Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

auto

Miks on Jaapani autod niivõrd hinnatud?

By

Sisuturundus

Tänasel päeval on Jaapan riigina maailma suuruselt teine autotootja. Nad on olnud autotööstuse maailmas juba enam kui 120 aastat. Mõned enimlevinud Jaapani automargid on Mazda, Lexus, Honda, Nissan ja Toyota.

Jaapani autotööstus on kõrgelt hinnatud tänu oma uuenduslikule mõtteviisile, kõrgele kvaliteedile ja tipptehnoloogia kasutamisele. Lisaks teevad nad koostööd ja pakuvad tehnilist abi ka teistele autotootjatele. Mistõttu võib kindel olla, et nende tehnoloogia vastab kõrgeimale tasemel.

Jaapani mootorsõidukitööstus on üks suurimaid sõidukiosade tootjaid maailmas. See annab neile tohutu mastaabisäästu, mis aitab tänu minimaalsele transpordile hoida uute autode kulusid madalal. Madalam tootmiskulu tähendab ostjale ka taskukohasemat hinda, kuid kvaliteedi ja töökindluse osas ei ole kindlasti kompromisse tehtud. Jaapani autod on mõeldud igale inimesele – need on varustatud kõigega, mida keskmine inimene vajab ning seda taskukohase hinnaga.

Jaapani autod on tuntud oma usaldusväärsuse poolest ning neil on parim tulemus töökindluse osas. Seda kinnitab asjaolu, et parimaks automootori tootjaks peetakse Jaapanit. Lisaks on nende autode osad toodetud kauakestvatest materjalidest, mida saab hõlpsasti reprodutseerida. See omakorda tähendab soodsamaid remondi- ja hoolduskulusid.

Jaapani autod on armastatud nii Euroopas kui mujal maailmas. Tänu laialdasele valikule leiab igaüks endale sobiva margi nii hinnaklassi kui sobivuse järgi. Olgu selleks siis minimalistlik ja säästlik auto või tipptehnoloogiaga varustatud linnasõiduk. 

Foto: mazda.ee

Äri. Toyota

By


Toyota Motor Corporation (Jaapani keeles.トヨタ自動車株式会社), üldtuntud lihtsalt Toyota või lühendina TMC, on rahvusvaheline suurfirma peakorteriga Jaapanis. Ühte suurimasse tööstuskonglomeraati maailmas kuuluvad äriühingud on Toyota, Lexus, Daihatsu ja Hino Motors, koos mitme “mitte-auto” ettevõttega. Suure äri juurde kuulub ka suur kahjum, 8. mail 2009 avalikustas Toyota aastase netokahjumi, milleks oli 4200000000 USD. Aga kes ei kaota, see ka ei võida. Mõned aastad varem, aastal 2006, müüs Fortune Global 500 esikümnesse kuuluv firma üle 8,8 miljoni mudeli kõigil viiel mandril. Kriisiaastal 2009, töötas maailma suurima autovalmistaja heaks 71116 inimest kogu maailmas.

Toyota edulugu algab 19. sajandi lõpus, mil Sakichi Toyoda leiutas Jaapani esimesed elektrilised kudumisteljed, mis kujundasid murranguliselt ümber riigi tekstiilitööstuse. Jaanuaris 1918 rajas Sakichi ketrus- ja kudumisvabriku Toyoda Spinning & Weaving Company, teostades oma poja Kiichiro Toyoda abiga aastal 1924 ammuse unistuse – töötada välja kudumisautomaat. Kaks aastat hiljem asutas ta automaatse kudumisvabriku Toyoda Automatic Loom Works. Sarnaselt isale oli ka Kiichiro uuenduslik inimene ning külastades 1920-ndatel aastatel Euroopat ja Ameerika Ühendriike, huvitus ta sügavalt esimesi võrseid ajavast autotööstusest. Ettevõte asutas aastal 1937 Kiichiro Toyoda. Kolm aastat varem oli projekteeritud esimene tüüpmootor ja aasta varem konstrueeritud ka päris esimene sõiduauto Toyota AA.

Pärast Teist maailmasõda tõusis Toyota Jaapani suurimaks autotootjaks. 1957. aastal siseneti Ameerika turule ja 1963. aastal hakati Toyotat müüma Euroopas. 1971. aastal hakkas Toyota sõiduautosid valmistama esimene tehas Euroopas, täpsemalt Portugalis. Euroopas müüdi miljones Toyota 2000. aastal. 2004. aastal oli Jaapanis registreeritud uutest autodest 40% Toyotad.

