Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Vahur Kõrbe

Ettevaatust, Volga! 16. osa

By

Hädas uute kereplekkidega. Uustulnukana olin täis optimismi, kui nägin pakutavate kereplekkide hankimise võimalusi. Alles nende detailide väeviettevalmistuse käigus selgus, et aastakümned seismist erinevates panikaikades on jätnud nendesse oma sügavad jäljed. Kui tavaliselt väike pindmine rooste tähendabki väikest lihvimist, siis mitmed soetatud poritiivad on saanud seismisega sügavad roostekahjustused. Eks oleks naiivne loota ideaalseid varuosi uunikumidele ja nii tuleb valida, kas lappida väsinud vana või puhastada vääsinud varuosi. Tegelikult annab see jõudu originaalosade taaskasutamiseks, mida olen võimaluse piires ka teinud.Eraldi tooksin välja varuosad, millele on püütud pealiskaudselt kaubanduslikku välimust anda. Kuna kaubandusliku välimuse all peidab ennast roosteuss, siis püüaskin selliseid kaupmehi tulevikus vältida. Et olen oma projektile soovinud anda ca 5aastast garantiid, siis selle aja peavad need plekid suvistes oludes edukalt vastu. Aga pärast seda võib ju teha uuenduskuuri.

Veel originaalrehvidest. Koristustööd jõudsid ka MTJ õuele, sest tulemas on väike juubel. Selle käigus osutus vajalikuks likvideerida silmi riivav hunnik veoautode rehve ja vanu akusid. Kuna rehve võetakse Jõelähtme prügilas tasuta, siis sinna nad pidid ükskord jõudma. Paraku ei õnnestunud sealt tühjade kätega lahkuda. Spioonipilk püüdis rehvimäest tuttavaid nõuka-aegse protektori jooni ja nii lahkusin sealt ühe tutika (nibudega) protekteeritud Volga rehvi-lohvi võrra rikkamana. Avalikustasin selle seiga kui ressursside taaskasutamise propageerija ja loodan teistele kunagi demonstreerida, et sellisel teel taastatud Volgat on raske eristada nn. ameerika rehvidega autost.

Foto: Flickr.com; fotol Eduard Molchanovi uuenduskuvand aastast 1965

Ettevaatust, Volga! 15. osa

By

volga-15

Kuna mu naabrimees on elupõline “toruteadlane”, siis pole mul tinamennikust kunagi puudu olnud ja idee oli igati teostatav. Siiski andis selleks täiendava tõuke üks juhuslik kohtumine naturaalse värvi õppepäeval, kus rootsi-värvi podiseva paja ääres üks huviline rääkis mulle vanaisast järele jäänud tinamenniku pigmendist. Enamasti sellised juhukohtumiste lubadused ununevad, kuid mitu kuud hiljem sain temalt lubatud pigmendi. Seegi lugu näitab, milliseid meeldivaid kohtumisi toredate inimestega pakub vanatehnikahuvi.

Nii olengi oma auto vanad ja ka uued poritiivad ja poripõlled alt erksalt oranzhiks võõbanud. Teadmiseks noorematele, et tinamenniku pigment segatakse linaõlivärnitsaga värviks. Värvisin siiski mitte esimese kihina, vaid lihtsalt dekoratiivse kattena kaasaegse kruntvärvi peale (topelt ju ei kärise). Ilmselt ei jää seda värvi kuskilt isegi paistma (ehk ainult logarite alt), sest peale on tulemas veel kivikaitse. Viimaseks kihiks peaks tulema jälle nostalgiliselt kahurimäärede kiht (vanad varud tulevad veel kuskile ära kasutada), kuid sinna on veel nii palju aega.
Nagu näha, ei proovi ma ehitada uut tehaseautot, vaid sellist hea peremehe ustavat teenrit, mida võiks julgesti ka paraadtrepi ette parkida.

Foto: Flickr.com

Ettevaatust, Volga! 14. osa

By

volga remont

Interneti foorumites on liivapritsidest päris palju juttu ja esmalt katsetasin healt tuttavalt laenatud pritsi. Alguses olin tulemusega üsna rahul, kuid peagi hakkas kompressor kondentsvett prtisima ja see rikkus tegemisrõõmu. Nüüd tulebki otsida laost üles veefilter ja ühendada kompressoriga. Liivapritsi edukaks kasutamiseks tuleb veidi nuputada, kuidas lausa tuhkliivale rajatud töökojas saaks kasutada pritsimiseks kohalikku tooret, mitte käia liiva kotikestega poest ostmas.

