Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Veebikiri

Ettevaatust, Volga! 15. osa

By

volga-15

Kuna mu naabrimees on elupõline “toruteadlane”, siis pole mul tinamennikust kunagi puudu olnud ja idee oli igati teostatav. Siiski andis selleks täiendava tõuke üks juhuslik kohtumine naturaalse värvi õppepäeval, kus rootsi-värvi podiseva paja ääres üks huviline rääkis mulle vanaisast järele jäänud tinamenniku pigmendist. Enamasti sellised juhukohtumiste lubadused ununevad, kuid mitu kuud hiljem sain temalt lubatud pigmendi. Seegi lugu näitab, milliseid meeldivaid kohtumisi toredate inimestega pakub vanatehnikahuvi.

Nii olengi oma auto vanad ja ka uued poritiivad ja poripõlled alt erksalt oranzhiks võõbanud. Teadmiseks noorematele, et tinamenniku pigment segatakse linaõlivärnitsaga värviks. Värvisin siiski mitte esimese kihina, vaid lihtsalt dekoratiivse kattena kaasaegse kruntvärvi peale (topelt ju ei kärise). Ilmselt ei jää seda värvi kuskilt isegi paistma (ehk ainult logarite alt), sest peale on tulemas veel kivikaitse. Viimaseks kihiks peaks tulema jälle nostalgiliselt kahurimäärede kiht (vanad varud tulevad veel kuskile ära kasutada), kuid sinna on veel nii palju aega.
Nagu näha, ei proovi ma ehitada uut tehaseautot, vaid sellist hea peremehe ustavat teenrit, mida võiks julgesti ka paraadtrepi ette parkida.

Foto: Flickr.com

Muusika. Kimmo Pohjonen

By

kimmo-pohjonen16 augustil 1964 sündinud Kimmo Pohjonen on soome akordionist, kelle eluülesandeks näib olevat suurendada helimaalima piire. See näib tal enam kui õnnestuvat, Pohjoinen loob akordionile toetudes helipildi, mida mitte kunagi maailmas varem kuuldud ei ole. Viimase skaala ulatub hingeminevalt kaunitest meloodiatest kuni kakofooniliste helikaosteni. Sealt kostab ühtaegu nii rocki energiat, jazzi vabadust kui ka folgi naturaalsust.

Õpinguid progressiivses ja uuenduslikus Sibeliuse Akadeemia rahvamuusika osakonnas tuleb lugeda aga kriitiliseks teguriks, miks Pohjonen on muusikuna oma loomingus sedavõrd erinev ja julge, sidudes erinevaid muusikastiile eksperimentaalteatri ning surround-heli ja valguefektidega.

Edulugu algab aastal 1995, mil ansambli ZeetaBoo juht, kitarrist Jarmo Saari kutsus Pohjoneni oma kontserdile külaliseks. Näppinud proovis sügava huviga kitarrimehe efektiplokke, avanes Kimmo ees äkitselt täiesti teine maailm. Päev hiljem ostis ta endale loop-sämpleri. Seejärel aga otsustas, et loobub oma akordioni-iidolitest Astor Piazzollast ja Flaco Jimenezist. Ja hakkab iseendaks. Aasta hiljem toimus tema esimene üksikkontsert.

Tänaseks tiirutab ta kontserte andes mööda maailma, esineb avangardse nüüdismuusika ja rockifestivalidel, jazziüritustel ja etno sildi all – imelik, kuid ta sobitub kõikjale, ilma et tema esitatud muusika selleks spetsiaalselt kohanduma peaks. Põhjus arvatavasti asjaolus, et ta improviseerib palju ja elab ennast laval välja ekstaatiliselt, vallates perfektselt oma pilli – akordionit. Viimase kohta ütleb hetkel eksperimentaalse kaldega muusika suurim ekspordiartikkel Soomes, ise: “Akordion on pill, mille sees on orkester. Küsimus on vaid, kuidas see seal välja saada.”