Edu võti? Kõrgelt hinnatud Toyota tootmissüsteem (Toyota Production System, TPS) tugineb idamaisel filosoofial. See on tootmise korraldusviis, mis seob tootjad, varustajad ja kliendid üheks tervikuks. Põhieesmärgiks on likvideerida tootmises saaste, raiskamine jms. kulu. Üritatakse vältida seitset liiki ebakõlasid:

• toodete defekte (defects)
• ületootmist (overproduction)
• transporti (transportation)
• ootamist (waiting)
• lõpetamata toodangut, detailide varusid (inventory)
• liikumist (motion)
• liigtöötlemist (overprocessing)

Vaata lisaks – kas robot võib trompetit mängida?
http://www.youtube.com/watch?v=Xs_vL9g4IYk&feature=related

Foto: wikipedia.com

Vana Volga taassünd, 2. osa

By

Uue autoga tutvumine
Alles pärast uude kojju saabumist tekkis mul võimalus nii alt kui pealt uurida oma lelu. Sellest sai üks leidmistesterohke rännak oma mälestustesse. Juba salongi sisenedes hakkasid silma haruldased istmekatted. Polstrite kaitsmiseks paigutatud istmekatetele olid küllap kunagise perenaise näputööna valminud ristpistes mustriga vaibad. Võtmehoidjaks oli samuti käsitsi punutud nuut, mille valmistamist algkoolis ise hästi valdasin. Isegi lõhn autos oli pärit minu lapsepõlvest. Auto põhja alt leidsin roostevaba sumbutaja, mille paigaldajaid kunagi ähvardati SORRVOga (majanduskuritegude uurimine), sest materjali ju ei müüdud.

Foto:Vahur Kõrbe erakogu

Meenus en

dagi autole kunagi jonni pärast ise tehtud sumbutaja, sest turul küsiti sellise eest inseneri kuupalka. Kui pagasiruumist leidsin vända, siis oligi aeg hakata mootorit uurima. Kuna mootor oli komplektne ja õlitase normis, voolikud pragudeta ja bensiinipaak roosteta, siis lihtsalt pidi proovima käivitamist. Esmalt ikka vändaga mootoris õli ringi ajades, hiljem ka starteri abil. Usute või mitte, aga pool tundi nokitsemist ja kontrollimist lõppesid vaikselt tuksuva mootoriga. Sellist omadust minu unelmate autol polnud, sest olin valmistunud mootori kapitaalremondiks, bensiinipaagi ja torustiku lekkimiseks jne.. Kui siis sidur ja osaliselt ka pidur toimisid, ei jäänud muud üle kui kummid täis pumbata ja proovitiir teha. Alustada tuli roolisambal käiguvahetuse õppimisest ja sõit läks lahti : 1. käik ja 2. käik. Rohkemaks polnud töökoja õuel võimalust. Kuskilt ei kolisenud, ainult õõtsus aeglaselt. Kuidas sellist autot küll kunagise peremehe käed oli hooldanud, et ta nii hästi säilis! Kui veel raginatega lampraadio mängima panin, oli tõeline seitsmenda taeva joovastus naha vahel.

Foto:flickr.com

Auto puhastamine kultuurikihist
Esimese tööna sai ette võetud väike koristamine, et visata minema rämps salongist ja pagasiruumist. Leidsin hulgaliselt kopikaid ja 1993. a ülevaatusesildi, mis viitab tema viimasele kasutusajale (kahjuks ei meenu täpne aasta, mil nende siltide kohustuslikust kasutamisest lõplikult loobuti). Siis võtsin tolmuimejaga põrandavaibad ja istmed ette, et lihtsalt endal mugavam oleks salongiga tutvuda. Vaibad olid kaetud rohkete koide kookonilooriga, sest neil oli seal olnud võimalik segamatult elada.
Kuna auto värvikihid olid pragunenud ja kohati  irdunud, siis pärast pesu tekkis tõsine soov uurida, millises seisukorras tegelikult on tehase värv, milline on olnud algne värvitoon, milliseid avariisid on taastatud ja mis peamine – millised detailid tulevad asendada. Katsetuste käigus osutus tõhusaimaks viisiks vana värvikihi keemiline eemaldamine. Zheleetaoline vana värvi eemaldi, mida kasutatakse puitesemete puhul, sobis väga hästi vana nitrovärvi pehmendamiseks, jättes tehase värvi kahjustamata. Alles tahase helehalli värvi ilmutamise järel tekkis visioon, millisena sooviksin seda autot kunagi näha – kolhoosi esimehe Volgana. Ilmsiks tulid ka kahe tõsise avarii jäljed, mida omaaegsed plekksepad olid osavalt peitnud. Minu auto on oma varases nooruses üle katuse käinud ja kunagi hiljem on talle kas külje pealt sisse sõidetud või on se külg vastu puud-posti lennanud. Kui kasinates tingimustes suudeti kunagi need jäljed kaotada, siis peaksin ka mina sellega hakkama saama, kuigi katuse remont on tõsine töö. Vaatamata sellele on auto kere uskumatult hästi säilinud.


