Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Reisimine

Persoon. Intervjuu psühholoogilise nõustaja, pr. Anneli Salk`iga

By


Kirjutistes nimetate ennast reisihuviliseks psühholoogiliseks nõustajaks. Sestap küsiksin esmalt, mis motiveerib Teid reisima?

Mind inspireerivad erinevad kultuuriruumid ning kuidas inimesed lähtuvalt sellest mõtlevad ja oma elu elavad. Igal maal  on oma eripära ja kordumatu ilu. Samuti on reisil olles võimalik oma elu ja tegemisi eemalt vaadata ning suuremat selgust saada.

Kõige eksootilisem reisisiht siiani?

Minu jaoks on Ladakh kõige eksootilisem koht olnud. Tänu kõrgmägedele on selle maa ja inimeste kultuuri omapära säilinud. Ladakhi rahval on palju müütilisi uskumusi ning omapäraseid vaateid elule, mis mõjutavad nende igapäevaseid toiminguid.

Mis on need kolm asja, mida kindlasti tegema peab enne rajataha minekut?

Sõltub inimesest, mida peetakse enne raja taha minekut oluliseks. Mina olen vaadanud, et rahaasjad on korras, samuti reisi dokumendid, piletid ja kindlustused. Pikemate reiside puhul tuleb ka aega planeerida ja  tööasjad korraldada.

Enne pikemat ja seiklusrohket reisi on hea olla teadlik oma:

  1. tervisest
  2. ajast
  3. rahast

Kuidas koguneb mõnus reisiseltskond?

Tänu sarnastele huvidele koguneb mõnus reisiseltskond.

Samas, reisimine on teie hobi. Olete hariduselt psühholoogiline nõustaja. Miks valisite selle  eriala?

Mind huvitab inimeste mõttemaailm ning kuidas see mõjutab inimeste elukäigu kujunemist. Inimestes on palju inspireerivat – hele pool ja tume pool ning tants selle kahe poole vahel. Usun, et tänu psühholoogia alastele teadmistele on võimalik paremini mõista seda, mis inimeste elus toimub. Samuti on võimalik tänu mõttemaailma avardamisele olla teadlikum oma valikutest ning oma elukäiku juhtida.

Koolitate?

Jah, üle kümne aasta viin läbi psühholoogia alaseid koolitusi. Põhiteemadeks on tööstress, kriisiga toimetulek, meeskonnatöö ja klienditeenindus. Täiendkoolitused annavad hea võimaluse inimestele  elukestvaks arenguks, sest  elus on palju muutusi ja väljakutseid. Koolitustel saab uusi teadmisi ning on võimalus sama valdkonna inimestega mõtteid vahetada.

Foto:erakogu

Turism. Kasmiir

By

Srinagar –  järvele rajatud linn

Kui paradiis on maa peal olmas siis on see siin.

Sufi poeet

Reisibürood ei korralda reise Kasmiiri, seetõttu tuli sinna minna omal käel. Uudistest oli kuulda, et Kasmiiris on pidevalt mingid konfliktid – need kasmiirlased, indud ja pakistanlased jagelevad millegi pärast? Kasmiiri ajalugu vaadates on kestnud see juba sajandeid.

Srinagari lennujaama jõudes lehvitasime suurt silti oma nimega ning nii tundis meile vastu tulnud hotellipidaja meid ära. Reipalt pandi kohvrid autosse ja sõitsime hotelli. Hotell asus Dali järve peal, selline maaliline ujuv paat – hotell nimega Bambri Palace de Lux. Hotelli sõidsime shikaraga, see on romantiline gondli sarnane paat. Juuli kuus õitsesid järvel valged lootosed ning kotkad liuglesid taevas.

Hotellipidaja ütles uhkusega, et nende perekond on pidanud hotelli ja külalisi vastu võtnud juba kuus põlve järjest. Isa õpetab pojale hotellipidamise ametisaladusi ning pojast saab pärija. Tõesti nende teenindus oli laitmatu.