Diskograafia:

1999 Kielo (Finland: Rockadillo, Japan: P Vine)
2002 Kluster (Finland: Rockadillo, Germany: Westpark)
2002 Kalmuk (Westpark)
2002 Kalmuk DVD Symphony (Lilith)
2004 Iron Lung (Russia: Soyuz) (compilation from Kielo and Kluster)
2005 Kimmo Pohjonen and Eric Echampard – Uumen (Finland: Rockadillo, Germany: Westpark)
2005 KTU – 8 Armed Monkey (Finland: Rockadillo, Germany: Westpark, North America: Thirsty Ear, Japan: Besection)
2009 KTU – Quiver (Finland and Europe: Rockadillo and Westpark Music, Japan: Disk Union, America: 7dMedia)
[edit]External links

Video:
http://www.youtube.com/watch?v=Kw89so4gEZs
Ametlik koduleht:
http://www.kimmopohjonen.com/

Foto:Wikipedia.com

Vana Volga taassünd, 2. osa

By

Uue autoga tutvumine
Alles pärast uude kojju saabumist tekkis mul võimalus nii alt kui pealt uurida oma lelu. Sellest sai üks leidmistesterohke rännak oma mälestustesse. Juba salongi sisenedes hakkasid silma haruldased istmekatted. Polstrite kaitsmiseks paigutatud istmekatetele olid küllap kunagise perenaise näputööna valminud ristpistes mustriga vaibad. Võtmehoidjaks oli samuti käsitsi punutud nuut, mille valmistamist algkoolis ise hästi valdasin. Isegi lõhn autos oli pärit minu lapsepõlvest. Auto põhja alt leidsin roostevaba sumbutaja, mille paigaldajaid kunagi ähvardati SORRVOga (majanduskuritegude uurimine), sest materjali ju ei müüdud.

Foto:Vahur Kõrbe erakogu

Meenus en

dagi autole kunagi jonni pärast ise tehtud sumbutaja, sest turul küsiti sellise eest inseneri kuupalka. Kui pagasiruumist leidsin vända, siis oligi aeg hakata mootorit uurima. Kuna mootor oli komplektne ja õlitase normis, voolikud pragudeta ja bensiinipaak roosteta, siis lihtsalt pidi proovima käivitamist. Esmalt ikka vändaga mootoris õli ringi ajades, hiljem ka starteri abil. Usute või mitte, aga pool tundi nokitsemist ja kontrollimist lõppesid vaikselt tuksuva mootoriga. Sellist omadust minu unelmate autol polnud, sest olin valmistunud mootori kapitaalremondiks, bensiinipaagi ja torustiku lekkimiseks jne.. Kui siis sidur ja osaliselt ka pidur toimisid, ei jäänud muud üle kui kummid täis pumbata ja proovitiir teha. Alustada tuli roolisambal käiguvahetuse õppimisest ja sõit läks lahti : 1. käik ja 2. käik. Rohkemaks polnud töökoja õuel võimalust. Kuskilt ei kolisenud, ainult õõtsus aeglaselt. Kuidas sellist autot küll kunagise peremehe käed oli hooldanud, et ta nii hästi säilis! Kui veel raginatega lampraadio mängima panin, oli tõeline seitsmenda taeva joovastus naha vahel.