Tinamenniku nimi on nooremale põlvkonnale tundmatu, kuid minu noorusaastatel oli see ainukene tunnustatud korrosioonikaitse metallile. Selle värvi tunneb ära iseloomuliku oranzhi värvuse tõttu. Oma keemilistelt omadustelt kuulub tinamennik aktiivsete kruntvärvide hulka, kuna reageerib metalliga. Iseloomulik omadus on ta võime isegi märjas keskkonnas kuivada, mistõttu oli nõuka ajal teda võimalik hankida ainult laevaremonditehastest või torujüridelt (kaupluses seda ei müüdud). Nii olen minagi oma esimest autot kunagi hooldanud tinamennikuga. Kuna värvipigment valmistatakse pliioksiidi baasil, siis on see tänapäeval loomulikult tootmisest kõrvaldatud. Mind sellega veel ei hirmuta.

Olin selle värvi enda jaoks ammu jätnud veetorustiku pakkimise abimaterjaliks, kui värske Volga omanikuna avastasin, millise hoolega on kunagine peremees auto rattakoopad ja põhja tinamennikuga korduvalt katnud. Nii tekkis nostalgiline soov oma autokere varjatud pinnad jälle tinamennikuga katta. Lihtsalt tänutäheks auto kunagisele peremehele, kelle jälgi mul seni ei ole õnnestunud leida. Saatsin küll kirja viimasele omanikule, kuid see jäi vastuseta. Päriselt pole ma lootust kaotanud, sest alles mina eemaldsin autolt algsed 1963.a. numbrimärgid. Räägitakse ju mingitest Levolli või ka Perli andmebaasidest, kuid mul pole nendele juurdepääsu.

Ettevaatust, Volga! 12. osa

By

Hirv1Kui rooli vahetamise projekt võttis aega pool aastat, siis portsu raamatute soetamine sai teoks juba kuulutusele järgneval päeval. Nagu varem olen kirjutanud, moodustavad minu jaoks remondiraamatud autoga ühtse terviku. Ja nii olengi neid otsinud antikvariaatidest ja ostnud Osta.ee oksjonilt. Üheks paremaks ülevaatlikuks materjaliks pean ma neid A3-formaadis plakatitega raamatuid, mille abil on hea autot remontida. Kuna sellest raamatust värvikoopia valmistamine oleks maksnud kogu müüki pandud kotitäie hinna, siis polnud raskusi otsuse langetamisel ja tuli võtta kogu pakutav kraam. Müüja töö tõi teda juhuslikult ka kohe minu kodukanti ja ühes teemajas sai sõbralikult kohtutud. Teatavad süümekad on seoses sellega, et mõni mees vajaks just neid ülejääke. Kuna minuga on juba otsitud kontakti, siis jõuavad ka need raamatud kunagi õigetesse kätesse. Pere käskis mul toaukse kinni hoida, et vanade raamatute kirbe lõhn nende hingamisteid ei rikuks.
Selline oli ühe Volga-lembese eesti mehe Vabariigi juubeli eelne päev.

Liivaprits
Selle märksõna all tahan panna kirja tegevused, mis on olnud seotud “uute”, s.t. tehase kruntvärviga keredetailide ettevalmistustega värvimiseks. Ammu on teada, et see varuosadele kantud värv tuleb enne kruntimist eemaldada. Värvi eemaldamiseks kasutasin juba tuttavat värvikeemiat. Kui nüüd vanapapide pööningutelt hangitud detailide puhastamine kruntvärvist möödus ootuspäraselt, siis sinna alla peitunud roostega jõudsin enda jaoks uue probleemi ette. Mõned detailid olid aastakümnete jooksul suutnud endale hankida sügavad roostepesad. Ei lamellkettaga lihvimine ega ka poorse puhastuskettaga lihvimine ei andnud soovitud tulemust, sest ikka jäivad metalli pinnale nähtavad mustad rauatagi täpid. Kui vana sõidukit remontides tunduvad metalli sisse jäävad roostepesad paratamatusena, siis uut detaili töödeldes tahaks teha nagu “üks kord ja kogu eluks”. Sellele probleemile lahenduse otsimine tõi mind paratamatult liivapritsini. Üllataval kombel polnud ma varem oma elus liivapritsi kasutanud. Mina olin kunagi õnnelik painduva võlliga käia omanik, kuhu panin paki terasharju rooste eemaldamiseks (kaasaegse nurklihvija eelkäija). Nüüd terasharjad enam soovitud tulemust ei andnud ja tuli otsida liivapritsi, millega pinnad üle tuisata.

