Esimene valik töösoovijate hulgast tehaksegi kasutades passiivset CV-de andmebaasi või siis selekteerides kuulutustele vastuseks laekunud elulookirjeldusi. Kummalgi võttel on omad plussid ja miinused, peamine neist asjaolu, et tööotsijad kipuvad oma andmeid ilustama. Sealhulgas peaks kogenud värbaja märkima mitte niivõrd enesehinnangut käsitlevaid karakteristikuid, vaid just varasemate töösuhete kestvust, elukutse vahetamisi ja tühikuid CV-s. Keerulisem on leida sobiv korrelatsioon makromajanduslike muutustega. Näiteks väikeses asulas, kus on üks – kaks arvestatavat tööandjat, peab tööotsija teinekord olude sunnil professiooni muutma, sest muid valikuid lihtsalt ei ole.
Pöördudes tagasi aga valikuprotsessi algetappide juurde tuleb tõdema, et enim ilustusi leiab kindlale tööpakkumisele laekunud CV-de hulgast. Levinud on lausa huupi kandideerimine, mis tähendab, et tööotsija saadab oma CV laiali umbropsu ja massiliselt, eeldades, et keegi ikka vastab. Sellisel juhul aitab kindlale segmendile, näiteks juhid ja spetsialistid; hotellid ja restoranid jne. suunatud teenusepakkuja kasutamine.
Eraldi lähenemist nõuab töökuulutuse koostamine. Nimelt ei tohi kuulutus olla sooliselt, vanuselist, rassiliselt jne. diskrimineeriv. Toitlustus-majutusäris võib ehk kõige rohkem segadusi põhjustada probleemistik, mis algab kandidaadi keeleoskusest. Erandi võib teha vaid siis, kui keeleoskus on pakutava töökoha oluline ja määrav kutsenõue. Nii nagu näiteks on vastuvõtuametniku töös. Igal juhul, kui tööandjal on erinõudeid keeleoskuse osas, siis peavad need kajastuma ka töökuulutuses. Vastasel juhul võivad tööta jäänud kandidaadid esitada tööandja vastu nõude ja väita, et neid koheldi keeleoskuse läbi ebavõrdselt.
Asjakohaseid linke:
Erialane (toitlustus-majutus) personaliotsingu ettevõte: www.ehra.ee
Foto: EHRA.ee