Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

lauakate

Lauakombed. Salvrätt kui selline

By

Asjahuvilised võisid täheldada, et salvrätt ilmus lauakattesse alles 15 – nendal sajandil. Ja sedagi pigem huvitava iluasjana, kui toeka tarbeesemena. Nii, et kõik kes kuldset keskaega ihalevad – käsi ja suud pühiti toona laudlinasse. Mis täitiski salvräti rolli. Tänaseks on olukord muutunud ja laudlinasse sõrmede pühkimine on selge märk mitte sotsiaalsest positsioonist, vaid halvast lasetoast. Samuti on tänaseks salvrätte palju ja erinevaid, nii kuju kui suuruse poolest. Paber ja lihtsam tekstiil sobib kiirtoitlustusse. Tärgeldatud kvaliteetriie aga tippteenindusse. Lihtne ei ole salvrättide suurusega, mõõdud paiknevad vahemikus 20×20 ja 50×50 CM.

Millal ja kuidas? Rusikareegel kinnitab – mida pidulikum üritus, seda suuremad salvrätid. Mitte et inimesed sööksid rohkem. Pigem lihtsamad üritused, näiteks kohvipausid ja püstijalapeod, viiakse läbi seistes ja seal peavad abivahendid suupühkimiseks olema kompaktsemad. Pidulike ja väga peente vastuvõttude puhul on aga lähenemisnurk teine. Suuremad salvrätid võimaldava luu uusi ja huvitavad kujundeid, kaunistada lauda ja seeläbi kogu söögisaali.

Salvrättide värv. Vist üks keerukamaid osi kogu peokorralduse temaatika juures. Kuna salvrätt on osa kogu kattest siis ei tohiks ta domineerida. Teisalt – just siin paikneb võimalus katsetada midagi uut ja ilusat. Näiteks paberrättide valikul on värvi- ja kujutiste valik piiramatu. Jõulud, suvi, karneval. Ka peaks tähele panema – hea tava nõuab, et salvrätid oleksid lõhnatud.

Kuidas salvrätte volitada? Abi leiab nii raamatupoest, kui internetist.

Link: https://ehra.ee/restoraniteenindaja-teeninduskoolitus/

 

Foto: Flickr.com

Kuidas katta lauda? 3. osa, lauahõbe

By

17. sajandist alates hakkasid võõrustajad külalisi tasapisi varustama ka söömisvahenditega. 16.-17. sajandil võeti kasutusele kahvel ja 1680. aastatest oli näiteks Saksamaa kõrgemas seltskonnas tavaks, et iga sööja jaoks olid laual oma nõud, kaasa arvatud nuga, kahvel ja lusikas.

Söömisriistad (inglise keeles: flatware) on põhimõtteliselt kõik need instrumendid mida kasutatakse söömiseks isikuliselt. Näiteks: noad, kahvlid ja lusikad. Nagu varasem juba jutuks oli, annavad tootjad söögiriistu välja sarjadena, mis tähendab, et varieeruda võib kuju ja välimus, ning mõistmaks olukorda tuleb järgida üldpõhimõtteid.

See tähendab: Praenuga ja praekahvel on kõige pikemad. Praenoa pikkus on tavaliselt 21-24 cm ja praekahvli pikkus 19 – 20 cm. Samas suurusjärgus, st mõõtudega on 19 – 21 cm on supilusikas.

Liikudes edasi serveerimisriistade juurde (inglise keeles: carving and serving utensils) ei pääse me samuti kiirest tagasivaatest ajalukku. Nimelt kasutati keskajal toidu ettetõstmiseks peamiselt lusikat, harvemini kahvlit. Viimast kasutati näiteks puuvilja serveerimisel. Söödi kätega, peamine abivahend ja tähtsaim söögiriist oli nuga. Toite serveeriti vaagnatel, taldrikuid kasutati suhteliselt harva. Nende aset täitsid suured leivaviilud – või söödi otse vaagnatelt. Ja just siit saab algus peamine erinevus söögi- ja serveerimisriistade puhul. Nimelt, kuigi kujult on mõlemad vahendid suhteliselt sarnased, tuleb lugeda peamiseks erinevuseks suurust.

Jätkub 10.03.09 veebikirjas.

 

 

Kuidas katta lauda? 2. osa klaasid

By

Eraldi põhimõtted kehtivad klaaside ladustamisel, samuti hooldamisel. Nii veider kui see ka esmapilgul ei kõlaks, puhtaid, st kasutamata joogiklaase hoiustatakse suue allapoole. Põhjuseks lihtne asjaolu, et nii ei satu tolm sinna sisse.

Võtteks jutuks aga joogiklaaside jaotused võib kergesti segadusse sattuda. Nimed on kõlavad: highball, lowball, gobler, wine glass…

Foto: flickr.com

Nagu ka kurat ei ole nii hirmus kui paistab, ei tasu ennast kõlavatest nimedest heidutada lasta. Nimelt tuleb just joogiklaaside juures eriti lihtsalt välja põhjus-tagajärg seos. Ehk teisisõnu – jaotused on loogilised. Küll võiks kindluse mõttes läbi teha EHRA Kiirkoolitus`e e-kursused. Need ei ole kallid, pealegi saab kursused läbida endale sobival ajal ja kohas.

