Well-well-well, kuidas siis see demokraatia põhiprintsiip oligi? Et enamuse võimuga peab kaasnema kõigi ühiskonnaliikmete inimõiguste tagamine? Oli ju selline mõistlik põhimõte? Muidugi, et. Siin astuvadki mängu, kui mitte öelda kapist välja, vähemused. Sellised naksakad X astmes minoriteedid. Tegelased kes väidavad, et kõik on õnnelikud, kui parlamenti hakatakse näiteks kvoodi alusel naisi valima. Kuidas õnn saabuma peaks, asjaosaliste jutust ei selgu. Ammugi mitte tõsiasi, et idees endas sisaldub räme vastuolu. Võrdsus, sealhulgas sugudevaheline võrdsus, tähendabki, et ametikohtadele tekib konkurss. Paremusjärjestus. Ja seda kvalitatiivsete oskuste, mitte genitaalide, põhjal. Lihtne mis? Kordan veel – pereplaneerimiseks vajalike näärmete tüüp ja suurus ei ole olulised. Oskused loevad! Kanasagaratele seherdane argument vaevalt mõjub ja mingil hetkel algab soig uuesti – kõik oleksid õnnelikumad…
Rangelt võttes on ka koeraomanikud vähemlased. Ja muidugi on ehe vähemlane tüüp kes alukaid pükste peal kannab. Noh, Karlssoni lähisugulane, teate küll. Lihaseline. Elab ja lendab Ameerikas.
Ja üldse. Inimsuhted muutuvad. Olles pidevalt täis õõva, õudusi ja traagikat. Miks siis mitte eelistada masinaid? Sätid mehhanismi oma äranägemise järgi tiksuma ja kõik on tõesti õnnelikud. Isegi need õrjetute kirjade saajad, kellel esmalt tükk (rõõmsat) nuputamist, et mida siis soovitakse?
Ketast heita?!
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.