Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Archives for jaanuar 2019

Polylang

By

Nende ridade kirjutamise ajal on mitmekeelsus pluginat installeeritud enam kui 400 000 korda. Pea poole miljoni kasutaja huvi kinnitab: Polylang on töökindel, lihtne kasutama õppida ja kasutada. Tähele tasub panna – pluginal on kaks versiooni – tasuta Polylang  ja tasuline Polylang Pro. Viimast vajate WooCommerce`i haldamiseks aga ka veebilehe peenhäälestamisel müügitöös. Pro versiooni puhul lisandub personaalne klienditugi – mille kohta saame liialdamata öelda – et see on kõrgtasemel. Süsteemne, asjatundlik (professionaalne) ja väljapeetud. Veebikiri soovitab!

Foto: Polylang

 

Autostumisest Eestis ja Euroopas – luksusesemest on saanud igapäevane tarbeese

By

Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige. Autovaba päeva eel uurib Statistikaamet põgusalt autostumist ning sellega seotud nähtuseid Eestis ning Euroopas.

Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgeimale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.

Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostumate riikide hulka. Pingerea tipust võis 2016. aastal leida Luksemburgi, alumiselt realt Rumeenia. Kui võrrelda olukorda 20 aastat varasemaga, siis kõrgeimat kasvutempot on näidanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus „stardipositsioon“ oli madalam. Mitmes sealses riigis on elanike arvule taandatud sõiduautode arv 20 aastaga rohkem kui kahekordistunud.

Kuna meile meeldib ennast naabritega võrrelda, siis Soomele jäime veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aastal — Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt – 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.

Arvatakse, et auto olemasolu ning omadused (hind, mark, mootori võimsus, vanus jne) peegeldavad inimese materiaalset jõukust. Kuigi mõned ei pea auto omamist vajalikuks, on palju ka neid, kelle rahakott ei võimalda autot soetada. 2017. aastal ei saanud iga kümnes eestimaalane endale autot lubada. Näitaja oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (7%).

Kuigi ei maksa järeldada, et rohkem autosid on ilmtingimata parem ning auto ja rikkus käivad käsikäes, võib Euroopa Liidu riikide piirkondade jõukuse ning autostumise vahel märgata positiivset seost. 2016. aasta andmetest selgub, et mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase elaniku kohta, seda enam on piirkonnas ka autosid elaniku kohta.

Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute per capita näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi. 2016. aasta Euroopa Liidu riikide piirkondade andmed viitasid positiivsele, kuigi mitte tugevale seosele. Samas oli seos liiklusõnnetustes hukkunute osatähtsuse ning autostumise vahel nõrk ja pigem negatiivne. Raske öelda, millest säärane erinevus võib olla tingitud, kuid arvatavasti sõltub see muuhulgas ka üldisest liikluskultuurist, autode keskmisest vanusest, tehnilisest seisukorrast, turvalisusest ning teedevõrgu kvaliteedist. Väärib mainimist, et Euroopa Liidu riikides erineb autode keskmine vanus üsna oluliselt: kui jõukamates Lääne-Euroopa riikides on enamik sõiduautodest alla kümne aasta vanad, siis vähemjõukates riikides on lugu vastupidine. Viimaste hulka kuulub ka Eesti.

Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.

Piirkondade jõukuse ning sõiduautode leviku vahel on positiivne seos, mis tuleb välja pigem madalama SKP tasemega piirkondade puhul ning jõukamate hulgas nõrgeneb. Kõik ei vaja ega soovigi autot, isegi kui rahaline olukord seda võimaldab. See, kas liikluses arvestatakse kõigiga ning ka kondiaurul liikujatel on mugav ja turvaline, peegeldab ühiskonna küpsust ja elukeskkonna kvaliteeti. Autostumine on mõneti vastuoluline nähtus. Ühelt poolt käib see kaasas materiaalse rikkusega. Teisalt võib olukord, kus liiklemine tähendab üksnes edasi minekut, mille puhul inimene ise ei pea liigutama, kaasa tuua mitmeid negatiivseid nähtuseid, alates kitsikusest linnaruumis ning lõpetades kahjuga rahva tervisele, rahakotile ning keskkonnale.