Parasjagu olid Srinagaris kehvad ajad, tänavatel olid sõjaväelased püssidega ning enamus turiste eelistasid puhata mujal, mõnel turvalisemal maal. Meie hotellipidaja korraldas meile põnevaid ekskursioone, tutvustades kohalikku elu – olu. Valitseva olukorra tõttu ei soovitanud  ta meil omapead  ringi liikuda ning ega me ei janunenudki eksistensiaalsete seikluste järele. Leppisime nende vaatamisväärsustega, mida hotellipidaja tutvustas. Srinagaris on suurtsugused moseed, kuhu on maetud sufi müstikud, maalilised kuninglikud lilleaiad ja räpased kõrvaltänavad. Iga paari tunni tagant loeti moseedest valjuhäälselt  koraani ning see tekitas eriliselt üleva tunde. Vahva oli ka oma paat – hotellis passida, mööduvaid shikaraid vaadata ning hotellipidaja pajatusi kohalikust elust kuulata.

Hotellipidaja rääkis, et parematel päevadel on Srinagaris palju turiste. Srinagari on nimetatud ka Idamaa Veneetsiaks. Kui lõuna pool Indias on suvel  lämbelt palav siis Srinagaris on meeldivalt värske, kuna Srinagar asub 2000 meetrit merepinnast kõrgemal.

Me ei jäänud Srinagaris ootama –  kas maisest paradiisist saab otse taevasesse paradiisi vaid jätkasime oma puhkust turvalisemas paigas.

Anneli Salk,
reisihuviline psühholoogiline nõustaja
www.celestis.ee

Fotod: Erakogu

Turism. Kuningriik maailma katusel – Ladakh

By


Omal käel on kahtlemata palju põnevam reisile minna kui reisibürooga. Saab näha seda, mida hing igatseb, samas tuleb kõik viisad ja piletid ise sebida. Ladakhi jõudmiseks sõidisme Tallinnast Helsingisse, sealt Delhisse ja sealt Kasmiiri ja sealt tõotatud sihtpunkti Ladakhi pealinna Lehi. Kohalik asjaajaja poiss oli meil Lehi lennujaamas vastas, tervitas kohaliku kombe kohaselt pannes katakhi ( valge salli ) ümber kaela. Olime väga õnnelikud, et kohale jõudsime. Lennuilmadega vedas!
Lehi hotell oli selline, et tärne polnud, kuid see- eest oli miljardi dollari vaade Himaalaja mägedele. Suur osa Ladakhi kuningriigi territooriumist asub üle 4000 meetri merepinna ning see avaldas mõju tervisele. Esimestel päevadel aklimatiseerusime, pea valutas ja hingeldama ajas. Organism häälestas ennast ümber. Olime oma reisiplaani nii teinud, et esimestel päevadel oli piisavalt aega kõrguse ja kliimaga kohaneda.

Olime plaaninud dziibiga Ladakhis ringreisi teha, kuid poemüüja käest saime teada, et Dalai Laama annab Lehis nädal aega õpetust. See info lõi meie reisiplaanid segi, kuna otsustasime sellel üritusel osaleda. Õpetust anti pealinna külje all suurel platsil, mis meenutas meie lauluväljakut. Hommikul kuue paiku hakkasid mungad mantraid lugema, rahvas kogunes. Rahvast oli nii maakondadest kui ka pealinnast, tuhandeid inimesi. Tuldi koos perekondadega, pereisadel olid teetermosed ja riisipotid kaasas. Pered istusid koos ning õpetuse ajal joodi teed ja söödi riisi. Kaheksa paiku hakkas Dalai Laama tiibeti keeles rääkima. Väljakul oli eurooplastele eraldatud väike ala kus tõlgiti Dalai Laama jutt inglise keelde. Kaheteist paiku lõppes õpetuse jagamine ning rahvas läks laiali. Õpetus oli igati tore!

Peale õpetust läksime dziibiga ringreisile. Kuna vahemaad on seal suured siis sõitsime päevade kaupa ringi, külastades armsaid mägikülasid, kindluseid ja kloostreid. Eksootikat ja müstikat oli piisavalt.
Reisil olles puutusime kokku kohaliku rahvaga, nad on ääretult sõbralikud. Iga asja peale ütlevad – no problem. Raske on aru saada, mida nad sellega mõtlevad.

