saa lemmikloom hiiri kätte, kas teate?

Ongi vist kõik, kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kõik head asjad paistavad pigem mummulistena. Heal juhul ovaalsetena. Vahel ka kandilistena. Või mida arvad Sina, hea lugeja?

Rubriik:Et cetera Sildid:Kolumn, kolumnist, Ton Karlos

Kolumn. Ton Karlos ja Kole Külm

10/03/2010 By Veebikiri

Üllatavalt mõistlik talv saab mööda, tuleb tunnistada tõtt. On olnud lund, päikest, on olnud piisavalt jahe. Müstika, kui viimaste aastakümnete väljakujunenud keskmist jälgida. Muide, olukord on huvitav ja selleasemel et näpuga kõveraid graafikuid toksida, soovitaksin hetkeks silmistseda kaaslinlasi. Mida teeb näiteks nii kahekümnendates noor, selline juveniil, kes pole korralikku talve näinudki?

Nooo, päris loogilisi asju. Pärast esimest miinus kümmet kraadi külma kadusid ära nabajoped. Õige, see mis sobib vahemereäärsesse kiimasse, on siinmail eriline rumalus. Isegi kui mõni poppiidol seda parasjagu usinasti promoma juhtub. Tõsi, järgmised miinused enam nii mõjuvad ei ole, paistab et põlvkondade viisi proovitakse välja uurida, mis juhtub kui -25 külmapügalat ühendada palja peaga. Suurt midagi, selgub linnapilti uudistades.

Teate seda inimtõugu kes sõltumata ilmast või üritusest ilmub välja valge kaabu ja kauboisaabastega? Nagu praktika kinnitab, need mehed on kordades kangemad kui miskid nabajopedes tüdrukud. Praktika kinnitab ilmekalt – tõelist Marlboro Man`i -10 C ei murra. Arvatavasti ka mitte – 40. Kui ainult chopper käima läheb. Ja küll ta läheb!

Aga kõikidele subkultuuridele teevad pika puuga ikkagi ära jalgratturid. Kes ei usu, jalutage näiteks mõnel hilisõhtul kusagil Kakumäe kandis. Seal kus jalakäijate teel on ennast seltsielu plaanis kasulikum näidata kui Bonnie & Clyde`s. Siinkirjutaja käis. Südaöösel ja käreda pakasega. Vaatas tähti. Puhus käpikutesse sooja. Tõstis ülesse krae. Mõtiskles elu ja inimeste üle. Kui ühtäkki kuulis eriti intensiivset praginat ja puhkimist. Kolumnistid on julged inimesed. Vaieldamatult. Aga mitte sedavõrd julged, et vaadata tõtt küünikõrguse isapõdraga.

Tõsi, vaid mõned pingelised sekundid hiljem selgus, et va sarvekandjat ei olnudki. Kõigest keegi noorsand väntas nailonjope ragisedes ja rattakella õrna tilina saatel läbi lumesaju paljapäi horisondi poole.

Foto: http://www.hot.ee/vaits/lumi.jpg

Rubriik:Et cetera Sildid:Kolumn, kolumnist, Ton Karlos

Persoon. Intervjuu kolumnisti hr. Ton Karlos`ega

10/02/2010 By Veebikiri


Päris ebatavaline intervjuu saab olema, loovisikut on üldse keeruline portreteerida. Näiteks, täiesti igapäevane küsimus – mida Sa kõige parema meelega sööd?

Mmm, Eesti on nii väike, et see äriidee siin arvatavasti ei toimi – aga kui kusagil Kilulinnas ehtne Sandwich Restaurant püsti pannakse, tuleb mind sealt arvatavasti välja põletada ; )

Muusika? Instrument?

Tšello. Vastus ei ole mõeldud oma saba kergitamiseks, on fakt, et paljud analüütikud kuulavadki klassikalist muusikat. Sest klassika on ajatu. Ei kordu. Pealegi, kes ütleb, et see ei ole jumalik ? Ja kui ei ole, mis siis üldse on ?

Raha?

Ei kurda. Kohalik turg on nii pisike, et olla sõltumatu kolumnist, nagu näiteks vanades EU maades kombeks, arusaadavalt ei ole võimalik. Täpselt väljendades – pikaajaline ja kasvav rahavoog pärineb mujalt.

