Päris ebatavaline intervjuu saab olema, loovisikut on üldse keeruline portreteerida. Näiteks, täiesti igapäevane küsimus – mida Sa kõige parema meelega sööd?
Mmm, Eesti on nii väike, et see äriidee siin arvatavasti ei toimi – aga kui kusagil Kilulinnas ehtne Sandwich Restaurant püsti pannakse, tuleb mind sealt arvatavasti välja põletada ; )
Muusika? Instrument?
Tšello. Vastus ei ole mõeldud oma saba kergitamiseks, on fakt, et paljud analüütikud kuulavadki klassikalist muusikat. Sest klassika on ajatu. Ei kordu. Pealegi, kes ütleb, et see ei ole jumalik ? Ja kui ei ole, mis siis üldse on ?
Raha?
Ei kurda. Kohalik turg on nii pisike, et olla sõltumatu kolumnist, nagu näiteks vanades EU maades kombeks, arusaadavalt ei ole võimalik. Täpselt väljendades – pikaajaline ja kasvav rahavoog pärineb mujalt.
Loed?
Oeh, korraliku grafomaanina viit-kuut raamatut/veebilehte või muud perioodikat korraga. Üldse, akadeemilises õhustikus on enesetunne nagu kassil päikeselaigus.
Lemmik?
Clifford D. Simak, „They Walked like Man“ & „The Goblin Reservation“, mulle meeldib nii lähenemine teemale kui nukker-sõbralik-irooniline alatoon. Muide, need konkreetsed raamatud on äärmiselt hästi maakeelde ümber pandud.
Poliitik?
Hirmsasti armastan endiste postsotsialistlike maade nomenklatuuri. No on selline naljakas ja püsimatu rahvas, kelle kohta saab igal ajahetkel öelda – suurem katoliiklane kui Rooma paavst ise. Rääkides välimäärajast, tüübid tuleksid nagu konveierilt. Et siis, eristumisaluseks tuleb lugeda kindel dresscode. Must suur auto ja nahktagi. Esimesest saan aru, õigel rahvasõbral ongi suur liikumisvahend. Teine kuulub vist mingi salajase riituse juurde. Linnalegend räägib, et kui Nõukogude delegatsioon kusagil varastel 60-nedatel Londonis käis, puhkes vastuvõtjate hulgas paanika. Protokolliosakond ei olnud esimese hooga sotti saanud, kes nahktagides tegelastest on autojuhid, kes aga vastutavad seltsimehed.
Sotsiaalne närv viimseni pingul?
Mitte päris. Aga siirdeühiskonnas elades ongi ju kaks varianti. Kas midagi ära teha või lõuad pidada ja edasi teenida. Ilma igasuguse irooniata – elatustase Eestis on ca 2/3 EU tasemest, hoolde- ja vanadekodud meenutavad, ma ei leia täpset vastet, kurat teab mida. Võiks ju olukorra parandamiseks meediakampaania tekitada, aga sellest võidaksid ainult äriettevõtted, kelle äriidee on ennast riigi rahakoti külge keevitada. Saaksid tasuta reklaami. Olen selles suhtes äärmiselt tõsine – jätke üks 3D õudusfilm vahele ja minge vaadake mis toimub hooldushaiglates Kallaveres või Keilas näiteks, seal kuhu viiakse vanurid, keda kodus hoida ei ole võimalik. Haiglas aga põhjust. Küsimus on väga lihtne – kas väärikalt suremine ei olegi 21. sajandil inimõigus !?
Oledki selline kurbtõsine kuivik? Millalgi pinged ka maha võtad?
Ole nüüd ikka. Kui võimalust, siis tantsin nagu loom. Või mitu looma. Ja heas seltskonnas kulub va tulivett ka ikka üksjagu mõõdukalt.
Mida soovid veebikirja lugejatele?
Tundke elust mõnu ja ärge ennast miski ajaliku tühja-tähja pärast orjaks müüge. Oma maja või korter on Maslow`i püramiidi jalam, mitte tipp.
Foto: Flickr.com
tule trühvel appi, kui nõmedad küsimused! justkui tiinekate Rate-meemid !
Kriitika igati õige, puudu on veel “autod & naised” : )
Vastates tõsisemalt, see oli telefoniintervjuu. Ton on küll umbes nädala pärast Eestis tagasi, aga jutuks jäi, et siia võib julgesti küsimusi kirjutada. Ta vastab vähemalt paari päeva jooksul. Sellesmõttes, küsige paremini!
Mida arvate Eesti sotsiaalmajanduslikust olukorrast?
Tere,
usun, et tegelikult ei ole kõik sugugi nii halvasti, kui paistab. Eesti on mereäärne riik, meretransport on jätkuvalt kõige odavam maailmas. Siit leiab piisavalt palju haritud tööjõudu. Ka muu on hea, näiteks parasvöötmele omane mõistlik kliima. Rääkimata stabiilsest majanduskeskkonast.
Kui miski inimestes frustatsiooni tekitab, siis pigem lõputu sotsiaalne eksperiment, mis tänaseks on kestnud laias laastus 40 + 20 aastat. Olukord, kus hinnatase Eestis ei jää eriti millegiga alla maailmatasemele. Näiteks ravimid on isegi kallimad. Aga keskmine sissetulek, see mis iseloomustab riigi konkurentsivõimet, kuidas nüüd täpsemalt öelda, on jätkuvalt – tatine.
Siin ei seisne lahendus automaatse palgatõusus vaid kahes ühiskondlikus arengusuunas. Märksõnadeks: tugev kodanikuühiskond ja kõrge lisandväärtusega majandusharude osakaal kogumajandusest.
Mida iganes, edu!
Kle, mis sa teed, kui sul miski asi totaalselt ära viskab?
Tere,
tänan küsimast. Teen arvatavasti seda, mida igaüks samas olukorras. Võtan aja maha. Uni. Saun. Õlu. Mets. Muusika. Sõbralikud ja valitud näod.
Aga, ikkagi, kuidas autodega?
Häbelikult: bayermobil imponeerib ja siis see peaaegu olümpiarõngastega sõiduriist, mida millegipärast koopiapaberi järgi markeeritakse : )
Ühtlasi ennetav vastus: meeldib mulle mu oma naine!