Kui on vaja midagi ära lahendada, ütlevad nad “ no problem “ ja kõik läheb vanaviisi edasi. Vahel ajas see vihale, sest kunagi ei saanud reisil olles kindel olla, kas kohalikega asjaajamine ka tegelikult edeneb või mitte. Peale selle oli kohalikel lõputult aega. Nagu tiibeti vanasõna ütleb “ Mees ütles – aeg möödus, aeg ütles – mees möödus“. Oli tükk tegu, et selles kestvas olevikus elamisega harjuda. Turismi periood on karmi mägikliima tõttu Ladakhis lühike, kõigest 3 – 4 kuud. Kohalikel on hea meel kui turistid tulevad, sest turism on seal üheks sissetuleku allikaks. Samas on kohalikel väga hea meel kui turistid lahkuvad, sest kohalikele meeldib omaette ilma turistideta elada. Reisi lõppedes saatis meid Lehist lennuki peale sama asjaajaja poiss Atsuk, pannes jälle valge salli meile kaela. Seda rituaali kasutatakse ka hüvastijätul.

Anneli Salk,
reisihuviline psühholoogiline nõustaja
www.celestis.ee

Foto: erakogu

Turism. Korfu – Ioonia mere pärl

By

Kui me sõbrannaga juuni algul Korfule jõudsime, polnud turismi hooaeg veel täies hoos lahti läinud. Korfulased elasid oma igapäevast elu ega lasknud ennast saabuvatest turistidest häirida. Kohalikes tavernades olid üksikud kliendid kes nautisid suurepärast kreeka kööki ja kauneid loodusvaateid. Majaveini sai juua poolmuidu prae kõrvale poole liitrises karafanis taustaks kreeka rahvuslik muusika. Hinnatase oli igati tasakaalus kreeka köögi suurepäraste hõrgutistega.

Kohalikud kutsuvad Korfu saart Kerkyraks, see on saare kreeka keelne nimi. Saar ise enesest on väga väike, pindalalt 592 m2 ning saare püsielanike arv ligikaudu 120 000 inimest. Korfulased on külalislahked ja sõbralikud. Suure osa oma sissetulekust saavad nad oliivipuude õlist, seetõttu pole korfulased eriti aktiivsed müügimehed.

Kaardilt vaadates leidsime saarel palju huvitavaid vaatamisväärsusi ning otsustasime auto rentida ning neid kohti külastada. Kõige meeldejäävamaks kohaks osutus meie jaoks Pantokratori mägi, kust oli ülev vaade tervele saarele. Veel külastasime Paleokastritsas ühte kuulsat õigeusu kloostrit. Kui me kloostrisse kohale jõudsime siis algas seal just siesta ning kloostri väravas öeldi meile, et tulge umbes kahe – kolme tunni pärast tagasi. Me üritasime küll ütelda, et vaatame ruttu ainult kloostri õuele ja siis läheme edasi, kuid priske kloostrivalvur jäi endale kindlaks. Siesta on püha ja kiiret pole seal maal kuhugi. Nii me siis olimegi valiku ees kas sõita edasi või oodata mõned tunnid. Kuna Korfut tutvustavas brosüüris oli seda kloostrit kõvasti kiidetud siis otsustasime need mõned tunnid tavernas parajaks teha. Taverna oli maalilise laguuni kaldal ning aeg möödus ruttu. Peale siestat läksime tagasi kloostri värava taha ning meil läks hästi – saime sisse. Tõsi, pidime sissepääsu pileti ostma ja kohe peasissekäigu kõrval oli suur suveniiride lett kõikvõimalike rituaalsete vidinatega. Peale siestat hakkas kloostrisse suuri turistide gruppe voorima ning kõikjal kostsid giidide valjuhäälsed jutustused. Kloostri peasaalis sai pühapiltide ees küünlaid põlema panna ning palveid lugeda. Kloostri hoovis pikutasid päikese käes oma kümmekond kassi keda turistide vool üldsegi ei häirinud ning kloostri veinikeldris suurte veinivaatide juures müüdi soovijatele veini ja oliiviõli kaasa. Oma saare ringreisil otsustasime külastada armastuse neeme – legendi kohaselt pidi selle inimese elus igavene armastus õitsema, kes seal ujub. Kahjuks oli sellel päeval meri nii tormine, et me ei söendanud vette minna, oleksime ehk liiga ruttu “ paradiisi `´ jõudnud.