Loed?

Oeh, korraliku grafomaanina viit-kuut raamatut/veebilehte või muud perioodikat korraga. Üldse, akadeemilises õhustikus on enesetunne nagu kassil päikeselaigus.

Lemmik?

Clifford D. Simak, „They Walked like Man“ & „The Goblin Reservation“, mulle meeldib nii lähenemine teemale kui nukker-sõbralik-irooniline alatoon. Muide, need konkreetsed raamatud on äärmiselt hästi maakeelde ümber pandud.

Poliitik?

Hirmsasti armastan endiste postsotsialistlike maade nomenklatuuri. No on selline naljakas ja püsimatu rahvas, kelle kohta saab igal ajahetkel öelda – suurem katoliiklane kui Rooma paavst ise. Rääkides välimäärajast, tüübid tuleksid nagu konveierilt. Et siis, eristumisaluseks tuleb lugeda kindel dresscode. Must suur auto ja nahktagi. Esimesest saan aru, õigel rahvasõbral ongi suur liikumisvahend. Teine kuulub vist mingi salajase riituse juurde. Linnalegend räägib, et kui Nõukogude delegatsioon kusagil varastel 60-nedatel Londonis käis, puhkes vastuvõtjate hulgas paanika. Protokolliosakond ei olnud esimese hooga sotti saanud, kes nahktagides tegelastest on autojuhid, kes aga vastutavad seltsimehed.

Sotsiaalne närv viimseni pingul?

Mitte päris. Aga siirdeühiskonnas elades ongi ju kaks varianti. Kas midagi ära teha või lõuad pidada ja edasi teenida. Ilma igasuguse irooniata – elatustase Eestis on ca 2/3 EU tasemest, hoolde- ja vanadekodud meenutavad, ma ei leia täpset vastet, kurat teab mida. Võiks ju olukorra parandamiseks meediakampaania tekitada, aga sellest võidaksid ainult äriettevõtted, kelle äriidee on ennast riigi rahakoti külge keevitada. Saaksid tasuta reklaami. Olen selles suhtes äärmiselt tõsine – jätke üks 3D õudusfilm vahele ja minge vaadake mis toimub hooldushaiglates Kallaveres või Keilas näiteks, seal kuhu viiakse vanurid, keda kodus hoida ei ole võimalik. Haiglas aga põhjust. Küsimus on väga lihtne – kas väärikalt suremine ei olegi 21. sajandil inimõigus !?

Oledki selline kurbtõsine kuivik? Millalgi pinged ka maha võtad?

Ole nüüd ikka. Kui võimalust, siis tantsin nagu loom. Või mitu looma. Ja heas seltskonnas kulub va tulivett ka ikka üksjagu mõõdukalt.

Mida soovid veebikirja lugejatele?

Tundke elust mõnu ja ärge ennast miski ajaliku tühja-tähja pärast orjaks müüge. Oma maja või korter on Maslow`i püramiidi jalam, mitte tipp.

Foto: Flickr.com

Rubriik:Persoon Sildid:Kolumn, Ton Karlos

Kolumn. Ton Karlos ja Hall Argipäev

10/01/2010 By Veebikiri

ton-karlos-hall argipäev
Rjahh, siinmail öeldakse – hall argipäev. Niimoodi maalähedaselt. Mujal kipub pilt sarnases olukorras ikka sinine olema, blue Monday, you know. Kultuurilised eripärad on üldse naljakas teema, teate küll: ühel maal haugub koer auhh-auhh, teisel bow-bow, kolmandal aga kniff-kniff : )

Mis aga halli argipäeva puutub, siis kõik on suhteline. Noh, proovime korraks. Hoiatan kõiki stressisõltlasi – selleks peab fantaasiat olema!

Esimene variant – kujutage et olete mõisnik kusagil varakeskaegsel Liivimaal. Elu oli lihtne aga suhteliselt lõbus, keskaeg pidavat olema üldse ainuke aeg inimkonna ajaloos, kus paari sajandi vältel inflatsiooni ei tuntud. Ühesõnaga, kui miski tobe haigus vaevama ei juhtunud või esimese öö õigusega endale liiga ei teinud, oli elu nagu lill. Tõsi, reisimist iseloomustas vaevalisus ja paljusi haigusi ravimatus. Lugege kasvõi, kuidas suvatses heita hinge keegi Louis XIII, prantslaste monarh ja musketäride isand.