Foto: erakogu

Ettevaatust, Volga! 10. osa

By

Jätk 10.12.08 veebikirjas alanud kirjutisteseeriale GAZ 21 taastamisest. Hr. Vahur Kõrbe päevikuvormis kirjatöö on huvitav ja haarav lugemisvara ka tehnikavõõrale lugejale.

gaz-21-volgaPuuduvate plekkide hankimiseks olid peamised lootused pandud sügisel Kurtna laadale. Ainukese asjana ei õnnestunud siis hankida paremat esitiiba. Nii olin sunnitud võtma ära varuvariandina Rapla kandist ühe kasutatud esitiiva, sest auto enda oma oli ikka üsna pude. Võtsin täitsa teadlikult sellise üsna viletsakese, sest kulutatud aega ja besuraha muutsid tiiva hinna sümboolseks. Kuulutasin mõned korrad ka foorumites oma ostusoovi, kuid tulemusetult. Soetatud vana tiib oli pärst kultuurikihi eemaldamist siiski üsna nutune. Nii võtsingi uue keevitusega kohe ette poritiiva parandamise ja asusin seda pärast mõningast rihtimist õhtuti pahteldama. Sain selle tööga päris kenasti hakkama ja küllap ta näeks auto küljes sama hea välja kui uus. Siiski olin rõõmus, kui Volga poodi oli äsja saabunud müügile minu otsitav tiib. Aastavahetuse autoost aga olid tekitanud augu eelarvesse ja raha tuli hakata hoolikamalt lugema. Õnneks avastasin ühte Volga müügikuulutust lugedes, et pakutakse eraldi müügiks ka plekke. Kiiresti saadetud E-kirjad tõid teate, et minu otsitav tiib on täitsa pakkumisel. Kui ma muidu võtan pikalt hoogu, siis seekord helistasin kohe ja juba samal õhtul sain puuduva poritiiva omanikuks. Meeldivaks teeb selle ostu veel see, et kaup asus Tallinnas ja minu pakutud hinda polevat müüja osanud tahtagi, mina aga sain tiiva 2,5 korda odavamalt kui Volga poest. Eks ta enam-vähem teadis poe hindasid. Parim äri pidavatki olema see, kui mõlemad pooled on tehinguga rahul.

Seekord võib öelda, et ostsin vaba aega, sest ka vana tiib vajas veel veidi kohendamist. Siiski pole mul süümekaid seda taastatud poritiiba kõrvale tõsta, sest ma sain taastamise läbi oma õppetunnid niikuinii ja küll seegi veel kord sõitma hakkab!
Nüüd on käes aeg, kus tuleb hakata katust tegema. Aga selgus tehniline probleem – seismisega on sidur kaotanud lahutusvõime!

Foto: flickr.com

Kulgemine Volgadega

By

kulgemine-volgadega

Vanatehnika pisikust nakatumisest alates on mind ja minu lähikondseid huvitanud, milleks mina ja teised minusugused sellega tegeleme või aega „raiskame”? Keegi minule tundmatu C.K. Brightbill on öelnud:”Tulevik kuulub inimestele, kes ei ole mitte ainult haritud, vaid kes oskavad oma vaba aega targalt kasutada.” Sama mõtet kannab ka Eestit väisanud Jeremy Rifkini raamat „Töö lõpp”. Tööülesanded tõid minu lauale ameerika psühholoogi Mihaly Csikszentmihalyi raamatu „Kulgemine”, millest leitud äratundmisi veidi püüan vahendada. Seega juttu ei tule sõna otseses mõttes Volgaga sõitmise elamusest vaid pigem aja kulgemiset kui me innustunult ja süvenenult oma tööd teeme, kaasaarvatud vanasõidukite taastamine. Kulgemise termin (inglise keeles – flow) pole just tõlkijal eriti õnnestunud ja mõned eelistavadki kasutada selle asemel flow-seisundit ja optimaalset kogemust.
Kas meie eesmärgiks on tõesti ainult hästi tehtud vanasõiduk ja selle säilitamine ja näitamine teistele või on seal peidus veel midagi? Tuleb välja, et seda (tegelikult üldse inimeste eesmärgistatud tegevust) on inimkond päris palju uurinud ja raamatu autor on üle maailma erinevates kultuurides tohutult katseid teinud ja sõnastanud mõned lihtsad tõed. Võiks vist öelda, et me tahame nautida õnnehetki. Uurides õnnetunde saavutamist, selgus, et õnnelikkus ei peitu õnnestumises või juhuses, vaid selles kui me ise oma keha või meeli raske eesmärgi nimel viimase piirini pingutame. Me otsime naudinguid, mida iseloomustab edasiliikumise tunne: uudsuse või hakkamasaamise tunnetamine.

