Kui me sõbrannaga juuni algul Korfule jõudsime, polnud turismi hooaeg veel täies hoos lahti läinud. Korfulased elasid oma igapäevast elu ega lasknud ennast saabuvatest turistidest häirida. Kohalikes tavernades olid üksikud kliendid kes nautisid suurepärast kreeka kööki ja kauneid loodusvaateid. Majaveini sai juua poolmuidu prae kõrvale poole liitrises karafanis taustaks kreeka rahvuslik muusika. Hinnatase oli igati tasakaalus kreeka köögi suurepäraste hõrgutistega.
Kohalikud kutsuvad Korfu saart Kerkyraks, see on saare kreeka keelne nimi. Saar ise enesest on väga väike, pindalalt 592 m2 ning saare püsielanike arv ligikaudu 120 000 inimest. Korfulased on külalislahked ja sõbralikud. Suure osa oma sissetulekust saavad nad oliivipuude õlist, seetõttu pole korfulased eriti aktiivsed müügimehed.
Kaardilt vaadates leidsime saarel palju huvitavaid vaatamisväärsusi ning otsustasime auto rentida ning neid kohti külastada. Kõige meeldejäävamaks kohaks osutus meie jaoks Pantokratori mägi, kust oli ülev vaade tervele saarele. Veel külastasime Paleokastritsas ühte kuulsat õigeusu kloostrit. Kui me kloostrisse kohale jõudsime siis algas seal just siesta ning kloostri väravas öeldi meile, et tulge umbes kahe – kolme tunni pärast tagasi. Me üritasime küll ütelda, et vaatame ruttu ainult kloostri õuele ja siis läheme edasi, kuid priske kloostrivalvur jäi endale kindlaks. Siesta on püha ja kiiret pole seal maal kuhugi. Nii me siis olimegi valiku ees kas sõita edasi või oodata mõned tunnid. Kuna Korfut tutvustavas brosüüris oli seda kloostrit kõvasti kiidetud siis otsustasime need mõned tunnid tavernas parajaks teha. Taverna oli maalilise laguuni kaldal ning aeg möödus ruttu. Peale siestat läksime tagasi kloostri värava taha ning meil läks hästi – saime sisse. Tõsi, pidime sissepääsu pileti ostma ja kohe peasissekäigu kõrval oli suur suveniiride lett kõikvõimalike rituaalsete vidinatega. Peale siestat hakkas kloostrisse suuri turistide gruppe voorima ning kõikjal kostsid giidide valjuhäälsed jutustused. Kloostri peasaalis sai pühapiltide ees küünlaid põlema panna ning palveid lugeda. Kloostri hoovis pikutasid päikese käes oma kümmekond kassi keda turistide vool üldsegi ei häirinud ning kloostri veinikeldris suurte veinivaatide juures müüdi soovijatele veini ja oliiviõli kaasa. Oma saare ringreisil otsustasime külastada armastuse neeme – legendi kohaselt pidi selle inimese elus igavene armastus õitsema, kes seal ujub. Kahjuks oli sellel päeval meri nii tormine, et me ei söendanud vette minna, oleksime ehk liiga ruttu “ paradiisi `´ jõudnud.
Ostsime turismifirmalt merekruiisi Korfu lähiümbruse saarele Paxosele, mis oli maaililne turistilõks, sest kõik oli orienteeritud ainult turistidele ning kohalikku elu – olu me sellel saarel ei näinud. Tõsi, need sinised väikesed vaasid, merevaatega postkaardid ja maalid ning klaashelmed on ju päris armsad!
Korfu saar sobib suurepäraselt puhkuseks kui soovitakse rahuliku maalilise saare romantikat nautida.
Anneli Salk,
reisihuviline psühholoog
www.celestis.ee
Fotod: Katre Koit