Et cetera
Juhtkiri. Aprill 2010
10 000 lugejat, see on suur vastutus. Veebikirja toimetus ei tea tänaseks, mis on fenomeni põhjuseks. On selleks mööduv masu, mis jätab lugejatele piisavalt vaba aega perioodikaga tutvumiseks. Või õigele sihtrühmale ja õigesti toodetud sisu. Midagi kolmandat? Võimalik, et mõjureid mitu, üks mis kindel, veebikirja lugejaskond on viimasel seitsmel kuul kasvanud 1000-1200 ühiku haaval, jõudes 01.04.10 seisuga 10 366 külastajani kuus. Loodame, et tendents jätkub. Huvilised leiavad statistika siit…
Tulles tagasi vastutuse juurde. Viimasel kuul, kaks vaieldamatult enim avalikkuse pälvinud sündmust oleksid poliitplagiaadina mõjuv teatrietendus ja seaduseelnõu, mis käsitleb allikakaitset. Protestiks viimase vastu avaldasid juhtivad päevalehed 18.03.10 tühja, nn valge lehe. Hilinemisega, me ilmume siiski kord kuus, teeme sama. Miks?
Vastus saab olema pikk aga selge. Kõigepealt, sellelaadsed seaduseelnõud ei teki lihtsalt niisama. Usutavalt on peapõhjuseid mitu – esiteks, kommentaariumis valimatult ning anonüümselt sõimata saada, see ei ole demokraatia; siin on ka omalaadne nüanss, nimelt väidavad nimekad majandus- ja meediaõppejõud, et tänaseks oleneb poliitiku valmistulemus rohkem PR firmadest kui parteist endast. Teiseks, ametkondliku info, sh tundliku lekitamine, kui selline. Kolmandaks, selles osas paistavad kõik osapooled nõus olevat – seaduslikud raamid on lihtsalt vajalikud.
Kuidas iganes, miks peab allika anonüümsus kaitstud olema? Miks on see teema niivõrd tundlik? Miks avaldasid suured päevalehed tühja esilehe? Vastus on üllatavalt lihtne – taoline kaitsus tagab sõnavabaduse, info, mida ükski allikas ei julgeks muidu iial anda. Soovite näidet? Ja, palun, see on maailmaklassika – Watergate ja Deep Throat. Viimane on anonüümse allika koodnimi aastani 2005, mil ta suri – siis selgus ka, et selleks oli W. Mark Felt, tähtsuselt teine mees FBI`s president Nixoni ametisoleku ajal. Watergate? Hotell, seda tõsti, muu ei vaja vist kommenteerimist?
Lõpetuseks – lähtudes põhimõttest, et inimestel on vaja ajakirjanduse vahendusel tõtt teada saada, annab ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma otsustes alati õiguse ajakirjanikele oma infoallikaid varjata, sest kaitstes anonüümseid allikaid, kaitseb ajakirjandus sõnavabadust. Kindlasti on medalil aga kaks poolt – asjakohast lisalugemist EV Justiitsministeeriumi kodulehelt, sh justiitsministri vastust rahvusvahelistele meediarogranisatsioonidele, saab avada siit https://ajaveeb.just.ee/allikakaitse/
Foto: Flickr.com
Kolumn. Ton Karlos ja triipude aeg
Mnjah… Talve otsasaamine viib mõtted vägisi teedele ja sealt teetriipudele. No, teate küll, teid nagu ei ole aga triibud joonistatakse ikkagi. Kasvõi pinnasele. Ja mitte ainult armsas koduses kilulinnas, nihiliste on ka mujal. Noh, et siis selline soe ja armas tunne tuli koos Aprilliga südamesse. Teate, linnud, lumesulamine, kassid teedel, tänavatel, rentslis ja katustel. Ühtlasi proovisin loendada, kui palju elus olulisi triipe ma üldse tean.
Jep. Esimesed triibulised, need mida urvaplaastri näol üleannetutele jõnglastele jagatakse, jäävad poliitilise korrektsuse tõttu ära. Ei ole ajakohane. Vaadake, tänapäeva postmoderneses maailmas, mida iseloomustavad ainult naistest koosnev soolise võrdõiguslikkuse osakond vastavas ametkonnas ja pedofiilist pea-lastekaitsja, nüüdsest õnneks kinnimajas, latsekestele vitsa anda ei tohi.
Siis jääb triibuline riietus. Need mida filmides kannavad asjalised, kes ruudulisest päikesest ja kodanik ülemusest lugu peavad. Ka ei ole eriti ajakohane.
