Tea kuidas nüüd head lugejat, aga isiklikult filosoofiad kõnetavad. Ses suhtes, et eluvalemit ei oska anda keegi. Ka mitte kõige paadunum Kükametsa Esoteerika- ja Eduülikooli lõpetanud psühholoog – nõustaja.
Viimastega üldse kuidagi kummaline. Noh, peab ju põhjus olema, miks muidu nii huvitava distsipliini viljelejaid seljataga pahatihti psühhopaatideks kutsutakse. Või psühhokalkuniteks. Või ………….. (cencored) .Tõsi, mitte kõiki. Ja mitte alati. Need kes loll-õnneliku naeratuse ja mingite veidrustega ei hiilga, selles suhtes ei kvalifitseeru. Ning päris kindlasti mitte tarkpead, kes vabaturul oma teadmised rahaks pöörata oskavad. Ehk on muidu inimestena soojad ja konkreetsed, ilma masendavalt tüütu manipuleerimiskalduvusteta.
Lausmõnitava suhtumise põhjuseid võib otsida pigem ilmselges üleproduktsioonis. Viimane tähendab ju tavapäraselt kvaliteedilangust. Allakäiku. Jamasid, kui rahvalikult väljendada. Praktikas saame – kes soovib võib kihla vedada – alanud aastal näha huvitavat fenomeni. Ridamisi hakkavad kinga saama need personalitibid ja -tädid kes kujutasid ette, et nii jääbki. Teate küll jabur-ülbet suhtumist 90-nendatest, mis paar aastat tagasi uuesti õitsele lõi: „Meil on järjekord ukse taga!“. Nii, et kordame koos: äri tegemiseks peab muuhulgas tundma ka majandust, esoteerilistest eneseabi õpikutest, nt „Kuidas tüüdata sõpru ja kokutada vaenlastele“ on abi ainult kirjastusele.
Iseasi, kui aulik ei ole ülejõu käivat elukutset valinud seoses teo ja tagajärje üleüldise seaduse alusel. Karmasse tuleb teadupäralt lugupidavalt suhtuda.
Muus osas on aeg teha lühike sisukokkuvõte: kaks psühholoogi jäävad bussist maha.
Esimene avaldab nördimust, teine teeb aga otsa lahti: “Kas sa soovid sellest rääkida?“.