Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Ton Karlos

Ton Karlos. Viis filmi Augustis

By

Subjektiivne valik, mitte paremusjärjestus. Kuidagi peab ju elustama kusagil pärast jaanipäeva algavat erakordselt tüütut hapukurgihooaega, või mis !?

La Course à l’échalote

Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/La_Course_%C3%A0_l%27%C3%A9chalote

There’s Something About Mary

Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/There%27s_Something_About_Mary

Naked Gun

Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/The_Naked_Gun

Shaun the Sheep

Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/Shaun_the_Sheep

Hail, Caesar!

Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/Hail,_Caesar!

Ton Karlos. Armastus käib kõhu kaudu

By

Selline ütlus. Ei rohkem. Ei vähem. Kes nüüd siit miskit lüürilist otsib, peab paraku mujale vaatama. Sest lüürilist leiab siit suht vähe. Õigemini üldse mitte.

Jäin lihtsalt haridusdebatti jälgima. Ja sedasorti mõte turgatas pähe ühe nooremapoolse koolimehe väga asjalikku arvamuslugu silmates. Sisuks meeste osakaal haridussüstemis. Õigemini selle puudumine. Kirjutis ise lõpeb küll kummastavalt. Nimelt soovitab autor hakata õpetaja ametist positiivsemalt rääkima. Mis iseenesest asjakohane ja õige, kuid nagu soovmõtlemise puhul ikka – ei haaku reaalsusega. Comical Ali näide.

Sesmõttes, et räägitagu mida ja kuidas iganes, Harju keskmise palga eest, mis on vist aastast `98 igijätkuvalt hangunud miski 500 euro juurde netos, eest normaalset meest ei saa. Ei ole kunagi saanud. Ja ei hakka saama. Sest armastus käib kõhu kaudu. Nii lihtne see ongi. Muidugi, heas mõttes fanaatikud teevad tööd ka tasuta, aga palju neid üldse? Ülejäänud seltskonda, räägin siis beetaisastest, tüüpidest, kes müüvad oma tööjõudu 3-5 eurot tunnis, ei laseks ma ka oma koera juurde. Saati siis lastest. Kartes, et rikuvad lemmiklooma moraalse palge. Mida taoline retard aga kasvava isiksusega teha võib – on  küsimus psühhiaatrile.  Tehes lühidalt: mõtleva inimese, rollimudeli, hind algab miskist paarist-kolmest tuhandest, see on OECD keskmine, lisaks arusaadavalt inflatsioonikoefitsent ja boonused.

Siit edasi on aga paraku ikkagi  soovmõtlemise koht, sest midagi peab pikas-, ehk siis strateegilises plaanis juhtuma. Teadagi, kõrvaltvaataja pilk võib olla nii või teistsugune. Aga see on terav. Eriti kui vaataja juhtub olema noorest ja tulemustele suunatud kultuurist…

Isiklikult panustaksin küll alustuseks kõigile kodanikele automaatselt rakenduvale tervisekindlustusele. Sest mikro- ja makromajandus on seotud nagu sukk saabas. Ja õpetajate palgaraha ei tule laest. Pealegi, umbluu teemal kuidas haigekassa kohe katki ja lõhki läheb, ei ole tõsiseltvõetav. Ja kui lähebki mõnekümne miljoniga miinustesse, so what? See tuleb ju teistviisi, ütleme käibemaksu kasvust tagasi. Eeldusel muidugi, et maksumaksjad ei jookse nagu prussakad mööda maailma laiali. Lisaks,  karja südamehaigeid riigieelarves pidada on igasuguse mõtlemise järgi tunduvalt kallim kui tegeleda preventatsiooniga. Napakas loogika, mille kohaselt iga osakond peab kuludega nulli saama, võib mingil määral kehtida ogaraks joonud osside ehitusfirma neitsilikus raamatupidamises. Aga ühiskonna kui terviku näitel ei ole tõsiseltvõetav. Ka mitte arvestatavas äris. Jeff Bezos`e näide. Kes ei tea, Kindle`t (räme rahamasin) ei oleks teadupäralt muidu olemaski, kui esimesi aastaid poleks ilmestanud pikk ja rasvane arenduskulude miinus.  Lühidalt organisatsiooni, nagu inimestki, tuleb vaadelda tervikuna ja raha teeb raha.