Pärast seda meenus triip, mida saab ninna tõmmata, et maailm jätkuvalt kena ja tore paistaks. Triipudest vist kõige kallim ja tulutum, kui muidugi aukudele joonistatud teetriibud välja jätta.
Sealtmaalt tulid meelde triibud pliiatsitel. Teate küll, need, mida nostalgia huvides ikka ja jälle kirjutusvahenditele ilmuvad. Mõtetud triibud.
Noh, ja siis meenusid veel va kasslooma vuntsid. Triipjad ja väikesete eriti tervate hammastega. Kõikidest triipudest kõige triibumad, muidu ei saa lemmikloom hiiri kätte, kas teate?
Ongi vist kõik, kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kõik head asjad paistavad pigem mummulistena. Heal juhul ovaalsetena. Vahel ka kandilistena. Või mida arvad Sina, hea lugeja?
Toit. Caesari salat
10 viilu röstitud saia
1 punt lehtsalatit
2 kõvakskeedetud muna
1 dl riivitud parmesani või
Campanello juustu
Kaste:
3 sl sidrunimahla
1 purustatud küüslauguküüs
1 tl Worcesteri kastet
0,25 tl soola
purustatud musta pipart
5 sl oliiivõli
0,5 tl sinepit
Valmistamine: Valmista kaste – sega kokku kõik kastme koostisained. Haki munad suuremateks tükkideks. Rösti saiaviilud ja lõika 1-2 cm kuubikuteks. Rebi pestud ja kuivatatud salatilehed ampsu-suurusteks tükkideks. Sega jahtunud saiakuubikud ja salat kausis õrnalt kokku, lisa riivitud juust ja muna, sega õrnalt. Lõpuks nirista kaste salatile.
Allikas: Feeling 24
Foto: Flickr.com
Jook. Liköör – Limoncé
Limoncé – enim müüdud liköör Itaalias. See on õige valik inimestele kes armastavad looduslike tooteid, Itaaliat, avastada uusi maitseelamusi ning seda kõike läbi erilise värskuse. Likööri intensiivne, kuid samas hästi-balansseeritud maitse tuleb toorainetest, mis kokku pandud sajandivanuse liköörivalmistamise teadmise järgi. Limoncé on valmistatud Vahemere äärsetest talveperioodil küpsenud sidrunitest. Talvised tingimused (külmad päevad ja
pikemad ööd) teevad sidrunikoore paksemaks, mis aitab sidrunil omakorda külma taluda.
Tulemuseks on ainulaadne liköör millel on täidlane ja intensiivne lõhn, mis tasakaalus õige
alkoholisisaldusega ja mille maitse “sõidutab” Sind meeletes päikeselise Vahemere äärde.
Tradistsiooniliselt juuakse Limoncé’i jahutatult ja pealelõunase liköörina. Samas on Limoncé ideaalne pikendatult ka toonikuga või lihtsalt lisamaistena segatuna Sinu lemmikkokteili.
Alkoholisisaldus: 25%
Värvus: kollane
Serveerimine: jahutatult shotina, toonikuga või segatuna lemmikkokteili
Link:
E-koolitus – “Joogid, mida peab teadma!”
Sisekoolitus: „Täienduskoolitus teenindajatele“
http://koolitus.veebikiri.ee/sisekoolitus-taienduskoolitus-teenindajale/
Foto: tridens.ee
Lauakombed. Salvrätt kui selline
Asjahuvilised võisid täheldada, et salvrätt ilmus lauakattesse alles 15 – nendal sajandil. Ja sedagi pigem huvitava iluasjana, kui toeka tarbeesemena. Nii, et kõik kes kuldset keskaega ihalevad – käsi ja suud pühiti toona laudlinasse. Mis täitiski salvräti rolli. Tänaseks on olukord muutunud ja laudlinasse sõrmede pühkimine on selge märk mitte sotsiaalsest positsioonist, vaid halvast lasetoast. Samuti on tänaseks salvrätte palju ja erinevaid, nii kuju kui suuruse poolest. Paber ja lihtsam tekstiil sobib kiirtoitlustusse. Tärgeldatud kvaliteetriie aga tippteenindusse. Lihtne ei ole salvrättide suurusega, mõõdud paiknevad vahemikus 20×20 ja 50×50 CM.
Millal ja kuidas? Rusikareegel kinnitab – mida pidulikum üritus, seda suuremad salvrätid. Mitte et inimesed sööksid rohkem. Pigem lihtsamad üritused, näiteks kohvipausid ja püstijalapeod, viiakse läbi seistes ja seal peavad abivahendid suupühkimiseks olema kompaktsemad. Pidulike ja väga peente vastuvõttude puhul on aga lähenemisnurk teine. Suuremad salvrätid võimaldava luu uusi ja huvitavad kujundeid, kaunistada lauda ja seeläbi kogu söögisaali.