Kõige positiivsemate kogemuste kirjeldamisel (kulgemise seisund) mainivad inimesed järgmisi omadusi:
-selline kogemus tekib, kui tegeleme mõne lõpuleviidava tegevusega;
-keskendume tegevusele;
-keskendumise teevad võimalikuks kindlad eesmärgid ja vahetu tagasiside;
-tegevus peab olema kaasahaarav ja kõrvaldama teadvusest kõik argipäevamured ja pettumused;
-nautimise ajal tunnevad inimesed end oma tegevusi kontrollivat;
-inimesed ei muretse oma mina pärast, ent paradoksaalselt minatunne peale kulgemise kogemist hoopis võimendub;
-ajatunnetus muutub: tunnid mööduvad minutitena ja minutid võivad tunduda tundidena.
„Tegevus” ei pea olema füüsilises mõttes aktiivne ja „oskus” ei tähenda ilmtingimata füüsilist oskust.
Kulgemist soodustavad tegevused tekitavad eelkõige meeldivaid kogemusi.
Diagrammil, mille rõhttelg kujutab oskusi ja kogemusi ja püstteljel on eesmärgid (väljakutse) võiks kulgemise seisundit kujutada tõuseva kaldsirgena (kulgemise kanal, flow-seisund).
Kui meie ees seisev ülesanne on liiga labane (ei nõua piisavalt oskusi), siis tekitab see meis tülpimust ja tüdimust, mis ei ole positiivsed tunded. Inimesed, kes valivad lahjad eesmärgid, mida nad kindlasti suudavad täita, stagneeruvad. Kui ülesanne käib meile üle jõu, siis tekitab see ärritumist ja jõuetust. Mõned inimesed alustavad ebareaalsete eesmärkidega, kuid lootuste purunemine on paljude jaoks rusuv kogemus. Ainult jõukohase väljakutse korral tajume seda mõnusat eneseteostust, nn. kulgemist. Tegelikult peavad eesmärgid käima veidi meie oskustest üle, et tekiks pingutus. Psühholoogid on seda nimetanud otsingulikseks aktiivsuseks, kus positiivne tulemus ei ole alati garanteeritud. Latt tuleb tõsta rekordkõrgusele. Sellisel juhul tõlgendame potensiaalseid ohte nauditavate väljakutsetena.

kulgemine graafik

A – UURIMINE JA EKSPERIMENTEERIMINE (exploration and experimentation); ei ole väljakutseid ega põnevust; mäng; igavus

Tegelikult on osade jaoks hobitegevuses ka taandumine aktiivsest ühiskondlikust elust ja sukeldumine või põgenemine oma väikesesse maailma. Põhjustena ehk elukaare harjalt alla laskmine või kibestumine purunenud elulootustest.
Pea igast meeldivast tegevusest võib sattuda sõltuvusse, mis pole enam teadlik valik, vaid teisi tegevusi segav vajadus.

Foto ja graafik: erakogu

Ettevaatust, Volga! 9. osa

By

Jätk 10.12.08 veebikirjas alanud kirjutisteseeriale GAZ 21 taastamisest. Hr. Vahur Kõrbe päevikuvormis kirjatöö on huvitav ja haarav lugemisvara ka tehnikavõõrale lugejale.