Küll on üldisest tervisekindlustusest palju võita. Kõigil. Lihtsama näitena ajab tervisehäda asjalise kodutalust maakonnakeskuse polikliinikusse. Ja siis kohalikku kaubandusekeskusesse. Ja siis toob koju tagasi. Mitte naaberkülla nõia juurde. Või Soome ehitajaks. Keeruline näide? Võtke ja arvestage, kui palju maksab hooliva ja sõbraliku kogukonna rahvusvaheline kuvand. Hea kui hinnaks saab ainult kuuekohaline number.

Ah ja, kes hariduse tähtsust ei mõista,  filmisoovitus:

 

Foto: placeit.net

Ton Karlos. Vastandite ühtsus ja võitlus

By

Igikestev paradoks. Vastandid. Suhted neis. Ja nende ümber. Jing / jang, kapitalismus vs kommunismus, dr. Gregory House ning kolleegid.

Tõsi, sellal kui korralik kodanlane püüab pilklikult mõista Hegeli, saati siis herakleitoslikku loogikat mille kohaselt elu ja surm, ärkvelolek ja uni, algus ja lõpp on üks ja sama reality, jääb ta ikkagi väikseks nürimeelseks rattaks üleilmses masinavärgis. Sest ei taba labast tõde – nägijaks maailma universaalsetest seostest teeb loogika, mitte ihulised meeled.

Võtame või maanurga Oppositeland. Tahtsid kodanikud teksaseid ja forde – said. Tahtsid oimetuks, kui mitte öelda lolliks laenata – samuti said. Aga elamisväärse sissetuleku ning inimõiguste asemel jahuti midagi kartulikoortest ning nüüd peaks olema justkui piinlik vinguda, et mis sigadus: euroopalikud hinnad albaaniapärase palgataseme juures!? Jumalat, armulised, tuleb teadupäralt täpselt paluda.

Sest vahe vastandite vahel kipub teinekord selline suht-koht tehniline olema. Võtame või eelmise sajandi sotsialistid. Näiteks seltsimees Beria istus töölaua taga. Nagu ka herr Schellenberg ei teeninud igapäevast leiba püstijalu. Kodanik Berial oli töölaua sisse kuulipilduja monteeritud. Sama lähenemist armastas ka kodanik Schellenberg. Täpsuse huvides tuleb mainida, et temal oli neid koguni kaks. Teadagi, tundlik elukutse, iial ei tea milline kõrilõikaja uksest parasviisi sisse võib sadada. Muus osas oli aga tegu pesueht vaenlastega, sest aarialik kontseptsioon üleilmsest maailmakorrast ei kattu kuuldavasti kuidagi ajaloolise materialismiga.

Ühesõnaga – süsteem on töös, see töötab pimedaski öös!

 

Ton Karlos. Karma

By

Ton Karlos

Tea kuidas nüüd head lugejat, aga isiklikult filosoofiad kõnetavad. Ses suhtes, et eluvalemit ei oska anda keegi. Ka mitte kõige paadunum Kükametsa Esoteerika- ja Eduülikooli lõpetanud psühholoog – nõustaja.

Viimastega üldse kuidagi kummaline. Noh, peab ju põhjus olema, miks muidu nii huvitava distsipliini viljelejaid seljataga pahatihti psühhopaatideks kutsutakse. Või psühhokalkuniteks. Või ………….. (cencored) .Tõsi, mitte kõiki. Ja mitte alati. Need kes loll-õnneliku naeratuse ja mingite veidrustega ei hiilga, selles suhtes ei kvalifitseeru. Ning päris kindlasti mitte tarkpead, kes vabaturul oma teadmised rahaks pöörata oskavad. Ehk on muidu inimestena soojad ja konkreetsed, ilma masendavalt tüütu manipuleerimiskalduvusteta.

