Täpset selgust selles, kes ja millal piirituseajamise välja mõtles – ei ole. On küll arvamusi, et need olla olnud vanad roomlased. Teise versiooni kohaselt Aleksandrias elanud alkeemikud. Kolmas levinud versioon räägib, et selle ettevõtmise eestvedajaks oli ei keegi muu kui püha Patrick ise. Milles saab aga kindel olla, on fakt, et esimesteks destilleerimiskohtadeks olid kloostrid.
Foto: Flickr.com
Kindel on, et esimesed kirjalikud ülestähendused pärinevad aga IX sajandi Bagdadist, kus sealse linnahospidali arst Ragez kirjeldas meetodit viina valmistamiseks. Viinavalmistamise esmaavastaja aule pretendeerivad samuti nii venelased kui poolakad, kes ei ole siiamaani selgeks vaielnud, kes neist selle joogi 8. või 9. sajandil kasutusele võttis. Küll on üpriski kindel, et tänapäevasega sarnanev destilleerimiskunst jõudis Euroopasse alles 14. sajandil araablaste vahendusel. Al-kuhl tähendabki kerget, lenduvat pulbrit ning keskaegses Euroopas võtsid selle sõna pisut muudetud kujul (alkohol) kasutusele alkeemikud, kes piirituse valmistamisega tegelesid. 15. sajandil müüdi Itaalias alkoholi eluvee, Aqua Vitae nime all kui arstirohtu, selle järgi sai jook ka Poolas oma esialgse nime – okowita. Venelased ladinakeelset tuletist omaks ei võtnud ja panid märjukesele nimeks eluvesi – цшчэхээрџ тюфр, hellitavalt vodka. Just sõnast vodka on tänaseks päevaks saanud viina üleilmne sünonüüm.
19. sajandi lõpul kutsus Vene tsaar Aleksander III kokku kõrge komisjoni, mille ülesandeks oli välja töötada uus Venemaa viinastandard. Õpetlaste seltskonda valiti juhtima auväärne vene keemik D. Mendelejev isiklikult.
Muide, ka vodka serveerimisel oleks hea teada, et kvaliteetviina ei serveerita sugugi jääkülmalt. Näiteks selleks, et Russky Standarti maitse ja aroom kõige paremini välja tuleksid, serveerime viina temperatuuril +8…+10 kraadi, mitte sügavkülmutatult.
Jätkub 10.06.09 veebikirjas.