Teine variant – tööline 20. sajandil. Siin on õigupoolest palju variante aga kõige lõbusam oleks olla tuim tööriist kusagil pisikeses, korporatiivses ja perifeerses riigikeses. Sellises, kus hinnakujundus on sarnane mõnele metropolile, palk püsib aga tänu pikaldasele ja juhmile töölistemassile aastakümneid ühel ja samal tasemel. Tasemel, mille kohta öeldakse: naguelu. Nagu teeks tööd, nagu saaks palka, nagu elaks elu.

Kolmas kujutluspilt – tehnikaguru kusagil 21. sajandi esimesel poolel. Asukoht ei ole oluline, sest reisimine ei ole mingi takistus. Aga eriti ei viitsigi, tuttavad tulevad ju tuppa kätte. Mõtlen erudeeritud indiviidi, kes muidu juhtub olema rahulik ja tasane. Seda vaid seni kuni arvutit näeb, siis kehastub hetkega ümber ja langetab käed nagu piksejumal. Ei olegi väga paha elustiil, juhul kui vool ära ei lähe. Aga kui läheb ?!

Nii, võtame nüüd kokku. Järeldusi on kaks – hea on seal, kus meid ei ole ja kõik sõltub vaatenurgast. Niipalju siis hallist argipäevast, või mida arvad Sina, Hea Lugeja?

Rubriik:Et cetera Sildid:Kolumn, Ton Karlos

Kolumnist Ton Karlos ja jõulupalavik

09/12/2009 By Veebikiri

ton-karlos-christmas fever
Ahh, kes siis aastavahetust mõnusalt vastu võtta ei sooviks? Muidugi, tõsi jah, mõnedel see ei õnnestu, näiteks tuletõrjujatel või valves toimetavatel valgekitlikandjatel. Arste pean silmas.

Muudel asjalistel peaks igatahes aastavahetus tulema traditsiooniliselt. Kõigepealt jutud, sellised õõvastavad – talv saab olema käre ja kõle. Seejärel osturalli – maraton, mis ülesehituselt meenutab jaanipäevale eelnevat ummisjalgset rapsimist. Ja pärast kaubanduslikke ekstsesse: söömaorgia. Kõige lõpuks kassiahastus ning kulude/tulude kokkuarvamine. Viimasest ei pääse, sest tavaliselt põleb aastavahetuse paiku ikka mõni saun maha. Mõni suhe leiab lõpu. Ja mõned uljaspead lahkuvad igavesele pööripäevale seoses füüsika- ja liiklusseaduste rämeda ning nüripäise eiramisega. Noh ja ongi kõik.

Ah ja, jutud osutuvadki juttudeks – ilm Eestis on keskeuroopalikult pehme ja lumi tuleb korraks maha veebruaris. Ning osturalli saab uue pöörde kohe uue aasta esimestel päevadel. Põhjus muide proosaline – tühjendusmüük. Uue söögiorgani ei ole samuti palju jäänud, tühised kuus kuud..

Uus suhe? Aaa, kuidas üks veendunud elupõletaja frusteerunult ütleski… elukaaslane on nagu tramm, kas tuleb uus, või vana tagasi.. Faktilise täpsuse huvides peaks tõdema, et paljunäinud taskufilosoof ise elab – justkui võrdõiguslaste kiuste – mingis kummalises fiskaal-maskuliinses oravarattas: tuleb raha – tuleb naine, tuleb naine – läheb raha, läheb raha – läheb naine, tuleb raha – … jne.

Rubriik:Et cetera Sildid:Kolumn, kolumnist, Ton Karlos

Ton Karlos. Tramm nimega MASU

10/10/2009 By Veebikiri

ton-karlos-streetcar-called-masuMnjah, iga kaotus on kellegi võit. Võtkem kasvõi see paljukirutud MASU. Enne majanduslangust, enne buumi, olid mured teised. Et taksojuhist ehitaja ei oska ehitada. Et ei jätku kokki ja ettekandjaid. Et hinnad tõusevad imelikult kiiresti. Pärast buumi lõppemist, kui mitte öelda – mulli lõhkemist, taksomehed enam küprokit ei vooli.