Foto:flickr.com

Auto puhastamine kultuurikihist
Esimese tööna sai ette võetud väike koristamine, et visata minema rämps salongist ja pagasiruumist. Leidsin hulgaliselt kopikaid ja 1993. a ülevaatusesildi, mis viitab tema viimasele kasutusajale (kahjuks ei meenu täpne aasta, mil nende siltide kohustuslikust kasutamisest lõplikult loobuti). Siis võtsin tolmuimejaga põrandavaibad ja istmed ette, et lihtsalt endal mugavam oleks salongiga tutvuda. Vaibad olid kaetud rohkete koide kookonilooriga, sest neil oli seal olnud võimalik segamatult elada.
Kuna auto värvikihid olid pragunenud ja kohati  irdunud, siis pärast pesu tekkis tõsine soov uurida, millises seisukorras tegelikult on tehase värv, milline on olnud algne värvitoon, milliseid avariisid on taastatud ja mis peamine – millised detailid tulevad asendada. Katsetuste käigus osutus tõhusaimaks viisiks vana värvikihi keemiline eemaldamine. Zheleetaoline vana värvi eemaldi, mida kasutatakse puitesemete puhul, sobis väga hästi vana nitrovärvi pehmendamiseks, jättes tehase värvi kahjustamata. Alles tahase helehalli värvi ilmutamise järel tekkis visioon, millisena sooviksin seda autot kunagi näha – kolhoosi esimehe Volgana. Ilmsiks tulid ka kahe tõsise avarii jäljed, mida omaaegsed plekksepad olid osavalt peitnud. Minu auto on oma varases nooruses üle katuse käinud ja kunagi hiljem on talle kas külje pealt sisse sõidetud või on se külg vastu puud-posti lennanud. Kui kasinates tingimustes suudeti kunagi need jäljed kaotada, siis peaksin ka mina sellega hakkama saama, kuigi katuse remont on tõsine töö. Vaatamata sellele on auto kere uskumatult hästi säilinud.


Persoon. Pr. Marika Tõrv: Leivategu on perenaise looming!

By

Marika TõrvTeie arvates, milles seisneb leiva isetegemise võlu?

Mälupildid LAPSEPÕLVEST:  Leivalabidas suvises maakodus….suurem kui mina, väike laps. Leivalõhn…imeline, sest on jäänud minuga nii pikkadeks aastateks. Ema rääkimas kui hea oli LEIB, mida valmistas tema ema…sellist teist ei ole kuskilt saada…..nii sünnibki järjepidevus, just see on gi emaarmastus ja armastus toidu vastu.Ei ole paremat armastusega valmistatud leivast.

Kindlasti kangastuvad igaühel omad mälupildid, set kõik oleme ju kokku puutunud leivaga. Tundub vahel nii tavalisena, et ei vaevu mõtlema selle elulisele tähendusele. Loodan südamest, et oleme tagasi ajahetkes, mil üha rohkem hakkame avastama lihtsat toitu meie toidulaual ja oleme valmis ise proovima seda valmistada. Just leivategu on see, millega saame kõige kiiremini justkui imelise sidema millegi algsega. LEIB elab. Tunneme erilist lõhna kui valmistame taigent. Meie käed saavad imelise elamuse kui sõtkume oma leiba. Oleme kunstnikud kui vormime leivapätsi. Ja võime olla tõeliselt uhked kui võtame ahjust välja esimese omatehtud LEIVA: on imeline tajuda, et leib toidab, ei oleks nagu rohkem vajagi, et oma nälga kustutada. Iga tänases hetkes olev eestlane avastab tõe väites, et kõik muu toidupoolis on LEIVAKÕRVANe just siis kui on leidnid tee oma LEIVATEONI.

Kuidas valmistatakse traditsioonilist leiba?

Traditsioonilise rukkileiva tarvis on vaja: rukkijahu, vett, maitseks veidi soola ja magusainet

Mida peaks leiva tegemisel tähele panema?

  • Leiba tehes ei ole kohta uudel mõtetel, toimetustel.
  • Leiba tehes katsid meie esiemad alati oma juuksed rätikuga.
  • Leib armastab sooja, kõik ained olgu soojad. Hapnemine vajab peale soojuse ka juurde õhku (juuretisehakatise segamine)
  • Valmista taigent puu, savi või klaasnõudes.
  • Parimad leivavormid on plekist või savist.
  • Kasuta eestimaist rukkijahu.
  • Leivateoks sobib igasugune ahi, kuid parima tulemuse saab puuahjus.
  • Jälgi temperatuuri küpsetamise. Katsetamisega leia õige temperatuuri reziim just sinu ahju ja leiva tarvis.
  • Alusta kõige tavalisemast leivast. Katseta alles selle õnnetumisel kõiksugu lisanditega.
  • Kasuta ja katseta rukkijahuga ka teistes roogades.
  • Nii palju kui on leivategijaid niipalju on ka leivaretsepte.
  • Ära kunagi pelga abi ja nõu küsimast emalt, vanaemalt, naabrinaiselt.