ford

Alates Volga soetamisest olen otsinud endale varuosade kataloogi. Olen küsinud nii endistelt autoomanikelt kuid peamiselt siiski antikvaarsete raamatute müüjatelt. Paljud tuttavad on pakkunud küll koopia tegemise võimalust, kuid see pole ikka õige lahendus. Eks ta rohkem selline stiilne aksessuaar on, sest auto ehitust ja remonti on põhjalikult käsitletud omaaegsetes autojuhiõpikutes (kolmas, teine ja esimene liik) ja seda veel selges eesti keeles.
Olles regulaarne Osta.ee raamatupakkumiste sirvija, avastasin hiljuti Volga kataloogi pakkumise. Tegelikult oli nenid lausa kaks tükki üles riputatud, kuid erinevate modifikatsioonide omad. Loomulikult valmistusin võitlema enda talli peidetud isendit (M 21L) kirjeldava raamatu pärast. Iga päev käisin kiikamas, kui palju huvilisi selle on avastanud ja milliseks on hind kruvitud. Enda jaoks panin hinnapiiri paika, sest ega see eluküsimus ei ole. Õiget online kemplemist sellel korrral ei tulnud, sest konkurendid olid automaatselt oma hinnapiirid paika pannud ja minu kataloogi omamissoov oli seekord teiste omast suurem. Kuna raamatu asukohaks on minu kodulinn, siis ei tohiks raamatu kättesaamisega probleeme tekkida. Müüjaga on kontakt olemas ja raha on üle ka kantud.
Nüüd on MTJis oma varuosade kataloog. Mõningate kaudsete märkide järgi oletan, et see raamat jõudis minuni läbi Uuskasutuskeskuse püsikliendi. Olen sealt isegi soodsalt ostnud tehnilist kirjandust, kuid kataloogi pihta pole sattunud.

Milline üllatus! Raamatu avamisel leidsin esilehelt käsitsi punase tindiga kirjutatult: Tallinna Taksopark, Varustusosakond. Ikkagi suurima Volgasid omanud ettevõtte varadest päästetud! Olen ise selle majaga asju ajanud ja nii mõnedki probleemid oma autodega lahendanud, aga samas tegi üks nende takso mulle esimese avarii. Selle tagajärgede taastamisel sain väga vajaliku õppetunni – kõige tähtsam on terve autoga koju jõuda, sest alati kannad sa nii materjaalset kui moraalset kahju.
Palju sügavamad emotsioonid tõi esile venekeelse kataloogi lugemine. Seda seoses tuttava terminoloogiaga, kui kunagi Masina-arvutusjaama tarkvarainsenerina haltuura korras tegin VAZ-varuosakeskusele riikliku varuosaplaani automatiseeritud jaotamist vabariigi filiaalide vahel. Kogu riiklik plaan tuli esmalt käsitsi sisse toksida. Ikka selleks, et viimases hädas võiks minna direktori sekretärilt jutulepääsu nuruma. Praegu tundub uskumatu, et ainuüksi õlifiltri või pidurimansettide saamine võis olla selleks põhjuseks, rääkimata nukkvõllist või sumbutajast.

Foto: volga.nl; fotol: FORD 1957

Ettevaatust, Volga! 8. osa

By

Päeval, mil olin juba tankinud auto üsna pikaks sõiduks rehvide järele, tekkis müüjal tungiv vajadus pealinna külastada ja ta suutis ka rehvid kaasa võtta. Nii toimuski lumisel hommikul MTJ lähedasel ristmikul rahvusvaheliselt tunnustatud ekvivalendi vahetamine Volga uute (nagadega) protitud diagonaalrehvide vastu. Aga üllatuse osaliseks sain alles töökojas, kui otsustasin rehvi küljelt protekteerimise numbrid maha pesta. Inimestel on üllatav lõhnamälu, mis toob mälupilte silmade ette.

Foto: Volga.nl

Piisas mul ainult värvi nükima hakata, kui spetsiifiline liimi lõhn (Nr.88?) ninna kargas ja silme ette kerkis Tallinnas punamässaja A. Tisleri nimelise tänava lõpus vangla kõrval asunud hurtsik, kus heal juhul võeti vastu sõiduautode rehve protekteerimiseks Kohtla-Järve Autokummide Protekteerimise Tehases. Selles hurtsikus maaliti igale rehvile pintsliga suurelt peale ja sisse vastuvõtukviitungi number. Sobilik värv selleks oli valmistatud alumiiniumpulbri ja liimi nr.88 segust ja püsis aastaid rehvi peal. Ime, et need töötajad seal toksikomaanideks ei muutunud? Meenus, et enamasti oli putka uksel kiri, mis teatas häiretest kas kummide äraviimisel või hoopis nende tagasi toomisel. Kummide remonti andmiseks tuli vahel isegi hommikul vara enne avamist ukse taga sabas seista. Kummide kättesaamist tuli samuti mitu korda üritada ja oh õnne, kui siis nende numbrite järgi õiged kummid kaarhallist üles otsiti.