Mis oleks iseenesest justnagu hea, aga siiski? Mis saab siis, kui masinavärk täie hooga uuesti käima läheb? Kas siis saab jälle suvalises hüpermarketi kassasabas paar veerandtundi oodata, sest kassiire lihtsalt ei ole? Või ehitaja kutseõpinguid kinni maksta, noh, näe oli tore sell aga materjalidest ei jaga õhkagi? Muidugi, midagi konstantset on ikka ka – ütleme või – permanentne hinnatõus, mis seab kohaliku elaniku skisofreensesse olukorda: maksad nagu mõnes maailmalinnas aga ümbritsevaks taustsüsteemiks on ei rohkem ega vähem kui lausmets.

Üks mis kindel – sotsiaalsed eksperimendid mõjuvad rahvuskehale samamoodi nagu sõda. Kahtlete? Vaadelgem tulemusi, mis on suht-koht samad: elamine võidakse jõuga ära võtta, lapsi eriti ei sünni ja mehed saavad kuidagi imelikult kähku otsa. Nojah, rangelt võttes, mehi ei ole tänapäeva feminiseeruvasse maailma nagu eriti vajagi…. Raske töö, sealhulgas, tarvidusel ka reprodutseerimise keerulise protsessi, teevad ära masinad. Mis on iseenesest hea. Hea märk on ka see, kui ÜRO inimarengu aruandes paikneb Eesti 182. riigi seas 40. kohal. Jep, küll kuuluks Eesti nagu iga normaalne põhjamaa, ütleme näituseks Norra või Soome, esikümnesse, kui mehed, va vastutustundetud, jällegi imelikult kähku otsa ei saaks : S

mehed

Süüdistada ei ole siin aga kedagi peale iseenda, sest sotsiaalset närvi paistab tänases Eestis lõppkokkuvõttes olema kõige rohkem ikkagi naistel. Võtkem kasvõi see erakirjavahetusest alguse saanud transrasvade skandaal. Laste ja kogu ühiskonna tervise pärast, nagu väga üheselt selgub, muretsevadki eeskätt naised. Aga just siin oleks kindlat mehesõna tarvis. Sellist madalat mörinat, mille sisu on muutumatu alates varasest kiviajast. Et võtaks igavesest ajast, igavese ajani, ära tahtmise toidu kallal (al)keemilisi eksperimente sooritada. Kaua võib heausksetele müüa kooremaitselist jäätist ja lihamaitselisi viinereid!? What next? Sandaalikujulised kummikud?

Ton

Fotod: erakogu ja thechive.com

Rubriik:Et cetera Sildid:Kolumn, kolumnist, Ton Karlos

His master’s voice

10/09/2009 By Veebikiri

ton-karlos-his-masters-voice

Mnjahh, kuidas kirjeldada suhteliselt täpset aga ilma initsiatiivita persooni, kellel sisuliselt puudub igasugune selgroog? Kedagi sellist, keda eristab muust massis püsiv keelekandmine ja eriti nürimeelsete intriigide jada? Hall Kardinal? Waylon Smithers? Lihtne see ei ole, sest igas vähegi suuremas organisatsioonis on seherdane tegelane olemas. Üks ja sama arhetüüp, väheste, lahjade, variatsioonidega. Olukorras, kus tegemist mõtleva inimesega, kes olude sunnil narri rolli surutud, ei ole teha muud kui rehmata ja mõelda nii: „Miks kurat sind juba kord ei vii?“. Aga olla võib ka täiesti teisiti. See võib olla küündimatu kuid küünilise isiku teadlik valik. Tee tippu. Kusjuures harilikult on eelmärgitu otsustajate mingisugune (vaene?) sugulane või muidu nurjatu inimloom. Tüüp, kes alluvate vastu jõhker nagu piraadilaeva pootsman. Hetkel vajalike inimeste ning eriti ülemuste ees särab aga sarnaselt võisilmale pudrus. Tuleb tuttav ette?