Kus leivategemist õpitakse?

Vabaõhumuuseumi Kolu Kõrtsist saab tellida mõnusa toidulaua juurde 1,5 tunnise leivateo õpetamise. Toiduvalmistamise kursused alates veebruarist: üks kord 10 korrasest kavast . leivategu 3 tundi.
Võimalus tellida kokkuleppel ka asutusse, kooli jms. Tel: 6549119;  E-post: marika@evm.ee

Leivategu:

Juuretis:

  • 200g rukkijahu(sõmerat), 2 dl vett;
  • Õunamahla või riivitud õunu (umbes 100gr) või hapupiima või hapukapsavett;

Sega meeldivad ained kokku. Kõik olgu umbes 36 kraadi juures. Jäta kaanetatud klaaspurgis (savinõus) sooja kohta seisma. 1-2 päeva.Vaata aegajalt ja sega puulusikaga. Lisa juuretisele käesooja vett umbes klaasi jagu ja rukkijahu(või b olla peenem jahvatus), sega korralikult läbi ja jäta veel ööpäevaks sooja kohta. Osa sellest taignahakatisest võib jätta suletult külmkappi. Väga kauaks ( üle 2 nädala) ei soovita jätta. Kui tundub, et juuretis on veidi väsinud, võib lisada sooja vett ja rukkijahu…hoida soojas ja siis alustada leivategu. Leib hakkab välja tulema alles 4-5 korrast. Ära kohku kui esimene küpsetus ei ole kõige meelepärasem.

LEIVATEGU ON PERENAISE LOOMING:
Ole alati mõtetega leivateo juures, siis saab ka leib õige ja maitsev.
Leivaretsepte on nii palju kui on tegijaid.
PROOVI:

Lisa juuretisele –  umbes pool liitrit leiget vett ja 2-3 klaasi ( 5-6 dl) rukkijahu. Sega läbi , jäta ööseks sooja kohta käärima. Lisa hommikul:

  • 6-7 klaasi (12-13 dl) rukkijahu ja1- 2 klaasi leiget vett,
  • 3-4 supilusikat suhkrut ( soovitavalt tumedat), soola.

SÕTKU VÄGA KORRALIKULT , soovitavalt 7 korda päripäeva läbi (tainas annab oma “häälitsusega” märku kui valmis saab). Lase kerkida sooja 2-4 tundi. Vormi märgade kätega .  Kasuta küpsetamiseks meelepärast vormi. Pätsileiva taigen peab olema tugevam ja see vajab harjutamist. Küpsetada ahjus umbes 1-1,5 tundi. (220…..180 kraadi). Ahjust võttes määri leivapind pealt kas kuuma veega, võiga , õliga. Jäta rätiku alla jahtuma. Võib alati lisada soovitud lisandeid. Oma meelisleiva saamiseks tuleb julgelt katsetada.


HEAD LEIVAISU!!!!!

Foto: Triinu Tõrv

Juhtkiri. Detsember 2009

By

quo vadis

Võttes lõppevat aastat kokku, ajakirjandusäriga tegelevatele ettevõtetele on see olnud rohkem kui keeruline. Raskustes Playboy , Kalev Meedia lõpetamine, Ekspress grupi kahjum kolmandas kvartalis 66 miljonit jne. jne. jne.