Tulles aga joogiklaaside jaotuste juurde tagasi – põhimõtteliselt saab klaasid jaotada kuju järgi:
a)    jalaga klaasid, mida kasutatakse valdavalt restoranides ja kodus pidulikematel juhtudel;
b)    jalata klaasid, mida kasutatakse peaasjalikult baarides ja suurüritustel.

Eelnimetatud jaotus on tinglik, sest näiteks alloleval pildil paiknev klaas on ainuõige viski serveerimiseks nii Šoti klubis kui püstijalapeol kus osaleb tuhatkond inimest:

Seevastu arvamused ideaalsest veiniklaasist on erinevad: mõned põhinevad arukatel gastronoomilistel printsiipidel, mõned folklooril. Näiteks olid reinveini klaasid tumedad ja oksüdeerunud, samuti nägi traditsiooniline pruun ornamentidega kaetud jooginõu römer välja toekas ning paksupõhjaline. Samuti ei ole veini klaasi kuju sugugi juhuslik – see on tuletunud antiiksest karikast.

Laua katmist käitlev e-koolitus:
http://koolitus.veebikiri.ee/kuidas-katta-ja-serveerida/

Ettekandja-kelneri koolitus:
http://koolitus.veebikiri.ee/ettekandja-kelner-algkoolitus/

Koolituskalender:
http://koolitus.veebikiri.ee/koolituskalender/

Kuidas katta lauda?

By

See on traditsiooniline küsimus, millele võib vastata mitmeti. Mitmeti sellepärast, et lauda ei kaeta lihtsalt niisama. Alati on olemas põhjus või mitu põhjust, miks seda tehakse. Ning unustada ei tasu kultuurilisi eripärasid, mis mängivad enam kui olulist rolli tänapäevases järjest kiiremini muutuvas maailmas.

Foto:flickr.com

Niisiis. Miks siis lauda kaetakse?
Nagu eelpool öeldud, põhjuseid võib olla tõepoolest mitmeid. Näiteks koduse hommikusöögi korraldamine, mida sageli tähelegi ei pane, on ju ka ühel või teisel moel seotud laua katmisega. Ja kindlasti kaetakse laud, siis kui kogunemas on auväärt seltskond mõne vägagi olulise püha puhul. Omaette teemaks on roomservice tärnihotellides. Ning just siit saab alguse küsimuste kaskaad. Kus? Kuidas? Millal? Mismoodi? Keda? Kellega? Üldiselt on nii, mida nooremad on külalised, seda vähemtähtsaks osutub lookas laud ja sellega kaasnevad formaalsused. Kuid põhimõtteline küsimus jääb ikkagi – kas süüakse püsti või istudes? See lihtne küsimus ongi punaseks jooneks kahe põhimõtteliselt erineva teenindusvormi vahel. Püstijalapeod üheltpoolt. Ja kõik muud teenindusvormid, kus söömise ajal siiski istutakse, teiselt poolt. Mõlemat teenindusvormi ühendavaks lüliks tuleb aga nimetada asjaolu, et ilma asjakohase instrumentaariumita, pean silmas nuge, kahvleid, klaase, taldrikuid, linu, linikuid ei saa läbi kumbki.

Muide, olenevalt asjaoludest võib vajalike vahendite nimekiri sisaldada sadu ühikuid. Siit alustamegi.

Foto:thewineestablishment.com

Alustades algusest. Instrumentaarium.
Arvatavalt on kõige lihtsam alustada klaasidest. Ilma liialdamata lisavad klaasid lauale sära ja elegantsi. Samamoodi on klaasid teenindusinstrumentidest kõige nõudlikumad paigutuse ja hooldamise suhtes. Nõuded mida esitatakse tänapäeva joogiklaasidele, ükskõik kas neid kasutatakse kodus, mõnes klubis või restoranis, on kõrged. Klaasid peavad olema kergesti käsitletavad, põrutuskindlad ja kannatama temperatuuri kõikumist ning vibratsiooni.

Põhimõtteliselt saab joogiklaasid jaotada kuju järgi:
a) jalaga klaasid, mida kasutatakse valdavalt restoranides ja kodus pidulikematel juhtudel;
b) jalata klaasid, mida kasutatakse peaasjalikult baarides ja suurüritustel.

Jaotus ei ole lõplik. Segadust võib tekitada ka asjaolu, et tihtipeale on ühe või teise tooteseeria klaasid erinevate jookide jaoks (vodka, vesi, valge vein etc.) äravahetamiseni sarnased. Nii ühel kui teisel juhul on abiks teadmised serveerimise põhimõtetest. Näiteks vodkat serveeritakse 4-8 cl haaval, ning reeglina miinuskraadidel.

Restoraniteenindaja teeninduskoolitus, lugege lisaks…