Auto. Vana Volga taassünd, 6. osa

By

Üks esitiib jäi mul ikkagi saamata ja tuli leppida poolpiduse taastamisega. Selle tiiva peal oligi hea häälestada uut keevitust õigele voolutugevusele. Nii oligi vajalik plekiring talveõhtutel nokitsemiseks soetatud. Tagumise pehkinud rattakoopa taastamiseks leidsin sobivat imeodavad GAZ 24 koopa plekid.

Vahepeal oli suvest saanud vihmane sügis ja vesi tuli autode radiaatoritest välja lasta. Näljasurma vältimiseks tulid töötada välja uued töökoja siseeeskirjad, mis keelasid tööpäevadel esimeses vahetuses autoremondi. Tuleohutust arvestades jäi ikka võimalus varem ettevalmistatud keevitustööde sooritamiseks päevasel ajal. Kuna ka seni tasuta kiinnipüütud Soome TV-kanalid muudeti ajalooks, siis teleka puldi õhtusest klõpsutamisest võõrdusin märkamatult.

Foto:flickr.com

Kui mõned tuiskavad üle autopleki liivaga ja pritsidega, siis mina proovin esialgu võimalikult palju säilitada tehase algupärast värvkatet. Mitte eksponeerimiseks, vaid täiendavaks kaitsekihiks. On selline lihtne reegel: ära lõhu, kui pole kindel, et teed parema! Ja nii ma esialgu sulatan keemiaga kultuurikihti, eemaldan roostet ketasharjadega ja lamellketastega ning kannan peale uusi kaitsekihte. Roostemuunduri ja happekrundi peale on varjatud pindadel plaanis veel nostalgiliselt kanda see oraanzh tinamenning. Lisaks kaiteomadustele lihtsalt selleks, et nii on kunagi minu eelkäiad autot pidevalt hooldatud. Samal põhjusel tulevad ka bituumeni ja kahurimäärde kihid.
Nii ripuvad minugi töökoja laest all erinevas valmimisjärgus detailid, nagu tapamajas searümbad (Volga foorumist laenatud kujund). Õnneks jätsin kunagi lae nii kõrgele, et igapäevast liikumist nad ei sega.
Vahepeal olen käsile võtnud autouksed. See tegevus on mind viinud kokku mitmete asjalike taatidega, kelle lakapealseid sai tühjendatud.

On üldteada, et GAZ 21 uksed on nii vastupidavad, et turul puudub nõudlus uutele ustele. Kunagi igaks juhuks soetatud uksed on meestel jäänud seisma. Oh seda turumajandust! Väärt asja saab nõudluse puudumisel müüa ainult soodushinnaga. Nii õnnestus ka minul soetada enda auto tarbeks uus uksering tagasihoidliku eelarvega. Ühe Volga-taadi naabrusest avastasin väga korraliku GAZ 24 (väike numbrialus), millel puudusid numbrimärgid ja esiklaas. Olles äsja oma jaapanlase mootoriremondi eest Volga hinna maksnud, tekkis soov üks selline endale igapäevasteks sõitudeks taastada. Taat lubas lahkelt omaniku käest seda asja uurida.

Tõeline probleem tekkis aga alles siis, kui hakkasin vanu uksi lahti lammutama. Kui minu VAZidel tulid esimesed augud ustesse juba 3aastaselt, siis 44aastastele Volga ustele tulid nurkadesse mõningad augud alles ketasharjaga nühkides. Üllatav oli tehasevärvi olemasolu uste allservades ja eriti iluliistude all (kõik roostevabad poldid tulid vaevata lahti). Selle töö käigus sai minus võitu elukutseline restauraator ja ma lihtsalt ei suutnud vanu uksi ära visata. Õnneks turumajanduse reeglid ei juhi meie tundeid. Nii olengi nokitsenud uste taastamise kallal ja uued uksed tuleb viia minu enda lakapealsele. Need mõned augud täis lasta on väike asi, aga tõsisem töö on kunagised vigastused jälle nähtamatuteks pahteldada. Vanad plekksepad on uksed küll väga korralikult üles tagunud ja ühe ukse selleks isegi seest lahti lõiganud, kuid vana nitropahtel vajas asendamist.


