Mitte kõigile ei ole antud oskust ennast haaravalt ja pelgalt tähtede abil mõistetavaks teha. Miks Te kirjutate? Mis annab sisemise tõuke, impulsi?
Kirjutan, kuna raske on seda mitte teha. Peas on alati tohutult ideid, mis kohati justkui vägisi paberile kipuvad, ja seepärast on mul pidevalt mõni käsikiri pooleli.
Muidugi on ka puhkehetked vajalikud ja pärast ühe käsikirja lõpetamist püüan mõnda aega uut loomingulist energiat koguda ja muude asjadega tegeleda, ent reeglina tekib üsna peatselt tunne, et midagi oleks justkui puudu. Ma ei planeeri kirjutades tegevust kuigi palju ette, vaid lasen lool pigem kulgeda oma loomulikku rada pidi – minu jaoks on tohutult põnev luua uusi inimesi ja uusi maailmu ning kirjutades tasapisi avastada, mis sellest kõigest saama hakkab, kuhu see lugu välja jõuab.
Olete ühtlasi tegev mitmete majandusväljaannete juures. Loete ennast rohkem ajakirjanikuks või kirjanikuks?
Igapäevaselt töötan tõesti vabakutselise ajakirjanikuna. Kirjutan peamiselt Äripäevale, aga ka Eesti Ekspressile ja Lemmikule, samuti olen teinud koostööd selliste väljaannetega nagu Director ja Inseneeria. Mulle meeldib ajakirjanikutöö – see on huvitav ja arendav, võimaldab õppida nii mõndagi uut ning kohtuda huvitavate inimestega. Raamatute kirjutamine on tegelikult siiski südamelähedasem, aga kuna üksnes sellest nagunii elatuda poleks võimalik, siis olen seda üldiselt rohkem hobina võtnud.
Rääkides ilukirjandusest, üks asi oleks narratiiv, teine karakterid. Kuidas raamat loob? Kust ammutate ainest?
Ma ütleksin, et lausa 90% mu raamatutest on puhas fantaasia ning suurema osa olukordadega, millest olen kirjutanud, pole ma tegelikult ise kunagi kokku puutunud. Ideed tulevad mulle täiesti iseenesest ja ükskõik kus või kuidas – jalutades, kodus, rongis, kohvikus, huvitavate inimestega vesteldes… Kui tegemist on väga tundmatu teemaga, siis alustan kindlasti eeltööst. Ideid on mul palju rohkem kui oma elukogemust, ent minu jaoks on väga oluline teha kõik selleks, et lugu saaks usutav. Muidugi aitab palju ka fantaasia – püüan kirjutades alati nii-öelda pugeda tegelase nahka ja kujutleda, kuidas ta ühes või teises olukorras võiks käituda, mida mõelda ja tunda. Mulle meeldib realism. Kirjutan enamasti päris tavalistest inimestest; sellistest, kellega igaüks meist suudaks ennast samastada.
Lasteraamatud?
Mulle väga meeldib kirjutada lastele ja noortele – vahest sellepärast, et mäletan ise veel väga hästi, mis tunne oli olla laps või teismeline, ja meeles on ka see, milliseid raamatuid mulle toona meeldis lugeda. Mu enda suurteks lemmikuteks olid igasugused tüdrukuteraamatud, nagu näiteks „Kadri. Kasuema“, „Väike printsess“, „Salaaed“, „Väikesed naised“, „Heidi“… Nüüd kirjutan ka ise peamiselt tüdrukutele, kuna nende mõttemaailm on mulle tuttavam ja lähedasem kui poiste oma. Siiski tahaksin kunagi katsetada ka mõne n-ö poisteraamatuga.
Teie kirjanikunimi…
Kirjanikunimi on Ketlin Priilinn, ametlik nimi Ketlin Rauk. Priilinn oli mu neiupõlvenimi, olin sellega juba päris palju raamatuid avaldanud, enne kui 2010. augustis abiellusin ja ametlikult nime vahetasin. Ma ei näinud mõtet kirjanikunime muuta, jätsin selle samaks.