Salvrättide värv. Vist üks keerukamaid osi kogu peokorralduse temaatika juures. Kuna salvrätt on osa kogu kattest siis ei tohiks ta domineerida. Teisalt – just siin paikneb võimalus katsetada midagi uut ja ilusat. Näiteks paberrättide valikul on värvi- ja kujutiste valik piiramatu. Jõulud, suvi, karneval. Ka peaks tähele panema – hea tava nõuab, et salvrätid oleksid lõhnatud.
Kuidas salvrätte volitada? Abi leiab nii raamatupoest, kui internetist.
Link: https://ehra.ee/restoraniteenindaja-teeninduskoolitus/
Foto: Flickr.com
Ettevaatust, Volga! 18. osa
Jätk 10.12.08 veebikirjas alanud kirjutisteseeriale GAZ 21 taastamisest. Hr. Vahur Kõrbe päevikuvormis kirjatöö on huvitav ja haarav lugemisvara ka tehnikavõõrale lugejale.
Sidemete värskendamine Peterburiga. Venemaa Volga-foorumidest selgus, et uue tootena oli käivitatud tagakoopa esiäärte tootmine. Kuna minu lemmiku kerel seisab ees just tagakoobaste remont, tundus nende hankimine Peterburist kõige lihtsam. Neid pisikesi plekitükke jaksab igaüks käekotis sealt ära tuua.
Nii soojendasin üles sidemed vanade peretuttavatega, kes meeleldi tõivad müügimehe käest vajalikud osad ära ja toimetasid tuttava turismifirma bussijuhi kätte. Loomulikult olin bussijuhile eelnevalt andnud kaasa kohalikke traditsioonilisi meeneid, nagu Vana Tallinn jne.
Selline käest kätte kauplemine ei tasu otseselt vaeva nägemist, sest Kurtna laadal olid lätlastel need osad juba müügil. Samas andis see võimaluse suhelda vanade tuttavatega, kelle pere külalislahkust olen juba lapsena tunda saanud. Vanasõiduki taastamise üks fenomen on huvitavate kontaktide teke (ka vanade taaselustamine) eri rahvuste ja riikide tehnikahuvilistega. Ja mitte keegi pole sõnagagi öelnud, et seda Eesti jooki nad pärast pronksööd suu sisse ei võta!
Foto: Flickr.com
Muusika. Joe Bonamassa
Joe Bonamassat loetakse moodsa blues’i maailma üheks kuumimaks nimeks, kes aasta jooksul annab ligi 250 kontserdit üle terve maailma. Bonamassa karjäär algas juba 12. aastaselt, mil kitarrilegend B.B. King kutsus teda oma kontserditele erikülaliseks. Ligi 20 aastat väldanud karjääri jooksul on Bonamassa esinenud koos mitmete maailma tuntud artistidega sh. Jethro Tull, Lynryd Skynyrd, Eric Clapton, Stevie Ray Vaughn, Joe Cocker ning Foreigner. Hetkel on Joe Bonamassa üks üheksast kitarristist maailmas, kellel on maailma tuntuima kitarrifirma Gibsoni oma signature Les Pauli mudel (koos näiteks Jimmy Page, Gary Moore ning Slashiga). Maailma üks suuremaid kitarriajakirju Guitarist nimetab Bonamassat “uueks bluesi kuningaks”. Bonamassa muusika kaldub tulisest rockist jazzini ning kantrini.
Diskograafia:
1994 – Bloodline
2000 – A New Day Yesterday
2002 – So, It’s Like That
2002 – A New Day Yesterday, Live
2003 – Blues Deluxe
2004 – Had to Cry Today
2006 – You & Me
2007 – Sloe Gin
2008 – Live From Nowhere in Particular
2009 – The Ballad of John Henry
2010 – Black Rock
http://www.youtube.com/watch?v=jMXXnLSRdBE
http://www.youtube.com/watch?v=YBgNuP86BNk
http://www.youtube.com/watch?v=VEEfDdJyxPY
Allikas: Piletlevi
Foto: Wikipedia
Juhtkiri. Märts 2010
Kevadet saab lausa käega kastuda ja kassid lähevad kohe-kohe arust ära. Märts, ühesõnaga. Tänasega oleks veebikirja põhiuudis oma koolituskeskkonna loomine, õigemini küll olemasoleva EHRA koolituskeskkonna integreerimine veebikirja sisse.
