Alles see oli, kui laineid lõi isikuandmete kaitse seadus. Õigem öelda, selle muudatus, mille tagajärjel just vanemaealiste seas popp raadiotervitus üleöö illegaalseks osutus. Esimesel korral võib sellest keisist jäädagi mulje, et ametnikust inimestel on juhtunud kollektiivne õnnetus seoses seentega. Sest miks muidu peaks ruineerima 40 aastat vana tava?
Aga asi on huvitavam. Nimelt ütleb muldvana kõnekäänd – kahte head korraga ei saa. Rääkides ühiskondlikus võtmes, kõik E ja M lahendused on head. Aga kui turvalised kasutaja jaoks? Ja mis puutub siia raadio, mille Marconi leiutas issanda aastal 1895? Puutub küll! Kirjatundjad teavad nimelt rääkida – infoühiskond on eriline selle poolest, et saades vastu turvalisust, anname ära privaatsuse.
Öeldes teistmoodi – võib juhtuda, et Suur Vend on perekonnaliige ka siis, kui koos elavad ainult kaks veendunud vanapoissi, kes isegi kassi ei pea.
Tehes väite praktiliseks – irriteeriv küsimus, kas tööandja võib lugeda töötaja e-kirju ? Üheltpoolt, just nagu ei tohiks – põhiseadus ei luba. Teisalt – kelle omad on töövahendid? Ja lõpuks, kuidas sellest üldse aru saada, et mingi jupijumal su kirju loeb?
Siinkohal tekib võimalus huvitavaks inimkatseks. Saata kiri. Tõsi, saajat peab valima, vastasel korral võib väita, et tegemist tõestatud ebalojaalsusega. Nii võikski kasutada vana head Muhvi tehnikat ja iseendale kirja saata. Mõne luuletuse näiteks. Mõne Pedro Krusteni liigutava luuletuse, näiteks. Kui tsensorihakatis vähegi intelligentne juhtub olema, siis peaks ta järgmistel päevadel vihast sinetama. Ühseõnaga, eristuma muust massist.
Teine variant on korraldada kirjavahetus nii, nagu iga mõistlik äriinimene seda teeb. Tähendab, kasutades isiklikku kommunikatsioonivahendit. Ja võõras serveris oma korrespondentsi lihtsalt mitte avades.
Tulles aga algusesse tagasi – midagi peab muutuma, sest identiteedivarguses on midagi märkimisväärselt vastikut.
Iseette küsimus – kuidas siis?
Ton
Foto: flickr.com