Vana Volga taassünd, 5. osa

By

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Uste taastamine

Möödunud kuude jooksul on esialgne emotsionaalne kirg veidi raugenud, sest saatusel oli mulle varuks veel üllatusi. Astroloogid saaksid Volgade hankimiseks sobiva tähtede seisu minu kogemuse põhjal välja selgitada, sest ühel päeval sisuliselt järjestikku toimunud kohtumised viisid kahe Volga soetamiseni. Helistasin hiljem küll ainult viisakusest teise auto omanikule, et anda teada juba soetatud autost. Paraku on selliseid pakkumisi, millest pole võimalik loobuda. Tänapäeval tunnemegi seda “Happy houre!” või “Kaks ühe hinnaga!” nime all. Nii saingi “kaksikute” omanikuks, sest nii värv, viimistlusmaterjalid kui ka väljalaskeaasta on ühed. Kere numbrites on ainult 700ne erinevus. Kuna selle “teisiku” endine peremees veedab pensionipõlve Võrtsjärve ääres kala suitsutamisega, siis tema imehea suitsulatikas pani ka mu pere leebemalt suhtuma järjekordsesse Volgasse.

Foto:flickr.com

Tekkinud olukorras olin sunnitud filosoofiliselt enda jaoks läbi seedima restaureerimise ja doonorite kasutamise eetilised aspektid. Puidu restauraatorina on minu jaoks hävitamine võõras tegevus. Esindan tegevusi, mida kutsutakse säästvaks renoveerimiseks ja taaskasutamiseks. Lühidalt – usinalt doonoreid kasutades pole meil varsti nendelt eemaldatud osi millegi külge panna.Kui oma unistustes lootsin leida endale Volgat paksu tolmukorra alt, siis see teine auto oligi seda jõudnud koguda ligi paarkümmend aastat. Loomulikult tekkis tahtmine ka sellele tuli torusse saada, sest ta väideti korras olevat. Kuna nii süütevõti kui ka kõrgepinge ahelad olid vahepeal jalad alla võtnud, siis kulus taastamisele veidi aega. Uudishimu sai rahuldatud siis, kui üks kaua vaikinud Volga mootor jälle vaikselt tuksuma hakkas (jälle roostevaba sumbutaja!) ja proovisõidud tehtud. Jäägu see auto esialgu eeskujuks, mille järgi teist kunagi kokku panna. Või nagu paljud on reetnud – auto, milles käia nädalalõpul istumas ja plaane pidamas..

Foto:flickr.com
Meil MTJ-is on rauda kokku keedetud seni ääsitules või 4st jämetamate elektroodide ja atsetüleeniga. Nüüd lõpuks tuli veeretada kohale ka CO-keevitus. Valik oli juba ammu langenud kodumaisele “kemppile” – Purtse Modulile, kuid keegi polnud seni soostunud seda loovutama. Nüüd lõpuks õnnestus sellise riistapuu osad ühe metallifirma laost üles korjata. Midagi eluliselt tähtsat polnud komplektist puudu ja pisiasju sai hooldusest juurde osta. Lõpuks tuli üleliigne hapnikupudel vahetada CO-ballooni vastu ja 0,8 traadikera aparaadi sisse panna. Giljotiinkäärid ja sikkemasin tulid laohoidjal lasta ainult tolmust puhtaks pühkida ja töölauale kinnitada.

Kevadise luurekäigu ajal Kurtna laadale olin välja peilinud Volga juppe müüvate meeste laagriplatsid ja juba pimedas läks sõit lahti. Aga oh õnnetust! Sattus vale päev olema. Olin suvega nii harjunud laupäeviti laatadel käima, et ei vaevunud isegi kontrollima. Nii sain järgmisel hommikul treileriga sõitu korrata. Olin autot osandades teinud endale nimekirja ja eelarve hädavajalike ostude jaoks. Aovalgel saidki esimesed olulised ostud tehtud. Hiljem sai eelarve jääke kulutatud vähemtähtsatele vidinatele. Koduteel tundsin südametunnistuse piinu, et oma kutsetööga seonduvaid oste olin teinud alles teises järjekorras ja mõnegi olulise asja jätnud sootuks ostmata. Laadal tundsin osturõõmu, kui müüja sai mittevajalikust kaubast lahti ja mina sain endale soetatud puudu oleva vidina. Rõhutan just seda puudu olevat, sest nägin ka selliseid kundesid, kes otsisid soodsat kraami tulusaks edasimüügiks. Kõik on vastavuses liberaalse turumajandusega.