Siin tekib ainult kaks küsimust: kust taolised töllmokad tulevad? Ja mida selliste paranähtustega peale hakata?

Tulemisega on lihtne – tulevad nad tavaliselt kusagilt kolkast. Pärapõrgust, kus kohalikud mullivannis suppi keedavad. Päritolu seletab ka hulga komplekse, sealhulgas Napoleoni oma. Imelikult kitsa silmadevahe ja närvuvõitu näonaha võib omakorda kauaaegsete sugulasabielude arvele kirjutada. Puhas geneetika, seega.

Keerulisem oleks saada seletust, miks selline tõug tekib? Et oli mõistlik ja normaalne inimene, sai uue ametikoha ja muutus seejärel millekski, mida endised sõbrad kirjeldavad kui proktoloogilist eksperimenti? Nii formuleeritud küsimusele on juba kordades keerulisem vastust saada, kokkuvõtlikult võib vaid öelda – süsteem sünnitab!

Palju naljakam on aga taolise tühipäise tuulelohe käsitlemine. Siin peaks lihtsalt aru saama, kes on need arvukad, khmm, peresõbrad, kelle najal tühi kott püsti seisab. Sealtmaalt kehtib labane machiavellism – eesmärk pühendab abinõu. Kontorisõjas surma ei saada… Näiteid?

Ton

Foto: erakogu

Rubriik:Et cetera Sildid:Ton Karlos

Ton Karlos: per aspera ad astra

10/08/2009 By Veebikiri

ton-karlos-per-aspera-ad-astra-215x300

Öeldakse, et inimene tegutseb kolmel juhul: kui tahab, kui peab ja kui ei tohi… Võimalik, et nii see ongi. Kui mõtlema hakata, siis kõige viimastega on muidugi eriti lihtne. Mõtlen –keelata ja käskida. Iseasi, kui efektiivne selline ettevõtmine juhtub olema. Kohalik ühiskondlik lähiajalugu kätkeb endas näiteks kuiva seaduse kurva lõpu paradigmat. Ja igaühe isiklik mälu peaks sisaldama vähemalt ühte katset vanemate karmist käsust üle astuda. Kuidas tüdrukutel nende käskudega on, ma ei tea, aga poiste puhul käivad keeldude alla kõikvõimalikud teravad instrumendid. Samuti karm korraldus mitte torkida pistikuid…
Muidugi, tõsinedes, keeruliseks võib minna siis, kui käsud ja keelud piiri ületavad, muutuvad terroriks. Näiteks Edvard Radzinski kirjeldab Stalini elulugu käsitlevas suurepärases raamatus õõvastavat olukorda kolmekümnendate lõpu Moskvast. Nimelt lähevad seltsimehed Kaganovitš ja Molotov kesköises Lähedases suvilas vaidlema, milline täht paistab parasjagu eredamalt. Ja helistavad seejärel Moskva planetaariumisse. Direktor kes telefonile vastas ei olnud mitte astronoom, vaid kõigest NKVD ohvitser (astronoomist direktor oli ammuilma arreteeritud). Ja et sedavõrd tähtsat asja telefoniteel mitte arutada, saatis viimane alluvate juurde auto. Musta auto, musta riietatud meestega, südaöösel.

Sealtmaalt kulgesid sündmused aga eht tarantinolikult. Nimelt astronoom A, kelle juurde esmalt mindi, oli hiljaaegu arreteeritud astronoomi Numerovi sõber ja ei maganud.Vaid ootas. Ust avades sai aga südamerabanduse. Järgmine astronoomidest, B, ootas samuti. Südaöist koputust. Ning selle asemel, et teha lahti uks, avas akna ja lendas oma armastatud tähtede poole. Paraku mitte üles-, vaid allapoole…
Kui direktor kella viieks lõpuks vastuse kätte sai, olid kõik suvila elanikud juba magama läinud.. Niipalju siis autoritaarsest juhtimisest.