Lausmõnitava suhtumise põhjuseid võib otsida pigem ilmselges üleproduktsioonis. Viimane tähendab ju tavapäraselt kvaliteedilangust. Allakäiku. Jamasid, kui rahvalikult väljendada. Praktikas saame – kes soovib võib kihla vedada – alanud aastal näha huvitavat fenomeni. Ridamisi hakkavad kinga saama need personalitibid ja -tädid kes kujutasid ette, et nii jääbki. Teate küll jabur-ülbet suhtumist 90-nendatest, mis paar aastat tagasi uuesti õitsele lõi: „Meil on järjekord ukse taga!“. Nii, et kordame koos: äri tegemiseks peab muuhulgas tundma ka majandust, esoteerilistest eneseabi õpikutest, nt „Kuidas tüüdata sõpru ja kokutada vaenlastele“ on abi ainult kirjastusele.

Iseasi, kui aulik ei ole ülejõu käivat elukutset valinud seoses teo ja tagajärje üleüldise seaduse alusel. Karmasse tuleb teadupäralt lugupidavalt suhtuda.

Muus osas on aeg teha lühike sisukokkuvõte: kaks psühholoogi jäävad bussist maha.
Esimene avaldab nördimust, teine teeb aga otsa lahti: “Kas sa soovid sellest rääkida?“.

 

Ton Karlos. Nihilismus Maximus

By

Üldiselt on seaduskuuleka inimese elu lihtne. Täida käsku. Käi. Köhi. Kummarda. Naerata viisakalt. Proovi saada hästi läbi elukaaslase ja naabritega. Ära söö kollast lund. Ei midagi mõistusevastast, mis?

Teisalt kõik lihtsa saab teha keeruliseks. Ja pärast seda modifitseerida. Noh, tunnistage nüüd kui paljud teist oskavad piimapaki õigesti lahti teha? AVA SIIT nõuab peale tugevate käelihaste ka head koordinatsiooni, eks? Muide, linnalegend räägib, et tüüp kes tükisuhkru (kergeltavaneva) paberpakendi leiutas – läks hulluks. Mitte lihtsalt, vaid põhjusel, et inimesed ei olnud leiutisest sugugi aru saanud.

Sestap jõuamegi imeliku paradoksini – vahel võib radikaalsest skeptitsismist küllaga kasu olla. Kes nüüd tõsimeeli uskus, et euro hinda ei tõsta – tõstku kohe käsi. Veel parem mõlemad. Ja-ja, juba vana Nietszche märkis hauataguses kirjatükis, et „Kogu meie Euroopa kultuur on mõnda aega liikunud katastroofi poole…“.

Kas just nii, öelgu pigem kirjatundjad. Aga kõike mida silm näeb, ei tasuks tõesti puhta kullana võtta. Umbes-näiteks-nii: sõidab nunn autoga mööda kolkateed kui ühtäkki lõpeb bensiin. Pakiruumis kanistrit paraku pole. Küll aga kõikvõimalikku kola, sealhulgas suhteliselt korralik pissipott. Sangaga. Mispeale hakkaja püha õde lähebki pott näpus tanklasse. Ning tuleb sealt mõne aja pärast riburada pidi kütusega tagasi.

Hetkel, mil nunn pilgeni täis potist bensiinipaaki täitma asub, jääb seisma möödasõitev auto ning mahlakas bariton lausub mõtlikult: „Annaks Kõigekõrgem mullegi nii tugevat usku kui Teil on, õeke!“.

Post sriptum: pildil kuvatakse töövahendit kolumnide treimiseks.

Foto: erakogu

Ton Karlos. Elu nagu lill

By

Noh,  kui väga nihu läheb ja mõnele ürgkoledale literaadile satute – siis õnne asukohta teile ilmselt ei öelda. Küll võite teada saada milline lill õnn olla võiks. Näiteks roos on roos on roos.