Jätkub 10.04.09 veebikirjas



Vana Volga taassünd, 3. osa

By

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Autot tuleb taastamise protsessis küllalt tihti teisaldada, mis vajab ka toimivaid pidureid. Avastamisrõõmu sain siit küllaga. Alates suurepärases olekus pidurisilindritest, mis osandusid probleemideta ja lõpetades siiani toimivast Volga kauplusest Tallinnas, kus on saadaval enamik vajalikest tihenditest.

Foto: flickr.com

Auto osandamine
Ühel päeval tuleb ikkagi hakata oma autot lahti lammutama, nagu teemantit tuleb lihvima hakata, et briljanti saada. Minu eesmärgiks on kõigepealt taastada auto algupärane välisilme, et temaga oleks võimalik suvel sõita. Salongi uuendada ja auto põhja korrosioonitõrjet on võimalik hiljem sõltumatult teha. Osandamisel on kõige tähtsam minimaalselt ise kahjustada ja lõhkuda säilinut. Segaduse vältimiseks peab kõik osad panema kastidesse ja karpidesse mingi süsteemi järgi. Mina olen jaganud auto 4ks sektoriks: parem esimene, parem tagumine, vasak tagumine ja vasak esimene sektor. Iga sektori jaoks võtan paraja kasti või mitugi, millesse panen detaile, tihendeid ja kruvisid väiksematesse karpidesse või kilekottidesse pakituna. Võimaluse korral keeran poldid oma pesadesse tagasi või seon ühte kimpu maalriteibiga ja kirjutan markeriga päritolu peale. Suuremad detailid viin isegi laka peale või riputan üles seintele, et nad remonditööde käigus vigastada ei saaks.

Foto:volga.nl
Vanad autod on koostatud poltliidetega ja kõik lahtivõetavad detailid tulevad eemaldada. Minul on selles osas ääretult vedanud, sest enamik polte on võtmetega avatavad, kuna vana peremees on neid enne kinnitamist määrdega kaitsnud. Sellegipoolest puhastan ma kõigepealt terasharja või naaskli teravikuga poldi ümbruse ja keerme mustusest ja roostest, lasen aerosoolist peale MoS2-baasil (molübdeen sulfiid) eraldamisõli ja pärast toimimist alustan sobiva võtmega lahtikeeramist (sammuke edasi, veidi tagasi). Mõni roostes liide vajab hoopis pikemat leotamist. Kuna vanadel autodel on kandilised mutrid kammitsetud plekk-karbiga, siis neid saab purunemise vältimiseks hoida kinni lukustuvate näpitsatega. Vanad soonega kruvid saab turvaliselt avada puurivända otsa kinnitatud lapikkruvikeerajaga või impulss trelliga. Vahel tuleb aga tõesti mutter või polt lihtsalt läbi saagida või ketaslõikuriga läbikäiata. Murdunud poldid tulevad pesast välja puurida ja avad uuesti keermestada. Alati peab endale aru andma, mida tuleb säästa ja mida saab kergemini asendada. Läbi roostetanud plekkdetail on õigem kettaga küljest lõigata, et vältida naabrite vigastamist.

Erilist rõhku tuleb panna elektriohutusele. Tavaliselt ei eemaldata autolt elektrijuhtmestikku, vaid ainult elektritarbijad. Seetõttu tulevad kõik lahtised juhtmeotsad isoleerida ja markeerida, et vältida lühist. Juhtmekimbud on soovitav kinnitada ohututesse kohtadesse ja kergestisüttivad riidest kaablisukad tulevad kaitsta sädemete eest.
Kui mingil põhjusel klaase ei eemaldata, siis tulevad nad kaitsta ketaslõikuri sädemete ees, mis on klaasi pinda sööbiv sulametall.
Lõpuks saadakse ratastel toorkere, mis heal juhul isegi sõidab. Siis on aeg otsida välja kaabitsad, terarharhad (-kettad) ja alustada rooste ja lahtise värvi eemaldamist. Auto osandamise käigus saabki täpselt selgeks, millised detailid tulevad kindlasti vahetada ja milliseid tasub taastada. Hea on koostada nendest nimekiri, mille alusel laatadelt ja foorumitest puuduvat otsida.