Alustagem hoopis mujalt. Sind teatakse kui teenindusjuhti. Ka kui aktiivset sukeldujat. Aga seos muusikaga? Mis instrumenti Sa mängid?
Muusikaga olen seotud olnud juba lapsest saadik – erinevad poistekoorid nooremana, pärast häälemurret oma kooli segakooris. Viimased kuus aastat olen tegev olnud Tallinna Ülikooli meeskoori ridades. Mängin oma (ja vahel ka teiste) rõõmuks natuke kitarri, seda mingil hetkel ka ühe bändi koosseisus, kuid enam mitte.
Mis puutub eelmainitud sukeldumisse – kui palju on tegu spordi ja kui palju hobiga?
Sukeldumine ei ole kindlasti spordiala, vastupidi! Juba sukeldumise teooriat omandades räägitakse sulle, et vee all ei tohi rabeleda ega “sportima” hakata, seal käitud rahulikult ja aeglaselt. Tegemist on hobiga, kus sõna otseses mõttes saad kõik muu kaldale jätta ja laskuda täiesti omaette maailma. Hea koht, kus aeg maha võtta…
Mis viib inimese vee alla? Igavus? Huvi millegi uue ja huvitava järele? Midagi veel?
Minul alguses oli lihtsalt uudishimu, kuna parim sõber sellega tegeles, tahtsin ka järgi proovida. Ja sukeldumisega juba on kord see häda, et hakkab meeldima teine… Vaevalt, et keegi proovib sukeldumist ainult igavuse tõttu. Pigem ikka just see, et saad hoopis teise keskkonda ja absoluutselt erineva vaatenurga meid ümbritsevast.
Kõige ekstreemsem kogemus selles vallas?
Siiani kõige pingelisemaks momendiks sukeldudes oli minu teine avavee kursus, kus tegime ca 6m sügavusel harjutust, mille käigus pead regu (hingamisotsa) suust ära võtma ja selja taha minema viskama. Seejärel pead ühe teatud konkreetse liigutusega selle taas endale suhu tagasi saama, et saaks jälle hingata. Olgu mainitud, et vee all hinge kinni hoida ei tohiks, seega pead koguaeg hingama – kui mitte parasjagu sisse siis välja. Kuna istusin ebamugavas asendis kivi otsas, ei saanud seda vajalikku liigutust tarvilikult kiiresti positiivselt teostada ja välja hingates sai õhk kopsudest otsa. Instruktor märkas seda ja tuli juba oma õhku pakkuma, kuid vaatamata “vapruse värinale”, mis üle selja sel hetkel jooksis, suutsin säilitada kainet mõistust ja närvi, ning haarasin oma lisahingamisotsa. Taastasin hingamise ja sooritasin harjutuse kenasti ilma viperusteta ära. Korraks oli ebameeldiv tunne küll…
Muuhulgas, ka teeninduse ja teenindajate juhtimine ei ole kõige lihtsam tegevus. Millega teenindusjuht oma päeva täidab? Vaevalt, et tukastades restorani fuajee kõige tagumise palmi najal?
Ega tukastamiseks aega ei jää… Tööülesandeid on mitmeid ja erinevaid, vastavalt konkreetse restorani vajadustele ja võimalustele. Põhirõhk peaks olema siiski töötajate juhendamisel ja abistamisel. Oluline on minu arvates see, et ei tohi ennast mugavaks lasta minna ja loorberitele puhkama jääda. Tuleb ise ka ikka vahepeal saalis tööd teha ja ennast nii öelda vormis hoida. Nii saab tegelikult ka kõige paremini teisi juhendada ja õpetada, olles ise asjas sees, mitte kõrvalseisja.
Kuidas üldse saadakse teenindusjuhiks? Alustasid kelnerina?
Tõepoolest, ega keegi selleks ei sünni. Alustasin ise kunagi hommikusöögi teenindajana, ning olen sealt alates vaikselt ülespoole töötanud, jõudes tänaseks päevaks välja sinna, kus ma olen.
Teenindajal ja teenindajal on teadupäralt vahe. Kuidas tunda ära professionaal?
Minu jaoks on professionaalne teenindaja see, kes suudab kliente niiviisi teenindada, et lahkutakse restoranist või mis iganes muust teenindavast asutusest naerul sui ja rõõmsa meelega. Olgu selle põhjuseks siis täppi läinud veini- või toidusoovitus, parajal määral sõbralikkust või mõni asjakohane nali või lugu laua ääres. Eriti heaks pean teenindajaid, kes suudavad tusase tujuga saabunud kliendid “ümber pöörata” ja ka nemad panna lahkuma rõõmsa tujuga.
Lõpetuseks, mida sooviksid Veebikirja lugejale?
Soovitan kõigil lugejatel vähemalt korra veealust maailma uudistamas käia, see on midagi hoopis teistsugust. Samuti käige erinevates restoranides söömas ja tundke elust mõnu. Ärge kartke proovida roogasid, millest pole varem kuulnud või mida pole julgenud maitsta…
Foto: Reet Sau
See Peeter on vaba ja vallaline.