Eesti on pisike maa. Kas (kuidas?) suuriikidest pärinevad turistid eristavad meid muudest, näiteks balti- või põhjamaadest?
Kruiisilaevadega põhiliselt Tallinna ja pealinna ümbrust külastavad turistid on väga erinevate teadmiste tasemega. Tavaline, keskmine Ameerika, Austraalia, Mehhiko turist ei ole suurt midagi kuulnud peale selle, et Eesti oli NSVL-i osa. Olengi giidina võtnud endale miinimumülesandeks teha sellistele turistidele selgeks, et me ei ole venelased, me ei räägi vene keelt , et sõna “vene(lane)” ei tähenda eestlaste kõnepruugis mõnikord, mitte niivõrd rahvust, kui viletsat ja oskamatut inimest või tegutsemist. Muud ajaloo seosed jäävad juba fantastika valda. Üks ameeriklanna kirjutas kaebuse, et giid räägib liiga keerulist juttu (too complicated) kui too seletas Tallinna jagunemist kaheks: all-linnaks ja Toompeaks. Need turistid ,kes tellivad temaatilisi ekskursioone, näiteks” Shadowes of Soviet time“. “Soviet Life” ja muud sellist, on lähiajalooga paremini kursis. Ainult need, kellel on olnud isiklikke kokkupuuteid eestlastega, teavad midagi täpsemalt. See, et keeleliselt ja ajalooliselt oleme Läti ja eriti Leeduga täiesti erinevad, on üllatuseks. Lõpeb ekskursioon ikka tavaliselt nii, et turist tuleb kallistab sind ja tänab ekskursiooni eest sõnadega: “You have very beautiful country, your Denmark here!“. Mis puutub nüüd venelaste ja venestamise probleemidesse siis on seda mõttetu selgitada marsruudi puhul “Lesure Tallinn” või “Easy Tallinn” sest nende ekskursioonide käigus viiakse turistid Toompeale Aleksander Nevski kiriku ette ja kogu lugu. Muidugi avaldab see “tordikene” turisti lihtsale meelele muljet rohkem kui päris Toompea loss. Ka minu poeg arvas nelja aastaselt, loss Toompeal on ikka see vene kirik.
Palju on räägitud korraliku konverentsikeskuse puudumisest. Kas on veel analoogseid takistusi turismi arengule?
Paljas keskus ei taga veel konverentsituristide tulva. Miks Helsingi on saavutanud sellise kõrge koha konverentse korraldatavate linnade hulgas? Sest kõik on paigas. Turvaline ühiskond, aus ja teenindusvalmis rahvas. Oleme unustanud, et soomlased võtsid kunagi tunnuslauseks: “Palvelu pelaa!”. Teiseks puudub meil ühine kontseptsioon, mis riik me siis oleme. Neti-, spa-, või borduriik?
Pole meil ühtset arusaamist ka rahvustoidust, see peaks ikka söödav olema ja isuäratav välja nägema. Kaerakile ei ole söödav ja kama eri variantide kohta olen kuulnud turiste ütlevat:” looks like chiken shit” hiljem küll lisati “tastes OK“. Aga ega seda üle ühe teelusikatäie ei söödud. Käib ka ülepakkumine internetiga. Olen kuulnud prantslasi ütlevat, kui neile näidati, kus WIFI ala on, et meil pakutase kõigepealt külalistele klaas veini. Eestis aga internetti. Nii, et arenguruumi on küll ja veel. Ei hakka hinnatasemest rääkimagi. Kui Helsingi Spades on päeva ajal kolme tunni pilet 10 eur-i, siis sama taset Eestis ei oskagi pakkuda. jne.
Kui palju reisib eestlane ise?
Eestlane reisib minumeelest palju. Eks ole selles süüdi ka 50 nõukogude aastat kui välisreisid olid äärmiselt piiratud. Ei saa muidugi olla nõus noore müügijuhiga ühest reisikorraldusfirmast, kes oli veendunud, et puhkuse reisid Eestis on kestnud alles 4-5, maksimaalselt 6 aastat! Enne seda ta ju ei töötanud turismis ja loomulikult ei saanud siis ka midagi toimuda. Küsisin selle noore daami käest, et millega tegelesid siis Estravel ja Baltic Tours, millised mõlemad on turul juba 21 aastat? Minu meelest ei ole üheski teises riigis olemas sellist asja nagu “REISILAEN”, st. kokkulepet panga ja reisibüroo vahel, et inimene jumala pärast saaks oma reisinälja kustutatud, kuigi me teame, reisimine ei kuulu inimeste esmavajaduste hulka. Ja teisest küljest,vaadake Albioni reiside hindu. Eestlane reisib palju ja kallilt.
Aga Teie ise?
Mina olen saanud päris palju reisida põhiliselt oma töö iseloomu tõttu nii, et 38 -st maast, mida olen külastanud, on 10 sellised, kuhu olen mina, Piret, ise läinud omal soovil ja tahtel. Käesoleval ajal sooviksin kindlasti rohkem reisida aga eelarvelistel kaalutlustel ei ole see võimalik.
Mis on Teie eelistatud sihtkoht?
Kui perega ja puhas puhkus – siis meeldib Türgi. Ma armastan Euroopat, lemmiklinnad on London ja Firenze.
Mida sooviksite veebikirja lugejale MASU aastal?
Olge rahulikud, KÕIK LÄHEB MÖÖDA! Ja ükskord me reisime niikuinii!
Foto: erakogu
Endalegi üllatuseks…. Veebikiri on pisut vanem kui kaks aastat. Üheltpoolt on see hea, ikkagi 4000 andunut lugejat kuus. Teiselt poolt – põhjanaabrite juures, Soomes, on korraliku ajakirja sissetöötamise aeg pisut vähem kui kümnendik sajandist. Mis tähendab: kaks aastat ei ole kohe mitte mingi aeg : )
Mida kujutab endast “ Riga Open Culinary Cup”?
Mnjah, iga kaotus on kellegi võit. Võtkem kasvõi see paljukirutud MASU. Enne majanduslangust, enne buumi, olid mured teised. Et taksojuhist ehitaja ei oska ehitada. Et ei jätku kokki ja ettekandjaid. Et hinnad tõusevad imelikult kiiresti. Pärast buumi lõppemist, kui mitte öelda – mulli lõhkemist, taksomehed enam küprokit ei vooli.
Üldjuhul mõistetakse sõna stress all ärritavat närvipinget, mis pikema aja jooksul mõjub muserdavalt ja tekitab kehalisi vaevusi. Teaduslikumalt tõlgendatult on stress keha ja meelte vastus organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele. Huvitav on tõdeda, et tihtipeale ei tunne me stressi ära. Mis omakorda tähendab, et vastolu meie kehas jääb kestma. Sümptomid? Siia ritta saab paigutada lisaks peavalule, lihaspingetele või kiirele hingamisele ka üldise energiapuuduse, viha, kurbuse, unetuse, alkoholi või uimastite tarvitamine. Muide, on olemas ka mõiste nimega stressisöömine. Põhjus, miks taolised nähud tekivad, on iseenesest tavatult loogiline – meie keha otsib rahuldustpakkuvat lahendust närvilisele olukorrale.
Refereeritud 10.09.09 Ärilehest, otsetee artikli juurde: http://www.arileht.ee/artikkel/477590
Tüdrukute õhtu on kahtlemata oluline osa pulma traditsioonidest. Selle eesmärgiks on tähistada pruudi viimast õhtut vaba ja vallalisena, mistõttu peaks selle õhtu planeerimist alustama juba varakult.
Sahistatakse, et EHRA kiirkoolituskeskonnast