Kirjutamine on aja- ja energiamahukam tegevus kui kõrvaltvaataja arvata oskaks. Täiesti isiklik küsimus – kuidas puhkate?
Vabal ajal armastan eelkõige lugeda, olen tõeline raamatukoi! Loen nii klassikalist kui tänapäevast kirjandust ja aeg-ajalt ka luuletusi. Väga, väga olulisel kohal mu elus on muusika, olen rootsi bändi Roxette´i andunud fänn juba viimased neliteist aastat. Nende pärast õppisin hiljuti iseseisvalt ära ka rootsi keele, samuti on sealt saanud alguse üldisem huvi rootsi muusika, ajaloo ja kultuuri vastu.
Samuti meeldib mulle väga reisida, ehkki esialgu pole veel Euroopast kaugemale jõudnud. Stockholm ja London on mu lemmiklinnad, kuhu tahaks alati tagasi!
Kindlasti kuulub puhkamise juurde aeg perele ja sõpradele. Olen ka suur loomasõber ja mul on kodus kaks šoti terjerit, Berta ja Schubert. Nemad on mind päris palju ka kirjutamisel inspireerinud.
Mis on südamel?
Minu meelest on väga oluline, et kirjanik looks oma teoseid alati südamest, ehk siis just sel kombel, nagu talle endale kõige parem ja õigem näib olevat. Keegi teine ei saa tulla ja öelda: miks sa niimoodi kirjutad, õigem oleks hoopis naamoodi! Kriitika on kindlasti omal kohal ja tihtipeale võib sellest mõndagi õppida, ent oma „mina“ peab iga autor ikkagi iseseisvalt leidma, kartmata sealjuures riskida ning iseendale truuks jääda.
Enda loomingut pean ma eelkõige ajaviitekirjanduse hulka kuuluvaks, aga sellegi poolest meeldib mulle käsitleda tõsiseid ja elulisi teemasid, nii et need lood paneksid lisaks meelelahutusele ühe või teise probleemi peale ehk ka pisut mõtlema.
Lõpetuseks. Mida sooviksite veebikiri.ee lugejatele?
Veebikiri.ee lugejatele sooviksin eelkõige julgust ja oskust elada kooskõlas iseendaga ning kui vähegi võimalik, püüda realiseerida oma unistusi. Et aastakümnete pärast kõigele tagasi vaadates ei peaks midagi kahetsema, vaid võiks tõdeda: mul oli õnnelik elu.
Foto: erakogu
Eesti eraisikutele ja ettevõtetele antud laenude ja liisingute maht vähenes detsembris 126 miljoni euro võrra ehk 0,8 protsenti 15,1 miljardi euroni. Aastaga kahanes laenu- ja liisinguportfelli maht ligi miljardi euro võrra ehk 6,3 protsenti. Eelmise aasta laenumahu langusest ligi 70 protsenti tuli ettevõtlussektorist, kus omakorda suurima osa moodustasid ehitus- ja kinnisvaraettevõtted. Eraisikute laenuportfellis tabas mullu märkimisväärne langus lühemaajalisi laenutooteid nagu tarbimislaen ja autoliising. Eluasemelaenude maht oli 2010. aasta lõpus aasta varasemaga võrreldes enam kui kaks protsenti väiksem.
Tulemusliku kommunikeerimise aluseks saab nimetada õige sihtrühma valikut. Väide ise on mõneti kulunud, kuid paraku ei muuda see põhimõtet. Ostusooritus ja eriti kordusostud sõltuvad väga selgelt sellest, kui hästi kommunikaator tunneb kliente, nende vajadusi, ootusi ja imelik küll… ka veidrusi. Kõik see kokku lühendab kommunikatsiooniprotsessi, ära jääb pikk ja vaevarikas veenmise protseduur.