Tõsisemalt – õnne valem ei pidevat mitte keemias või kujundites olema. Vaid teekonnas. Saavutamises. Kättevõitmises. Mäletate lapsena – mänguasi mille vanematelt välja nuiasite ei ole üldse nii lahe kui see, mis veikleb kättesaamatus kauguses/kõrguses mänguasjapoe riiulil? Pealegi pidavat õnn pöörduma. Olema hellik, heitlik ja tujukas nagu kaunis naine. Fortuuna, niisiis.

Siinkohal toome ka kõnekaid ja kujundlikke näiteid:

Kaks röövlit peatavad tühjal tänaval mööduja. Teatavad:
“Rahakott! Ja kähku!”
Kõnetatu tõmbab seepeale välja ilmatu püstoli ja käsutab omakorda:
“Asfaldile! Kõhuli! Ja ujuma!”
Röövlid heidavadki kõhuli ja hakkavadki ujuma.

Tüki aja pärast ägiseb üks vastsetest tervisesportlastest teisele:
“Elu sees põle sellist asja näind, et asfaldi peal ujutakse, vee.”
“Lõuad kinni!” röögatab püstoliomanik.
“Muidu hakkate vettehüppeid tegema!”

Foto:  erakogu

Kolumn. Ton Karlos & Matsakas Maskott

By


Mnajah, kui mitte öelda manjaana. Pööripäev peaks ideestiku järgi olema päev aastas, kus võetakse aeg mõnusalt maha. Kas üksi või siis suuremas seltskonnas. Noh ja nii tavaliselt lähebki. Kui arvata välja üks väike aga häälekas minoriteet.

Kujutate ette, et olete nii tubli kolm aasta vana ja tegelete kõikvõimalike toredustega. Magate kaua. Nuiate vanaemalt kommi. Süüa võite muide, veel nii nagu Jumal loonud, see tähendab kätega. Aga näe naabritüdruk oskab ka kahvlit kasutada. Tüdrukud on ju üldse nutikamad.

Ning muidugi mänguasjad! Mida aeg edasi seda ägedamad. Saate teha torne ja tubasid. Ralliauto ongi aga selleks loodud, et kirjutuslaualt hoogu võtta. Täiega!

Ja siis lõpeb kõik kena. Ühtäkki saab teoks vastik vandenõu. Tuppa sajab TV-st tuntud Koka-Koola maskott. Kuidagi tuttavlik ja kindlasti habemega. Säherdane matsakas.

Ootusärevusest saab äkitselt õudus. „Kas Sa olid ikka hea laps?“; „“Kes sõi kollast lund !?“; „Kas vanem vend kleepis vanaema toa lakke koleda posteri?“.

Ääääh! Peas kumiseb:„Aga sina pekinägu, palju sulle maksti, et rohelise tööriide punase korporatiivdressi vastu vahetasid?“. Hing jääb kinni. Pühad on rikutud… Jälle!

Kolumn. Ton Karlos & I Snoob

By


Ma nüüd ei tea, õigemini tean küll, kuidas alustada. Korralikult snoobil on vähemalt kaks tunnust. Kõige tähtsam – välimus. Kui ta on countrysnoob, siis sõltumata ilmast ja aastaajast kannab nahkpükse ja valget stetsonit. Püksid ragisevad külmaga ja tekitavad kubemes kummalisi assotsiatsioone, kuid see ei takista elamast elitaarset elu. Näiteks rockisnoobist me eriti rääkida ei saa. Tavaliselt on rokipeerud kõige harilikumad joodikud.

Teine ja veel tähtsam tegur – elustiil. Valged ja hästipoleeritud asjad töötavad korraliku snoobi kasuks. Kindlasti auto. Soovitavalt saunasuurune pargimaastur. Võlgadest me eriti ei räägi, küll aga aktsendist. Teate, korralik snoob käib kohalikke pärismaalasi mõtteteradega turgutamas nii kord aastas. Puhub müügist ja marketingist, vahel harvem ka kliendisuhetest ja eriti  juhtimisest – ühesõnaga naistest keda ise pole pannud, peaasi et pappi pritsitakse. Ja siis hüpetega tagasi sinna kus ei pea majanduseksperimente kartma. Kus on hea ja turvaline ja naabrid ei isatse naftahindade kasvuga ühes rütmis.