Ton

Rubriik:Et cetera Sildid:Kolumn, Ton Karlos

Ton Karlos. Heaven & hell

09/07/2009 By Veebikiri

ton karlos heaven and hell

Selline sõnadepaar siis, et nagu kass ja koer. Või pluss ja miinus. On and off. Vahva, igavesti vahva. Mõtlen eriti seda va paljukasutatud vastandite kombinatsiooni – taevas ja põrgu. No, et kui  nimetet paradoksile lähenda ajaloolisest vaatevinklist, siis tegemist millegi igikestvaga, millegiga, mis on andnud tööd ja leiba lugematule arvule kirikumeestele. Ja annab veelgi. Lähendes probleemile aga kultuurilisest vaatpunktist, peab vist olema päri John Elliotti`ga, kes on väitnud, et põrgu on inglasest kokk, prantslasest insener, sakslasest politseinik, šveitslasest armuke: ja et kõike korraldavad itaallased. Võimalik, et nii ongi. Muide – veel üks võimalus – vaadata enda sisse. Teadjad räägivad nimelt, et inimene on täpselt nii õnnelik, kui ta seda parasjagu olla tahab. Noh, viimase väite põhjapidavuse katsetamiseks on parasjagu sobiv aeg – mõtlen masu. Selmet, et ennast ogaraks stressata, võib asja võtta rahulikult. Ega siis elu sellest seisma jää, kui majandusmull laksuga lõhki läheb. Päike tõuseb ikka. Ja alati.

Pealegi, ettevõtlik leiab alati miski lahenduse. Näituseks teeb teoks mõne ülivägeva tootearenduse. Mentoolimaitselised sigaretid pole viimased veerandsada aastat kellelegi üllatuseks. Aga tauriini sisaldavad snäkkvorstid, vau, selle eest tuleks Nobel anda . Vaieldamatult. Usute siis nüüd siis, et pidu võib ka meis eneses olla? Tõsi, ma ei kujuta hästi ette, mis saab pärast seda kui mõni eakateklubi energiavorstid oma pühapäevasesse menüüsse lisab, aga lõppude lõpuks, asi on maitses.

Lõpetuseks peaks ilmselt küsima: mis on taevas? Ma tõesti ei tea! Aga kui eelnevalt tsiteeritud  John Elliott`i uskuda, siis ei saa taevas olla midagi muud, kui inglasest politseinik, prantslasest kokk, sakslasest insener, itaallasest armuke – ja kõike seda korraldavad šveitslased. ¡Ay, caramba!

Ton

Foto: erakogu. Fotol: laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Automaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Rubriik:Et cetera Sildid:heaven, hell, Kolumn, Ton Karlos

  • « Go to Previous Page
  • Go to page 1
  • Go to page 2
  • Go to page 3
  • Go to page 4
  • Go to page 5
  • Go to Next Page »

Primary Sidebar

RSS

Otsi:

CV

Töö

Market Data by TradingView

Toetamine

Anneta

sotsiaalmeedia

Veebikiri soovitab:

KOOLITUSED.EE
RAHAKRATT.ee
PILLERIINI AVALIK INTERNETIELU

RSS PILLERIINI AVALIK INTERNETIELU

  • Kevad, mis nagu ei olekski kevad
  • Kulgemine
  • See kiire suvi
  • Millest ma parem ei kirjutaks
  • Jääkohvi(tu)sest

RSS Eesti Hotelli ja Restorani Personali Agentuur

  • Kultuslik Hotel California
  • Eestis varsti: Handwritten Collection – Accor Hotels
  • Nagu kuurorthotellis
  • Restoran Noma suletakse aastal 2024. Ees seisavad suured muutused

Sildid

1A.ee Anneli Salk CV e-koolitus Eesti Eesti Hotelli ja Restorani Personali Agentuur Eesti Pank EHRA etikett ettekandja Facebook Gaz 21 hotell inflatsioon Innovatsioon juhtkiri kelner klienditeenindus kokk Kolumn Koolitus LG majandus majanduskasv müük peakokk personali valik rahandus renoveerimine restoran Samsung teenindaja teenindus toit Ton Karlos turism Turundus turunduskommunikatsioon töö tööpakkumine tööturg Vahur Kõrbe Valdo Vokksepp Valio veebikiri

Veebikiri.ee

privaatsuspoliitka avaneb klikkides siia ...

Footer

Toimetus

Reklaam

List

Twitter:

Copyright © 2023