Siinkohal tuleks küsida, kuidas läheb veebikirjal? Tõepoolest, veebikirja formaat on eriline – piiratud arv artikleid, kindel ilmumiskuupäev… Kõik see ei loo justnagu erilisi eeldusi eduks. Aga näib, et esimese kahe tegevusaasta vältel, mis kõigele lisaks jäi just majandusmulli lõhkemise 17 kuu tsentrisse, oleme oma lugejatele hinge läinud. Võitnud südameid. Seda vaatamata tehnilistele peavaludele, näiteks veebikirja kolimine päris omale aadressile http://veebikiri.ee/ oli tõeliselt piinarikas. Aga mäng vääris küünlaid, sest nädalal 50. oli päev, mil nii vana kui uut veebikirja luges kokku ligi 400 (!) uut külastajat. Ja, mitte ainult – veebikiri on märksõnaturunduse võtmes tõeliselt oma sõiduvees. Gurmeerestoranile viitav artikkel tõusis esimese kaheksa päevaga nii Neti kui Google otsingus esimese kolme hulka. Google puhul lausa 8940 otsisõna hulgast.

otsimootorid 1

Ja oleks tõusnud arvatavasti esimeseks. Kahjuks pidime nimetet artikli deaktiveerima, me põhimõtteliselt ei tolereeri tellija poolt maksmata arveid.

Mis veel? Innovatsiooni temaatilised kirjutised lõpevad käesoleva numbriga. Usume, et oleme Eesti innovaatilisemaks muutmisel oma töö teinud. Küll jääb rubriik „Innovatsioon“ kindlasti alles ja jõudumööda lisame sinna ikka huviväärseid kirjutisi. Ilmumist jätkab hr. Vahur Kõrbe kirjutis Gaz 21 renoveerimisest. Lugejad küsivad – miks toitlustus-majutus suunitlusega internetiajakiri käsitleb vanaauto taastamist? Vastame: mitmel põhjusel: mõnus ja haarav kirjastiil; erudeeritud ja pisut eneseirooniline vaatenurk ja lõppude lõpuks: lugejahuvi!

Küsitlus. Vajalik aga keeruline ettevõtmine, sest kui ringi vaadata ei ole päris selge, kellele oma raha usaldada…. Milline operaator on tänasega turul parim, kas Tele2 või EMT?  Ühesõnaga teeme uuringu ise, kõik arvamused oodatud siia…

riigid

Veidrusi? Ikka on, näiteks veebikirja keha on tänasega pisut ingliskeelne ja lisab väljaandele sellist, kuidas nüüd öelda, tõusiklikku aktsenti. Aga kõik see peaks laabuma õigepea. Siis, oli volgade saaga järjekorranumber 12 ja päras seda sai uueks numbriks 14 !? Arvata, võiks et toimetaja on lootusetu humanitaar. Põhjus hoopis muus – hea äraolemise äris kuraditosinat ei tunnistata. Ei ole sellise numbriga korruseid hotellides ja tõeline maitre`d ei kata kunagi lauda nr. 13. Veel üks nüanss, et meid loetakse Soomes, Iiri- või Venemaal, on loogiline. Ka Türgis. Aga fännid Pariisis – paneb mõtlema. Viva la Veebikiri : ))

Sel korral siis:

Persoon. Pr. Marika Tõrv: Leivategu on perenaise looming!
Juhtkiri. Detsember 2010
Toode. Loo ise oma minikampaania! Reklaami ennast läbi kolme erinäolise keskkonna!
Äri. Michelin. Märk, mida teavad paljud
Kolumnist Ton Karlos ja jõulupalavik
Tööturg. Personali valik ja rentimine
Koolitus. Kiirkoolitus.eu koolituskalender. Jaanuar 2009
Toit. Suitsukana-seene plaadipirukas
Jook. Vahuveinikokteil KULLAKE
Majutus. Leedu hotellikett siseneb Eesti turule
Kommunikatsioon. Veebikiri Twitteris
Veebikiri. Lugejaküsitlus
Kutse. Abiks otsustajale 2010/2011
Tervis. E621, naatriumglutamaat
Innovatsioon. Inimesekeskne innovatsioon
Ettevaatust, Volga! 14. osa
Muusika. Tina Turner