Las hambutud maakad katsetavad, kuidas elada seaduste järgi, mis kohalikul karjamaal ei toimi. Käskis keegi uskuda mingit suvalist hästilõhnavat tegelast?

Varsti tuleb snoob uuesti, I Snoob.

Ton Karlos ja virtuaalne laulupidu

By

Yeaah, inimene ei ole iial rahul sellega, mis tal parasjagu olemas. Nii on muidugi õige – vastasel korral jääks ju elu seisma. Või õigemini, seisaks tänini kusagil seal amööbi totras maailmas. Aga mündil on ju ka teine pool – tahta peab oskama. Tõsiselt. On ju keegi läbinägelik nipsakalt lausunud: Jumalat peab täpselt paluma! Midase näide.

Kahtlejad mingu nüüd nii tühised paarkümmend aastat tagasi. Mõttes. Kohe ja kiiresti. Mida statistiline keskmine toona tahtis – teksased ja kasutatud rahvaauto – on ju olemas? Pööbel aga möriseb ja ei ole teps rahul. Miks on hinnad samasugused nagu Soomes? Selle vahega, et siinne keskmine palk on sealpool miinimum. Ellujäämiseks. Narr olukord, mida karmi majandusstatistikaga massidele kuidagi ei tõesta. Sest igakord kui tootlikkuse termin kilbile tõsta, läheb kohe kiun lahti – miks kohaliku töölise tootlikkus emigreerudes tõuseb? Tööline jääb ju samaks!? Tootlikkus tõuseb aga kordades, vää? Ja siis see igikestev hala kütusekartelli teemadel.

Ühesõnaga, siin ei aita miski muu kui masside liitmine läbi ühistegevuste. Igasuvine laulupidu on läbi saanud, talvel ei taha keegi jällegi laulda. Või kui, siis äkki too pensioneeruv psühhiaater. See kes viimased keerulised kakskümmend aastat meeldivalt Soomes resideerus ja nüüd äkki miski talendina koju laekub. Sestap panen ette, laulda igal võimalusel ja täiest kõrist:

Foto: erakogu

Ton Karlos ja pehmed väärtused

By

Ooo- jeh! Teate ju, et ajad muutuvad ja meie koos nendega. Et praktika on tõe kriteerium, siis vaatame näiteks nii tillukesed tuhat aastat minevikku. Mitte et ma ekspropieerimist heaks kiidaks aga toona, täpsemalt anno domini 885 tegeles selline tegelane nagu viiking ja muidu tore isand – Rollo – ei millegi muu kui Pariisile katuse pakkumisega. Edukalt. Südamega.
Tänasel päeval on aga kõik kuidagi vastupidi. Ja ei keegi muu kui põline sinivereline ning tõeline härrasmees – Rootsi Kunn, hädas miskite väidetavate salasuhetega. Kui mitte öelda väljapressimisega. Paber kannatab kõike, ilmselt ka temperamentsete viikingite viisakas järeltulija.

Ma nüüd küll hästi ei kujuta – äkki teie – kusagil unisel keskajal ujub nn ööklubipidaja udune moll monarhi palge ette ja pajatab: „Jou Klemm, rokkisid mul siin miskid paar ööd – köhi plekki, muidu, vee.., rsk jne…”

OK, ütleme nii, et Kopernikuse ja Galileo ajajärgul molekulideks lahutada ei osatud. Ei olnud lihtsalt see aeg. Neljani lugeda aga küll. Nii, et juhul kui tüüp pärast audientsi, omal jalal ja ühes tükis lemmiktegevuste juurde tagasi oleks pöördunud, oleks see ime olnud. Ja mitte väike. Ajad muutuvad, ning nüüd teeb Jumala asemik maapeal hoopis seherdasi meeldivaid ja rahumeelseid avaldusi. Ning nagu asjatundjad väidavad, on muutumas institutsioonist turismimagnetiks. Pehmed väärtused.

Foto: erakogu