Ostsime turismifirmalt merekruiisi Korfu lähiümbruse saarele Paxosele, mis oli maaililne turistilõks, sest kõik oli orienteeritud ainult turistidele ning kohalikku elu – olu me sellel saarel ei näinud. Tõsi, need sinised väikesed vaasid, merevaatega postkaardid ja maalid ning klaashelmed on ju päris armsad!
Korfu saar sobib suurepäraselt puhkuseks kui soovitakse rahuliku maalilise saare romantikat nautida.

Anneli Salk,
reisihuviline psühholoog
www.celestis.ee

Fotod: Katre Koit

Turism. Niiluse kruiis

By

Turismibüroo reklaamis öeldi, et Niiluse kruiis ühendab endas mugavat elamist kruiisilaeval ning tutvumist Egiptuse vaatamisväärsustega.Jõudes Luxoris oma luksusliku viie tärni laeva peale selgus tõsiasi, et see laev oli kolmkümmend aastat vana ning kõik luksuslik oli ajahambast puretud. Kuid õnneks püsis see laev vee peal ja liikus edasi.

Tõeliseks elamuseks osutus aga vaade laeva tekilt – mööda Niiluse jõge sõites libisesid palmisalud ja kohalike elamud nagu muinasjutt silme eest mööda. Reisi plaan nägi ette, et päeval külastasime vaatamisväärsusi ning öö veetsime laevas. Iga päev olime erinevas sadamas. Niilusel sõites aeg peatus ning tänu meie tragile reisijuhile jõudsime külastada sajandite vanuseid kultuuri imesid.
Luxsoris Karnaki templis nägime palju peata ja ninata kujusid, jaapani turistid tormasid ümber kujude ning tegid neist oma suurte kaameratega pilte. Minu reisikaaslane kadus selles suures templis ära ning ma püüdsin talle paaniliselt helistada aga EMT levi ei olnud. Ma olin murest murtud, kuid teel laeva sain temaga juhuslikult uuest kokku. Küsisin, et kus ta kadus ning tema vastas naiivselt – kas on võimalik kodus ära kaduda!

Huvitav, et ta oli juba kodunenud! Luxoris uuris ta kohalike käest korteri rentimise võimalust ning lubas niipea, kui võimalik on, tagasi tulla.Üheks reisipaketiks oli Kuningate oru vaaraode hauakambrid ja naisvaarao Hatsepsuti tempel. Olin palju lugenud seiklusjutte vaaraode hauakambritest ning nüüd oli mul võimalus neid külastada. Seal oli lõpmata palju rahvast, pikas järjekorras seistes jõudsime külastada kahte hauakambrit ning need olid tõeliselt maagilised. Natuke umbsed, seinad kaetud müstiliste märkide ja maalingutega. Kahjuks sellest paarist tunnist ei jätkunud, et neid hauakambreid põhjalikumalt vaadata.

Iga päeva peale jagus ajaloolisi elamusi – külastasime Pistrikjumalale pühendatud Edfu templit, Krokodilli – jumal Sobeki läve Kom – Ombos, Isise pühamut, Abu – Simbeli templit…. Ja öösiti vaatasime laeva tekil soojas lõunamaa öös tähti.
Ah, need egiptuse kaupmehed! Nendega tuleb lihtsalt harjuda, nad on intensiivsed, muudavad hinda oma kasuks pidevalt ning ühele põhjamaa inimesele on nad tüütud.
Niiluse kruiis on minu jaoks eriline tänu Vana – Egiptuse kultuuripärandile.

Anneli Salk,
reisihuviline psühholoogiline nõustaja
www.celestis.ee

Fotod: erakogu