Tänud Sulle hea lugeja : )

Foto: Google.com, Flickr.com

Äri. Michelin. Märk, mida teavad paljud

By

michelin
See oli 1889. aastal, mil pisikese ja kahjumis kummifirma päranduseks saanud vennad Michelinid oma äri alustasid.Täpsustuseks tuleb lisada, ettevõte tootis mitte rehve vaid kummipalle ja piduriklotse. Tänaseks valmistab suurfirma tõepoolest rehve, varustades kõike liikuvat: alates jalgratastest ja lõpetades keeruliste kosmoseaparaatidega. Lisaks, kummaline küll – annab välja legendaarseks muutunud hotelli-, restorani ja reisijuhte. Rehvitootmises on aga süüdi, nii veider kui see ka ei tundu – juhus. Nimelt lükkas enam kui sadakond aastat tagasi oma uutmoodi rehvidega varustatud jalgratta tehase juurde keegi möödasõitja, kel mitmeleheküljeline manual lootusetult üle jõu käis. Just aasta varem oli keegi seda oli John Boyd Dunlop leiutanud täispumbatava ning vulkaniseeritud kautšukist õhkrehvi. Viimane oli küll mugav kuid selle vahetamine võttis aega ei rohkem ega vähem kui terve päeva!

Järgneva paari aasta vältel katsetasid vennaksed mitmeid variante, ning patenteerisid seejärel demonteeritava õhkrehvi, millel vabriku jalgrattur Pariis – Brest – Pariis rattarallil kuulsaks sõitis. Nimelt edastas ta konkurente tervelt 9 tunni võrra!

Järgnevalt loodi rehvid juba autole, kuid see on eraldiseisev lugu. Küll oleks lugejal huvitav teada Michelini logo saamislugu: nimelt ladus keegi töötaja ühel 1928 aasta messil virna erinevate suurustega rehve, kusjuures tekkis figuur mis sarnanes täispuhutud mehikesega.

Tulles aga tehnikamaailmast hea äraolemise ärisse, tänaseks pisut rohkem kui 100 aastat annab välja Michelini teejuhti. Ka siin sai algeks lihtne loogika: katsetades rehve, katsetati ka seda mis paratamatult teele jäi – restorane ja hotelle. Tänaseks tähistab Le Guide Michelin igal aastal ilmuvat raamatusarja, kus kolme tärni süsteemis antakse ülevaade parimatest söögikohtadest ja hotellidest. Piltlikult on tegemist midagi kulinaaride Oscari sarnast, mis kvaliteedigarantiina genereerib kuudepikkused järjekorrad.

Muide, kolme tärniga tähistatud restorane on tõesti vähe:

• Pariisis 10,
• Tokyos 8,
• New Yorgis 3,
• Roomas 1,
• Londonis 1.

Iroonia seisneb aga selles, et tippkohad ei pea paiknema sugugi metropolides. Näiteks Põhja-Hispaania San Sebastiani linnakesest leiab tervelt kolm kolmetärni söögikohta ja Inglismaal asuv tuhatkonna elanikuga Bray küla kohta võib öelda, et see on kurioosum ruudus. Just seal paikneb kogunisti kaks kolmetärni söögikohta, sealhulgas maailma parimaks peetav Fat Duck.

Kuidas nimetada aga inspektorite tööd? Inspektorid, keda arvuliselt on 80 hindavad igal aastal
240 restorani, ööbima 130-nes erinevas hotellis, kirjutama 1100 raportit ja läbima kokku umbes 27 000 kilomeetrit. Just inspektorite töö tulemusena, kes esinevad võimalikult anonüümselt ning maksavad ise oma arve, tekib hinnatud ja kardetud Le Guide Michelin.