Selgituseks protikummide kohta tahan öelda, et just diagonaalkummide prottimise kvaliteet oli täiesti normaalne ja seda võis teha korduvalt. Mina pidin ainult korra praagi tagastama. Sõita kannatasid need tahmarõngad mustri kulumiseni (ca 25-30 000). Sama ei saa aga öelda vene radiaalrehvide kohta, mida mul kordagi ei õnnestunud prottida – enne läksid trossid puruks.
Miks me siis seda vaeva nende protekteerimisega nägime? Põhjuseid oli kaks – kummid ei olnud vabamüügil ja kummid olid kallid. Kumb nendest põjustest oli parajasti tähtsam enam ei mäleta. Seda mäletan aga küll, et noore insenerina maksis üks 6,15-13 diagonaalrehv poole kuu palga (56.- rbl). Kuna kumme müüdi ülimalt kahe kaupa (vähemalt ühele teljele korralikud pastlad) , siis tähendas see inseneri kuupalka. Kummide ost märgiti tihti tehnilisse passi, sest lubatud oli ainult üks paar aastaks. Prottimine aga oli ainult 6-7 rbl.
Nii loodan minagi oma Volgaga need 25-30 000 km maha keerutada.


Ettevaatust, Volga! 7. osa

By

Jätkub 10.12.08 veebikirjas alanud, hinnatud õppejõu ja restauraatori hr. Vahur Kõrbe päevikuvormis kirjutis kultusauto GAZ 21 taastamisest.

Täiesti planeerimatult tuli vahepeal ette Volga originaalrehvide hankimine. Seda võiks ka lüüriliseks vahepalaks kutsuda. Kuna kokkutulekul olid enamikul GAZ 21 all korralikud originaalrehvid, mis tõstavad auto kenasti maast lahti, just nagu daamidel rinnahoidja teeb, siis oli lootus kunagi ka enda omale sellised hankida.. Olemasolev jooks on paraku pikast seismisest praguline ja sellega liiklusesse ei kannata minna. Hr. Piiburi poolt Ameerikast tarnitavad ei mahu MTJ eelarve raamess (ikkagi lihtsad tööinimesed).

Foto:flickr.com

Nii hakkaski enne aastalõppu virtuaalse oksjoni uunikumide hulgast silma rehvide müügikuulutus. Ja pakuti tervet jooksu koos veidi laiemaga varuratta jaoks. Juhuse tahtel oli oksjoni tegelikuks pakkumiste alguseks vana-aasta õhtu kell 22.50. Mul oli suur lootus, et ehk Volga-huvilised on Stolitshnajaga ametis ja ei tule oma pakkumisi tegema. Nii libedalt asi ei läinud. Üks tõsine tahtja oli kaubale veel olemas ja nii me siis tegime saluutide valgel oma kukesammu pakkumisi. Juba uuel aastal jõudis kohale minu Volga-omanikust naabrimees (tema haagissuvilaga GAZ 24-02 pilt on kuskil foorumis üleval) ja siis tuli temaga ka klaasid kokku lüüa. Nimetan naabrimeest spetsiaalselt Volga omanikuks, mitte huviliseks, sest tema on oma auto esimene omanik ja selle MN loa välja teeninud. Viimase numbri jagu Sovetskojet sai temaga selle puhul 25 aastat tagasi äragi joodud.

Aga pakkumine kestis meil edasi, kuni 00.22 loobus vastane. Minu limiit oli viimase pakkumisega just täis saanud ja järgmisest pakkumisest oleksin ise loobunud. Mingi tarkvara riugas jättis mind aga kuni hommikuni teadmatusse, sest võiduteadet ei saabunud. Nüüd tulevad need rehvid sealt teisest Eesti otsast MTJ meelitada. Bilansi klapitamiseks laaditi uue aasta esimesel tööpäeval MTJ utiilikonteinerid veokile, mille teekonnalehele on märgitud Kuusakoski.
Arvasin, et selle teema võib juba lukku panna, aga siiski tuli mälusopist veel üks kild üles leida. Panen ka selle kroonika jaoks kirja ja ehk tuleb midagi tuttavat ka teistele meelde.

