Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Vahur Kõrbe

Vana Volga taassünd, 5. osa

By

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Uste taastamine

Möödunud kuude jooksul on esialgne emotsionaalne kirg veidi raugenud, sest saatusel oli mulle varuks veel üllatusi. Astroloogid saaksid Volgade hankimiseks sobiva tähtede seisu minu kogemuse põhjal välja selgitada, sest ühel päeval sisuliselt järjestikku toimunud kohtumised viisid kahe Volga soetamiseni. Helistasin hiljem küll ainult viisakusest teise auto omanikule, et anda teada juba soetatud autost. Paraku on selliseid pakkumisi, millest pole võimalik loobuda. Tänapäeval tunnemegi seda “Happy houre!” või “Kaks ühe hinnaga!” nime all. Nii saingi “kaksikute” omanikuks, sest nii värv, viimistlusmaterjalid kui ka väljalaskeaasta on ühed. Kere numbrites on ainult 700ne erinevus. Kuna selle “teisiku” endine peremees veedab pensionipõlve Võrtsjärve ääres kala suitsutamisega, siis tema imehea suitsulatikas pani ka mu pere leebemalt suhtuma järjekordsesse Volgasse.

Foto:flickr.com

Tekkinud olukorras olin sunnitud filosoofiliselt enda jaoks läbi seedima restaureerimise ja doonorite kasutamise eetilised aspektid. Puidu restauraatorina on minu jaoks hävitamine võõras tegevus. Esindan tegevusi, mida kutsutakse säästvaks renoveerimiseks ja taaskasutamiseks. Lühidalt – usinalt doonoreid kasutades pole meil varsti nendelt eemaldatud osi millegi külge panna.Kui oma unistustes lootsin leida endale Volgat paksu tolmukorra alt, siis see teine auto oligi seda jõudnud koguda ligi paarkümmend aastat. Loomulikult tekkis tahtmine ka sellele tuli torusse saada, sest ta väideti korras olevat. Kuna nii süütevõti kui ka kõrgepinge ahelad olid vahepeal jalad alla võtnud, siis kulus taastamisele veidi aega. Uudishimu sai rahuldatud siis, kui üks kaua vaikinud Volga mootor jälle vaikselt tuksuma hakkas (jälle roostevaba sumbutaja!) ja proovisõidud tehtud. Jäägu see auto esialgu eeskujuks, mille järgi teist kunagi kokku panna. Või nagu paljud on reetnud – auto, milles käia nädalalõpul istumas ja plaane pidamas..

Foto:flickr.com
Meil MTJ-is on rauda kokku keedetud seni ääsitules või 4st jämetamate elektroodide ja atsetüleeniga. Nüüd lõpuks tuli veeretada kohale ka CO-keevitus. Valik oli juba ammu langenud kodumaisele “kemppile” – Purtse Modulile, kuid keegi polnud seni soostunud seda loovutama. Nüüd lõpuks õnnestus sellise riistapuu osad ühe metallifirma laost üles korjata. Midagi eluliselt tähtsat polnud komplektist puudu ja pisiasju sai hooldusest juurde osta. Lõpuks tuli üleliigne hapnikupudel vahetada CO-ballooni vastu ja 0,8 traadikera aparaadi sisse panna. Giljotiinkäärid ja sikkemasin tulid laohoidjal lasta ainult tolmust puhtaks pühkida ja töölauale kinnitada.

Kevadise luurekäigu ajal Kurtna laadale olin välja peilinud Volga juppe müüvate meeste laagriplatsid ja juba pimedas läks sõit lahti. Aga oh õnnetust! Sattus vale päev olema. Olin suvega nii harjunud laupäeviti laatadel käima, et ei vaevunud isegi kontrollima. Nii sain järgmisel hommikul treileriga sõitu korrata. Olin autot osandades teinud endale nimekirja ja eelarve hädavajalike ostude jaoks. Aovalgel saidki esimesed olulised ostud tehtud. Hiljem sai eelarve jääke kulutatud vähemtähtsatele vidinatele. Koduteel tundsin südametunnistuse piinu, et oma kutsetööga seonduvaid oste olin teinud alles teises järjekorras ja mõnegi olulise asja jätnud sootuks ostmata. Laadal tundsin osturõõmu, kui müüja sai mittevajalikust kaubast lahti ja mina sain endale soetatud puudu oleva vidina. Rõhutan just seda puudu olevat, sest nägin ka selliseid kundesid, kes otsisid soodsat kraami tulusaks edasimüügiks. Kõik on vastavuses liberaalse turumajandusega.