Foto: satrtup.blogspot.com

Kolumnist Ton Karlos ja jõulupalavik

By

ton-karlos-christmas fever
Ahh, kes siis aastavahetust mõnusalt vastu võtta ei sooviks? Muidugi, tõsi jah, mõnedel see ei õnnestu, näiteks tuletõrjujatel või valves toimetavatel valgekitlikandjatel. Arste pean silmas.

Muudel asjalistel peaks igatahes aastavahetus tulema traditsiooniliselt. Kõigepealt jutud, sellised õõvastavad – talv saab olema käre ja kõle. Seejärel osturalli – maraton, mis ülesehituselt meenutab jaanipäevale eelnevat ummisjalgset rapsimist. Ja pärast kaubanduslikke ekstsesse: söömaorgia. Kõige lõpuks kassiahastus ning kulude/tulude kokkuarvamine. Viimasest ei pääse, sest tavaliselt põleb aastavahetuse paiku ikka mõni saun maha. Mõni suhe leiab lõpu. Ja mõned uljaspead lahkuvad igavesele pööripäevale seoses füüsika- ja liiklusseaduste rämeda ning nüripäise eiramisega. Noh ja ongi kõik.

Ah ja, jutud osutuvadki juttudeks – ilm Eestis on keskeuroopalikult pehme ja lumi tuleb korraks maha veebruaris. Ning osturalli saab uue pöörde kohe uue aasta esimestel päevadel. Põhjus muide proosaline – tühjendusmüük. Uue söögiorgani ei ole samuti palju jäänud, tühised kuus kuud..

Uus suhe? Aaa, kuidas üks veendunud elupõletaja frusteerunult ütleski… elukaaslane on nagu tramm, kas tuleb uus, või vana tagasi.. Faktilise täpsuse huvides peaks tõdema, et paljunäinud taskufilosoof ise elab – justkui võrdõiguslaste kiuste – mingis kummalises fiskaal-maskuliinses oravarattas: tuleb raha – tuleb naine, tuleb naine – läheb raha, läheb raha – läheb naine, tuleb raha – … jne.

Tööturg. Personali valik ja rentimine

By

statistika

Eesti Statistikaameti teateil tõusis III kvartalis töötuse määr 14,6%-ni, positiivne muutus tööturul oli see, et tööhõive vähenemine peatus. Tegemist üleilmse suunaga, mida kinnitab Manpower Inc. tööjõuturu-uuring. Nimelt ennustab ülemaailmselt läbiviidud uuring, milles osales ligi 72 000 tööandjat 34 riigist, 2009. aasta kolmandaks kvartaliks madalseisu jätkumist, kuid viitab, et võrreldes eelnenud kolme kuuga ei soovi nüüd juba suurem protsent tööandjaid järgneva kolme kuu jooksul olemasolevatest töötajatest loobuda.

Uuringust selgub asjaolu, et 34-st riigist 17 riiki ilmestab kõigi aegade madalaima uute töötajate värbamisvajadus. Vaieldamatult kuulub Eesti nende hulka, sest ka kohaliku tööjõu-uuringu andmetel oli 2009. aasta III kvartalis töötute hinnanguline arv 102 000, mis on Eesti taasiseseisvusaja suurim. Viimased kaks kvartalit on töötuse kasv aeglustunud. Kui I kvartalis oli töötuse määr 11,4% ja töötute arv suurenes eelneva kvartaliga võrreldes 26 000 võrra, siis II kvartalis tuli töötuid juurde 13 000 ja III kvartalis 10 000. Töötuse kasv on aeglustunud, aga sealjuures on kasvama hakanud heitunute arv. I. Et töötus on meeste hulgas oluliselt suurem, siis on ka tööotsingutest loobujad enamasti mehed. III kvartalis oli töötute hulgas mehi ligi 60%, heitunute hulgas kaks kolmandikku.

