Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.
Uste taastamine
Möödunud kuude jooksul on esialgne emotsionaalne kirg veidi raugenud, sest saatusel oli mulle varuks veel üllatusi. Astroloogid saaksid Volgade hankimiseks sobiva tähtede seisu minu kogemuse põhjal välja selgitada, sest ühel päeval sisuliselt järjestikku toimunud kohtumised viisid kahe Volga soetamiseni. Helistasin hiljem küll ainult viisakusest teise auto omanikule, et anda teada juba soetatud autost. Paraku on selliseid pakkumisi, millest pole võimalik loobuda. Tänapäeval tunnemegi seda “Happy houre!” või “Kaks ühe hinnaga!” nime all. Nii saingi “kaksikute” omanikuks, sest nii värv, viimistlusmaterjalid kui ka väljalaskeaasta on ühed. Kere numbrites on ainult 700ne erinevus. Kuna selle “teisiku” endine peremees veedab pensionipõlve Võrtsjärve ääres kala suitsutamisega, siis tema imehea suitsulatikas pani ka mu pere leebemalt suhtuma järjekordsesse Volgasse.
Foto:flickr.com
Tekkinud olukorras olin sunnitud filosoofiliselt enda jaoks läbi seedima restaureerimise ja doonorite kasutamise eetilised aspektid. Puidu restauraatorina on minu jaoks hävitamine võõras tegevus. Esindan tegevusi, mida kutsutakse säästvaks renoveerimiseks ja taaskasutamiseks. Lühidalt – usinalt doonoreid kasutades pole meil varsti nendelt eemaldatud osi millegi külge panna.Kui oma unistustes lootsin leida endale Volgat paksu tolmukorra alt, siis see teine auto oligi seda jõudnud koguda ligi paarkümmend aastat. Loomulikult tekkis tahtmine ka sellele tuli torusse saada, sest ta väideti korras olevat. Kuna nii süütevõti kui ka kõrgepinge ahelad olid vahepeal jalad alla võtnud, siis kulus taastamisele veidi aega. Uudishimu sai rahuldatud siis, kui üks kaua vaikinud Volga mootor jälle vaikselt tuksuma hakkas (jälle roostevaba sumbutaja!) ja proovisõidud tehtud. Jäägu see auto esialgu eeskujuks, mille järgi teist kunagi kokku panna. Või nagu paljud on reetnud – auto, milles käia nädalalõpul istumas ja plaane pidamas..
Foto:flickr.com
Meil MTJ-is on rauda kokku keedetud seni ääsitules või 4st jämetamate elektroodide ja atsetüleeniga. Nüüd lõpuks tuli veeretada kohale ka CO-keevitus. Valik oli juba ammu langenud kodumaisele “kemppile” – Purtse Modulile, kuid keegi polnud seni soostunud seda loovutama. Nüüd lõpuks õnnestus sellise riistapuu osad ühe metallifirma laost üles korjata. Midagi eluliselt tähtsat polnud komplektist puudu ja pisiasju sai hooldusest juurde osta. Lõpuks tuli üleliigne hapnikupudel vahetada CO-ballooni vastu ja 0,8 traadikera aparaadi sisse panna. Giljotiinkäärid ja sikkemasin tulid laohoidjal lasta ainult tolmust puhtaks pühkida ja töölauale kinnitada.
Kevadise luurekäigu ajal Kurtna laadale olin välja peilinud Volga juppe müüvate meeste laagriplatsid ja juba pimedas läks sõit lahti. Aga oh õnnetust! Sattus vale päev olema. Olin suvega nii harjunud laupäeviti laatadel käima, et ei vaevunud isegi kontrollima. Nii sain järgmisel hommikul treileriga sõitu korrata. Olin autot osandades teinud endale nimekirja ja eelarve hädavajalike ostude jaoks. Aovalgel saidki esimesed olulised ostud tehtud. Hiljem sai eelarve jääke kulutatud vähemtähtsatele vidinatele. Koduteel tundsin südametunnistuse piinu, et oma kutsetööga seonduvaid oste olin teinud alles teises järjekorras ja mõnegi olulise asja jätnud sootuks ostmata. Laadal tundsin osturõõmu, kui müüja sai mittevajalikust kaubast lahti ja mina sain endale soetatud puudu oleva vidina. Rõhutan just seda puudu olevat, sest nägin ka selliseid kundesid, kes otsisid soodsat kraami tulusaks edasimüügiks. Kõik on vastavuses liberaalse turumajandusega.
Jätkub 10.04.09 veebikirjas