Jätkub 10.04.09 veebikirjas



Vana Volga taassünd, 4. osa

By

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Varuosade hankimine

Varuosade hankimine vanasõidukitele käib ikka läbi nende inimeste, kes ise asjaga tegelevad. Seega tuleb kaasaegseid vahendeid kasutades nendega kontakti otsida. Esimesed sammud saab astuda E-posti teel, sest peaaegu kõigil vanasõidukite klubidel on omad koduleheküljed koos ostu-müügi rubriikidega. Peale selle koraldatakse nii Eestis kui Lätis mitmeid laatasid, kus on võimalik otse suheldes kaupa teha. Igal kevadel ja sügisel toimub traditsiooniline motohuviliste Kurtna (Tagadi) laat. Ja muidugi varuosade kauplused, nagu juba mainitud Volga kauplus.

Foto: volga.nl

Volgade traditsiooniline kokkutulek

Tänavu toimus Volgade traditsiooniline kokkutulek Lääne-Virumaal. See on üks vanatehnika suvistest üritustest, kus meistrid tulevad kokku oma kätetööd näitama, huvilistele nõu andma ja omavahel suhtlema. Seekordne kokkutulek oli juba seitsmes. Näha oli nii prillikivina läikivaid taastatud iludusi kui ka ainult heapermeheliku hooldamisega ja koos peremehega kõrgesse ikka jõudnud töömesilasi. Minu lemmikuks saigi üks selline Tammsalus.

Remondialane kirjandus

Eestikeelset kirjandust Volgade remondi kohta on väga paljudes vanemates käsiraamatutes. Enamasti on neil nimeks “Kolmanda liigi autojuhi õpik”, “Teise liigi autojuhi õpik”, hiljem ka “B-kategooria autod”. Spetsiaalselt sõiduautode remondiks on kirjutatud “Amatöörautojuhi käsiraamat”, “Sõiduautod”, “Sõiduautode remont” ja “Sõiduautode elektriseadmed”.


Vana Volga taassünd, 3. osa

By

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Autot tuleb taastamise protsessis küllalt tihti teisaldada, mis vajab ka toimivaid pidureid. Avastamisrõõmu sain siit küllaga. Alates suurepärases olekus pidurisilindritest, mis osandusid probleemideta ja lõpetades siiani toimivast Volga kauplusest Tallinnas, kus on saadaval enamik vajalikest tihenditest.

Foto: flickr.com

Auto osandamine
Ühel päeval tuleb ikkagi hakata oma autot lahti lammutama, nagu teemantit tuleb lihvima hakata, et briljanti saada. Minu eesmärgiks on kõigepealt taastada auto algupärane välisilme, et temaga oleks võimalik suvel sõita. Salongi uuendada ja auto põhja korrosioonitõrjet on võimalik hiljem sõltumatult teha. Osandamisel on kõige tähtsam minimaalselt ise kahjustada ja lõhkuda säilinut. Segaduse vältimiseks peab kõik osad panema kastidesse ja karpidesse mingi süsteemi järgi. Mina olen jaganud auto 4ks sektoriks: parem esimene, parem tagumine, vasak tagumine ja vasak esimene sektor. Iga sektori jaoks võtan paraja kasti või mitugi, millesse panen detaile, tihendeid ja kruvisid väiksematesse karpidesse või kilekottidesse pakituna. Võimaluse korral keeran poldid oma pesadesse tagasi või seon ühte kimpu maalriteibiga ja kirjutan markeriga päritolu peale. Suuremad detailid viin isegi laka peale või riputan üles seintele, et nad remonditööde käigus vigastada ei saaks.