Summeerides tulemeid – nii suurt valikut värvatavate hulgas ei ole siinmail olnud sisuliselt paarikümne aasta vältel. Mis omakorda teeb suhteliselt marginaalseks ka personalirentimise vajaduse. Arvestades aga väliskeskkonna muutumise kiirust ja suundi tulevikus, alustame sellegipoolest personali valiku ja rentimise põhimõte tutvustamist.

Asjakohaseid linke:
Erialane (toitlustus-majutus) personaliotsingu ettevõte: www.ehra.ee

Foto: Statistikaamet, 13.11.09 seisuga

Toit. Suitsukana-seene plaadipirukas

By

pirukas

Taigen:

  • 150 g võid
  • 4,5 dl jahu
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • 200 g 10% hapukoort

Kate:

  • 200 g suitsutatud broileri kintsuliha (võib ka suitsukanakoib olla)
  • 100 g soolaseeni
  • 1 sibul
  • 200 g kohupiimapastat
  • 3 muna
  • 50 ml 10% hapukoort
  • 150 g riivjuustu
  • SM Persillade maitseainet (või peterselli ja soola)
  • jahvatatud musta pipart
  • soovi korral mõned kirsstomatid

Sega jahu küpsetuspulbriga, lisa võitükid ja haki segamini. Sega juurde hapukoor, vormi tainas palliks ning pane täidise valmistamise ajaks külma.
Haki suitsukana liha ribadeks. Vajadusel leota soolaseeni ja seejärel haki need väiksemateks tükkideks ja lisa kanale. Haki sibul ja prae pannil läbi, jahuta ning lisa kanasegule. Nüüd lisa kohupiimapasta ja hapukoor ning ükshaaval ka munad. Viimasena sega hulka riivjuust.
Rulli taigen küpsetusplaadi suuruseks ja keera servad üles, nii et tekiks äär. Tõsta täidis taignale ja küpseta pirukat 200 kraadi juures u. 20-30 minutit.
Allikas: Katrini retseptid ja Feeling24.ee

Jook. Vahuveinikokteil KULLAKE

By

vahuveinikokteil kullakeEesti köök on tulvil maitsvaid roogasid ja avastamisrõõmu. Inspireerituna sellest, oleme arendamas ka moodsaid Eesti kokteile. Meie joogitööstus pakub mitmeid huvitavaid ning kohalikele aastate jooksul omaks saanud likööre ja marjaveine. Kindlasti ei tohiks unustada ka uuemaid tooteid, mida edukalt arendadakse ja mille üle võime rõõmu tunda.

Vahuveinikokteil ”Kullake” saamise lugu:
Jõulu ja aastavahetuse aeg annab meile toreda võimaluse korraldada meeleolukaid ja mõnusaid üritusi. Klaaside kokkulöömisel ja heade sõnade jagamisel oleme harjunud klassikalise vahuveini või aromaatse glögg-iga. Kuid alati võib proovida ka midagi uut… Restoran MEKK pakub oma külalistele sel aastal vahuveinikokteili ”Kullake”. Imelise kerge kaneeliaroomi ja ehtsate kullahelvestega pidulik pühadejook on tõeline üllatus. Selle väljatöötamisel pidasime silmas just pidulikku detsembrit ja soovisime, et juba esimene maitsekogemus, ürituse alguses, oleks meeldejääv.

Koostis:
Fest vahuvein 8 cl
Kaneeliliköör ”Gold Strike” 1 cl
Ingverilimonaad 3 cl

Valmistusviis:
Vala vahuveini pokaali kaneeliliköör, ingverilimonaad ning seejärel vahuvein. Kõik koostisosad peavad olema eelnevalt jahutatud. Sega läbi.

Vahuveinikokteil ”Kullake” retsepti on töötanud välja MEKK`i baarman Veiko Puusepp.

Restoran MEKK,
info ja tellimine: www.mekk.ee