Kui keegi mainib mänguteooriat, tekib paljudel automaatselt kujutluspilt keerulistest valemitest, kriiditolmus professoritest ja inimestest, kes ütlevad lauseid nagu „ratsionaalne agent maksimeerib oma kasulikkust“. Tegelikkuses on mänguteooria palju maisem ja samas veidi ebamugavam. See tegeleb olukordadega, kus sinu otsus mõjutab teisi ning teiste otsused mõjutavad sind, sageli viisil, mida ei saa ette näha, kui vaadata ainult iseennast.
Mänguteooria ei küsi, mis oleks moraalselt õige või ilus. Ta küsib, mis juhtub siis, kui kõik käituvad loogiliselt, lähtudes oma huvidest, aga ilma kindla usalduseta teiste vastu. Just sellepärast ei ole see ainult lauamängude või male maailm, vaid puudutab äri, poliitikat, kliimaküsimusi ja ka täiesti tavalisi igapäevaseid valikuid. Pole juhus, et mänguteooria üks tuntumaid nimesid on John Nash, kelle ideed jõudsid mitte ainult Nobeli preemiani, vaid ka kinolinale.
Iga mänguteooria olukord koosneb sisuliselt samast kolmikust. On osapooled, kellel on valikud, ja nende valikute tagajärjed. Keeruliseks teeb asja see, et parim otsus ühele ei pruugi anda parimat tulemust kõigile ning vahel isegi mitte talle endale, kui teised mõtlevad samamoodi.
Kolm olukorda, kus loogika keerab iseenda vastu
Kõige kuulsam näide on kahe vangi olukord. Kaks inimest on eraldi kinni peetud ja kumbki peab otsustama, kas vaikida või rääkida. Kui mõlemad vaikivad, pääsevad nad kergemalt. Kui üks räägib ja teine vaikib, võidab rääkija ja kaotab vaikija. Kui mõlemad räägivad, kaotavad mõlemad. Ratsionaalselt mõeldes tundub rääkimine alati turvalisem valik, sest see kaitseb sind halvima eest. Ja just seetõttu räägivadki mõlemad ning saavad halvima ühise tulemuse. See on mänguteooria üks karmimaid õppetunde: usaldamatus võib olla täiesti loogiline ja samal ajal hävitav.
Sarnane muster kordub äris, eriti hinnasõdades. Kujutleme kahte poodi samal tänaval, kes müüvad sama toodet. Kui mõlemad hoiavad hinda normaalsel tasemel, teenivad nad mõlemad korralikult. Kui üks otsustab hinna alla lasta, võidab ta lühiajaliselt rohkem kliente. Teine on sunnitud vastama, sest muidu jääb ta mängust välja. Lõpptulemus on see, et mõlemad langetavad hinda ja teenivad vähem kui alguses. Keegi ei tahtnud halba, aga kõigi loogilised otsused viivad kehvema tulemuseni.
Kolmas näide on veel igapäevasem ja puudutab ühishüvesid, näiteks prügi sorteerimist või keskkonnahoidu. Kui piisavalt paljud panustavad, võidavad kõik. Aga iga üksikisik tunneb kiusatust mõelda, et tema panus on liiga väike, et midagi muuta. Kui teised juba pingutavad, võib ju ise kõrvale jääda. Kui teised ei pinguta, pole mõtet alustada. Nii ootavad kõik, et keegi teine oleks vastutustundlik, ja süsteem ei tööta. Mänguteooria ei süüdista siin inimesi laiskuses, vaid näitab, kuidas olukorra struktuur ise soodustab passiivsust.
Just sellepärast on mänguteooria kasulik, isegi kui sa ei hakka kunagi ühtegi valemit lahendama. See aitab mõista, miks head kavatsused ei pruugi viia heade tulemusteni, miks koostöö laguneb ilma nähtava põhjuseta ja miks puhtalt loogiline käitumine võib tekitada olukorra, kus kõik kaotavad. Mänguteooria ei ütle, kuidas peaks elama, aga ta annab ausa peegli sellele, mis juhtub siis, kui kõik mängivad oma mängu eraldi. Ja vahel on just see arusaamine esimene samm, et mängu reegleid muuta.
Image by PublicDomainPictures from Pixabay