Auto. Vana Volga taassünd, 6. osa

By

Üks esitiib jäi mul ikkagi saamata ja tuli leppida poolpiduse taastamisega. Selle tiiva peal oligi hea häälestada uut keevitust õigele voolutugevusele. Nii oligi vajalik plekiring talveõhtutel nokitsemiseks soetatud. Tagumise pehkinud rattakoopa taastamiseks leidsin sobivat imeodavad GAZ 24 koopa plekid.

Vahepeal oli suvest saanud vihmane sügis ja vesi tuli autode radiaatoritest välja lasta. Näljasurma vältimiseks tulid töötada välja uued töökoja siseeeskirjad, mis keelasid tööpäevadel esimeses vahetuses autoremondi. Tuleohutust arvestades jäi ikka võimalus varem ettevalmistatud keevitustööde sooritamiseks päevasel ajal. Kuna ka seni tasuta kiinnipüütud Soome TV-kanalid muudeti ajalooks, siis teleka puldi õhtusest klõpsutamisest võõrdusin märkamatult.

Foto:flickr.com

Kui mõned tuiskavad üle autopleki liivaga ja pritsidega, siis mina proovin esialgu võimalikult palju säilitada tehase algupärast värvkatet. Mitte eksponeerimiseks, vaid täiendavaks kaitsekihiks. On selline lihtne reegel: ära lõhu, kui pole kindel, et teed parema! Ja nii ma esialgu sulatan keemiaga kultuurikihti, eemaldan roostet ketasharjadega ja lamellketastega ning kannan peale uusi kaitsekihte. Roostemuunduri ja happekrundi peale on varjatud pindadel plaanis veel nostalgiliselt kanda see oraanzh tinamenning. Lisaks kaiteomadustele lihtsalt selleks, et nii on kunagi minu eelkäiad autot pidevalt hooldatud. Samal põhjusel tulevad ka bituumeni ja kahurimäärde kihid.
Nii ripuvad minugi töökoja laest all erinevas valmimisjärgus detailid, nagu tapamajas searümbad (Volga foorumist laenatud kujund). Õnneks jätsin kunagi lae nii kõrgele, et igapäevast liikumist nad ei sega.
Vahepeal olen käsile võtnud autouksed. See tegevus on mind viinud kokku mitmete asjalike taatidega, kelle lakapealseid sai tühjendatud.

On üldteada, et GAZ 21 uksed on nii vastupidavad, et turul puudub nõudlus uutele ustele. Kunagi igaks juhuks soetatud uksed on meestel jäänud seisma. Oh seda turumajandust! Väärt asja saab nõudluse puudumisel müüa ainult soodushinnaga. Nii õnnestus ka minul soetada enda auto tarbeks uus uksering tagasihoidliku eelarvega. Ühe Volga-taadi naabrusest avastasin väga korraliku GAZ 24 (väike numbrialus), millel puudusid numbrimärgid ja esiklaas. Olles äsja oma jaapanlase mootoriremondi eest Volga hinna maksnud, tekkis soov üks selline endale igapäevasteks sõitudeks taastada. Taat lubas lahkelt omaniku käest seda asja uurida.

Tõeline probleem tekkis aga alles siis, kui hakkasin vanu uksi lahti lammutama. Kui minu VAZidel tulid esimesed augud ustesse juba 3aastaselt, siis 44aastastele Volga ustele tulid nurkadesse mõningad augud alles ketasharjaga nühkides. Üllatav oli tehasevärvi olemasolu uste allservades ja eriti iluliistude all (kõik roostevabad poldid tulid vaevata lahti). Selle töö käigus sai minus võitu elukutseline restauraator ja ma lihtsalt ei suutnud vanu uksi ära visata. Õnneks turumajanduse reeglid ei juhi meie tundeid. Nii olengi nokitsenud uste taastamise kallal ja uued uksed tuleb viia minu enda lakapealsele. Need mõned augud täis lasta on väike asi, aga tõsisem töö on kunagised vigastused jälle nähtamatuteks pahteldada. Vanad plekksepad on uksed küll väga korralikult üles tagunud ja ühe ukse selleks isegi seest lahti lõiganud, kuid vana nitropahtel vajas asendamist.