Foto:volga.nl
Vanad autod on koostatud poltliidetega ja kõik lahtivõetavad detailid tulevad eemaldada. Minul on selles osas ääretult vedanud, sest enamik polte on võtmetega avatavad, kuna vana peremees on neid enne kinnitamist määrdega kaitsnud. Sellegipoolest puhastan ma kõigepealt terasharja või naaskli teravikuga poldi ümbruse ja keerme mustusest ja roostest, lasen aerosoolist peale MoS2-baasil (molübdeen sulfiid) eraldamisõli ja pärast toimimist alustan sobiva võtmega lahtikeeramist (sammuke edasi, veidi tagasi). Mõni roostes liide vajab hoopis pikemat leotamist. Kuna vanadel autodel on kandilised mutrid kammitsetud plekk-karbiga, siis neid saab purunemise vältimiseks hoida kinni lukustuvate näpitsatega. Vanad soonega kruvid saab turvaliselt avada puurivända otsa kinnitatud lapikkruvikeerajaga või impulss trelliga. Vahel tuleb aga tõesti mutter või polt lihtsalt läbi saagida või ketaslõikuriga läbikäiata. Murdunud poldid tulevad pesast välja puurida ja avad uuesti keermestada. Alati peab endale aru andma, mida tuleb säästa ja mida saab kergemini asendada. Läbi roostetanud plekkdetail on õigem kettaga küljest lõigata, et vältida naabrite vigastamist.

Erilist rõhku tuleb panna elektriohutusele. Tavaliselt ei eemaldata autolt elektrijuhtmestikku, vaid ainult elektritarbijad. Seetõttu tulevad kõik lahtised juhtmeotsad isoleerida ja markeerida, et vältida lühist. Juhtmekimbud on soovitav kinnitada ohututesse kohtadesse ja kergestisüttivad riidest kaablisukad tulevad kaitsta sädemete eest.
Kui mingil põhjusel klaase ei eemaldata, siis tulevad nad kaitsta ketaslõikuri sädemete ees, mis on klaasi pinda sööbiv sulametall.
Lõpuks saadakse ratastel toorkere, mis heal juhul isegi sõidab. Siis on aeg otsida välja kaabitsad, terarharhad (-kettad) ja alustada rooste ja lahtise värvi eemaldamist. Auto osandamise käigus saabki täpselt selgeks, millised detailid tulevad kindlasti vahetada ja milliseid tasub taastada. Hea on koostada nendest nimekiri, mille alusel laatadelt ja foorumitest puuduvat otsida.

Vana Volga taassünd

By

Vahur Kõrbe, restauraator

Juuni 2007

Ma poleks eales uskunud, et minus on sellisel hulgal edevust minemaks liiklusesse eelmise sajandi keskpaigas loodud sõidukiga. Veel mõned aastad tagasi oleksin välja naernud selle, kes oleks öelnud, et hakkan taastama vana sõiduautot. Liialt hästi olid veel meeles need remondiprobleemid.

Foto: fundraw.com

Siis aga leidsin ma ühe “uinuva kaunitari” tuttava kuuri alt ja mu käed hakkasid sügelema. Päris tükk aega võtsin hoogu, et soovist saaks reaalsus. Külastasin esmalt vanatehnika laatasid ja jututubasid, hindasin varuosade hankimisvõimalusi ning hinnataset. Nüüd olen värskelt saanud 1963.a. Volga omanikuks ja suur soov on ärgitada lugejaid otsima üles ja taastama midagi meie tehnika ajaloost. Mööda Eestit sõites kujutlen suuri aitasid või lautu varjamas endas seismaunustatud vanu sõiduvahendeid, sest just maakohtadesse jõudsid lõpuks moest läinud vanurid nn. viimase omaniku autoks.

Kui küpses eas mehed hakkavad tegelema noorpõlve unistustega, peetakse seda keskea kriisiks. Saamata aru, et kui vanaemadele on antud väärikas võimalus “kasulikult” oma laste kasvatamisel omandatud oskusi rakendada lastelaste peal, tahavad ka vanaisad oma vaevaga omandatud oskusi taaskasutada. Selleks pakubki vanatehnika taastamine ühe võimaluse. Vaadake ringi oma töötubades! Seal on hulgaliselt unustatud tööriistu, abinõusid ja käsiraamatuid, mida me kunagi vajasime autode remondiks. Nooremad leiavad endale rohkesti eestikeelseid käsiraamatuid antikvariaadist. Nüüd on ju autode hooldus surutud teenindusjaamadesse, isegi garaazhis ei hoita neid enam. Sinna ongi paslik tuua üks vanasõiduk taastamiseks ja siis pole enam vaja õhtuti klõpsutada teleka pulti kanalilt kanalile või surfata internetis. Vana sõidukit remontides elame kiiresti oma kunagisse maailma uuesti sisse. Isegi remondiraamatu leheküljele jäänud õlise sõrmejälje tekkelugu tuleb silme ette.