Taolisel sammul on pikk ja küllalt keeruline eellugu. Esmalt olgu märgitud, et EHRA e-koolituskeskkond sai alguse üliõpilasprojektist ja arenes tasapisi isevoolu edasi. Orgaaniline areng, eriti viimaste aastate majanduskatakülismid meedia- ja personaliäris viisid aga selleni, et tulem hakkas järk-järgult sarnanema keskmise kutsekooliga. Mis tähendas omakorda eemaldumist aastal 2008. mahamärgitud ainueesmärgist – kiired ja kvaliteetsed lühikursused.
Ühesõnaga, tegemist on uuskäivituse, restardiga. Kindlasti ei soovi me olla konkurendiks ühelegi ameti- või kutsekoolile. Pigem teeme omal moel seda, mida alati – täidame ühte või mitut kindlat nišši. Ja päris kindlasti oleme aga avatud koostööks kõigi, sh koolitusettevõtetega. Nimelt saame evime veebiväljundist teenindussektorisse, võimsusega ca 20 000 külastust kuus.
Sel korral siis:
Persoon. Intervjuu pr. Ülle Toots`i, Tallinna Teeninduskooli üldharidusainete juhtivõpetajaga
Äri. IBM
Juhtkiri. Märts 2010
Kolumn. Ton Karlos ja Kole Külm
Majandus. Kuidas märgata lähenevat majandustõusu?
Turundus. Müük 1.1
Tööturg. Personali valik ja rentimine. 4. osa
Koolitus. Veebikirja koolituskalender. Märts 2010
Toit. Pasta mereandidega
Jook. Liköör – Pisang Ambon
Tervis. Kas mahl, nektar või mahlajook?
Lauakombed. Nuga, söögiriistadest vanim
Kutse. Märts on Hea Teeninduse Kuu!
Muuseum. Lumest külapood Eesti Vabaõhumuuseumis!
Siseturism. Sagadi mõis
Ettevaatust, Volga! 17. osa
Muusika. Bon Jovi
Head lugemis : )
Kolumn. Ton Karlos ja Kole Külm
Üllatavalt mõistlik talv saab mööda, tuleb tunnistada tõtt. On olnud lund, päikest, on olnud piisavalt jahe. Müstika, kui viimaste aastakümnete väljakujunenud keskmist jälgida. Muide, olukord on huvitav ja selleasemel et näpuga kõveraid graafikuid toksida, soovitaksin hetkeks silmistseda kaaslinlasi. Mida teeb näiteks nii kahekümnendates noor, selline juveniil, kes pole korralikku talve näinudki?
Nooo, päris loogilisi asju. Pärast esimest miinus kümmet kraadi külma kadusid ära nabajoped. Õige, see mis sobib vahemereäärsesse kiimasse, on siinmail eriline rumalus. Isegi kui mõni poppiidol seda parasjagu usinasti promoma juhtub. Tõsi, järgmised miinused enam nii mõjuvad ei ole, paistab et põlvkondade viisi proovitakse välja uurida, mis juhtub kui -25 külmapügalat ühendada palja peaga. Suurt midagi, selgub linnapilti uudistades.
Teate seda inimtõugu kes sõltumata ilmast või üritusest ilmub välja valge kaabu ja kauboisaabastega? Nagu praktika kinnitab, need mehed on kordades kangemad kui miskid nabajopedes tüdrukud. Praktika kinnitab ilmekalt – tõelist Marlboro Man`i -10 C ei murra. Arvatavasti ka mitte – 40. Kui ainult chopper käima läheb. Ja küll ta läheb!
Aga kõikidele subkultuuridele teevad pika puuga ikkagi ära jalgratturid. Kes ei usu, jalutage näiteks mõnel hilisõhtul kusagil Kakumäe kandis. Seal kus jalakäijate teel on ennast seltsielu plaanis kasulikum näidata kui Bonnie & Clyde`s. Siinkirjutaja käis. Südaöösel ja käreda pakasega. Vaatas tähti. Puhus käpikutesse sooja. Tõstis ülesse krae. Mõtiskles elu ja inimeste üle. Kui ühtäkki kuulis eriti intensiivset praginat ja puhkimist. Kolumnistid on julged inimesed. Vaieldamatult. Aga mitte sedavõrd julged, et vaadata tõtt küünikõrguse isapõdraga.
Tõsi, vaid mõned pingelised sekundid hiljem selgus, et va sarvekandjat ei olnudki. Kõigest keegi noorsand väntas nailonjope ragisedes ja rattakella õrna tilina saatel läbi lumesaju paljapäi horisondi poole.
Foto: http://www.hot.ee/vaits/lumi.jpg