Märkimisväärselt meeldiv ja mehukas tegemine, see hommikune uitamine. Ma ei võta vaevaks vaidlema hakata, hommikvõimlemine võib ka hingekirgastav olla. Aga isiklikult eelistan ruumist välja saada. Sinna, kus on rohkem või vähem elu. Tavaliselt rohkem, sest kevad keerab ülesse kõik tegelased. Alates nendest, kes looduse poolt sarvi kannavad. Lõpetades siis asjapulkadega keda juhiabist elukaaslane selles osas järele aitab.
Üleüldse, liikumine aktiveerib ajutegevust. Ja pahatihti pressivad pähe mõtted. Tihtipeale triviaalsed majandusmured.Harvem aga geniaalsed mõttevälgatused, sisuks üldistused, milleni tavaliselt ei viitsi jõuda. Kuigi, helgeid mõtteid on tavaliselt vähe. Või, olgem ausad, puuduvad sootuks. Tavaliselt meenuvad hommikusele uitajale hoopis habemega anekdoodid, näiteks:
Baari siseneb mees. Läheb seina mööda üles, kõnnib üle lae ja leti juures alla, tellib ühe viski, joob selle ära ja läheb tuldud teed tagasi. Baarikülalised vaatavad seda ammulisui pealt ja kui mees on lahkunud, küsib keegi imestunult: “Kas ta teeb alati niimoodi?”
“Ei,” vastab baarimees, “ma ise ka imestan, tavaliselt võtab ta kaks viskit!”
Head uitamist!