Foto:volga.nl

Vanasõiduki muretsemine (hankimine)
Eestis on väga erinevate vanasõidukit taastajaid: velo, moto, sõidu- ja veoautode ning ka busside ja traktorite huvilisi. Igaüks saab ainult ise valida selle sõiduki, mis tema südame kiiremini põksuma paneb. Üsna selgelt on näha, et me teeme oma valikud lapsepõlve mälestustest ajandatult. Seega on üsna loomulik, et selliseks sõidukiks on mõni NLiidus toodetu. Pealegi on need veel kõige kättesaadavamad ja varuosi leidub rohkesti. Samas pole globaliseerumise ja teabe leviku juures enam haruldane, kui unikaalne sõiduk leitakse hoopis teisest Euroopa otsast.
Endale tuleb anda aru, mis eesmärgiga vana sõidukit soovitakse taastada. Osale tegijatele on eesmärgiks auto originaalkujul taastada, et taotleda autole selle töö tunnustuseks must registrinumber. Teised soovivad liberaalselt autot lubatud piires moderniseerida. Kolmandad tahavad autot hoopis tuunida ja mingi omaloomingulise ideeauto valmistada.

Foto:erakogu

Kuidas leida vanasõidukit? Tuleb oma soov kõvasti ja igal võimalusel välja öelda. Seda nii otseselt eakaaslastega kohvitassi taga vesteldes kui ka elektroonilisel teel suheldes (vanasõidukite foorumid). Ja ise tuleb lahtiste silmadega ringi käia. Analoogilisi autosid vaadates tuleb endale luua mingi kuvand otsitavast autost. Seda eelkõige sõiduki mudelist, seisukorrast ja hinnatasemest lähtuvalt. Kui vanasõiduki jäänused võib soetada isegi vanametalli hinnaga, siis väga heas tehnilises seisukorras autosse on pandud nii palju töötunde, et tema hind on uute sõiduautode omast kõrgem. Unelmauto peaks olema võimalikult originaalilähedane ja rüüstamata. Kui auto on ikka korduvate tehniliste “täiustustega” ja ümberehitustega tundmatuseni muudetud, siis selle taastamiseks peab olema tõsine põhjendus. Tavaliselt kõlbavad sellised ainult varuosadeks. Samas võib olla ka rikkumata, kuid mittekomplektse sõiduki taastamine aeganõudev. Iga puuduvat mutikat ja detaili tuleb ju hakata otsima. Peavarjuta jäänud “vanakestele” annavad surmahoobi ilmastiku kahjustused (päike ja vesi oma erinevates olekutes). Ilmastik hävitab kõige raskemini originaalkujul taastatava – polsterdusmaterjalid, tihendid, vaibad ja plastikdetailid.

Kuna taastatud sõidukiga on tavaliselt soov ka liigelda ja teda eksponeerida, siis peavad autol olema säilinud registreerimise dokumendid, mille abil on võimalik teha kindlaks sõiduki õigusjärgne omanik ja taastada ta registrisse.
Eeltoodust lähtuvalt oli minu unelmautoks kuskile kuuri alla seisma jäänud umbes 40.a. vana pereauto, mis pärast esimeste tõsiste tehniliste probleemide teket oli saadetud vanaduspensionile. Kujutlesin talle isegi algsed mustad slaavikeelsed numbrimärgid külge ja tehasevärvi peale. Tegelikkuses leidsin oma auto hoopis ühelt unustatud laoplatsilt romude vahelt, kus ta oli aastaid seisnud üleliigsena, pärast garaazhist ilmajäämist. Endisele omanikule oli ta muutunud tarbetuks koormaks, kes oli siiski teadlik tema väärtusest. Ka sellel autol olid peal algsed slaavikeelsed registrimärgid, sest teda polnud aastaid kasutatud. Mis sest numbrimärgist, aga auto oli komplektne, kuigi juba 44 a vana. Isegi kummid olid treilerile lükkamiseks piisavalt täis. Kõigi kaudsete märkide järgi oli ta olnud ühe pere kätes. Tema eluloo jälgi on plaanis talvel ajada.

Jätkub 10.12.08 veebikirjas