Foto ja allikas: Statistikablogi

Tipptasemel teadmiste ja oskustega õpilaste osatähtsusest

By

Haridusvaldkonna üleilmse eesmärgi suunal pigem jõulise edasiliikumise eest võime endale teha pika pai. Loorberitele puhkama ei tasu aga jääda ning hariduse kvaliteedi parandamise ja õpingute jätkamist takistavate tegurite vähendamisega peab tegelema pidevalt. Innovatsioon ja haridus on Eesti   jätkusuutlikkuse baaskapital. Kitsamas mõttes on haridus meie konkurentsivõime alus, laiemas mõttes pakub ilmselt just teadus välja lahendusi üleilmsete keeruliste probleemide lahendamiseks.

Tipptasemel teadmiste ja oskustega õpilaste osatähtsus on alates 2012. aastast Eestis pidevalt suurenenud ning rahvusvahelises võrdluses oleme Euroopa Liidu riikide paremiku hulgas.

Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on Eesti haridustemaatika näitajad heas seisus. Näiteks  kõrgharidusega 30–34-aastaste elanike osatähtsuse näitaja poolest on Eesti ELi esikümnes. Riigisiseselt suureneb näitaja aasta-aastalt – kui aastal 2000 oli näitaja 30,4%, siis 2017. aastal koguni 48,4%.

EL esikümnes on Eesti ka oma elanike digioskuste poolest. 2017. aasta andmete kohaselt oli Eestis 60 protsenti 16–74-aastastest elanikest vähemalt algtasemel digioskustega. Neist 35%-l on digioskused vähemalt kesktasemel. Sugude lõikes digioskused eriti ei erine, küll on märgatav erinevus eagruppide vahel – kõige edukamalt saavad digimaailmas hakkama noored ja kõige vähem eakad. Õnneks on aastate lõikes vanusegruppide-vaheline digilõhe siiski järjest vähenenud.

Erialaste ja digioskuste arendamise kõrval tegelevad Eesti inimesed järjest rohkem ka oma huvide ja hobidega ning lisaks lastele ja noortele osalevad huvihariduses üha enam ka täiskasvanud, sealhulgas suureneb just meeste osakaal.

Hea meel on ka näha, et Eesti inimesed ei piirdu vaid ühe omandatud haridusega ning kasutavad üha enam elukestva õppe võimalusi. Kui 2000. aastal kasutas võimalusi 6,3%, siis 2017. aastal juba 17,1% 25–64-aastastest elanikest. Järjest enam täiendatakse end ka juba õpitud erialaga seotud koolitustel ning omandatakse täiesti uusi erialasid.

„Tukast sugeda“ saame vaid õpinguid mittejätkavate madala haridustasemega noorte näitaja poolest. Seejuures on läbi aastate olnud õpinguid mittejätkavate noorte meeste osatähtsus suurem kui nende naissoost eakaaslastel. Kuigi madala haridustasemega noorte näitaja väärtus on EL keskmisest isegi pisut suurem, on see alatest aastast 2000. aastast olnud õnneks kahanev.

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Allikas: Statistikablogi

Foto: Haridusministeerium

Hansalinn Viljandile pühendatud hõbemündi kujundab tudeng

By

Eesti Panga kokku kutsutud žürii valis Hansalinn Viljandile pühendatud hõbedast meenemündi konkursi võidutööks Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengi Elisabeth Juusu kavandi. Mündi kujunduskonkursile said töid esitada vaid üliõpilased, kes osalesid mullu sügissemestril mündikavandamise kursusel EKAs. 

Eesti Panga sularaha- ja taristuosakonna juhataja Rait Roosve sõnul võib Eesti Kunstiakadeemiaga koostöös sündinud projektiga igati rahule jääda. “Keerulise mündikujundamise peal kätt proovinud üliõpilaste vaated olid julged ja kaasaegsed. Ootame väga neid noori osa võtma ka Eesti Panga avalikest mündikujundamise konkurssidest,” lisas Roosve.

Hõbedast meenemündi võidutööl „4 sümbolit“ on kujutatud keskaegsele kaubavahetusele pühendatud sümbolit, mis ühendab endas vilja, kala, küünla ja koge kujutised.

Kujunduskonkursile esitatud 22 kavandi seast pälvis teise koha EKA tudengite Syret Kärdi ja Villem Sarapuu kavand „Lina“ ning kolmanda koha Elvo Jakobsoni töö „Roos“.
8eurose nimiväärtusega hõbemünt jõuab ringlusse tänavu kevadel. Müntide tiraaž on 4000.

Kujunduskonkursi kuuele parima kavandi autorile makstakse pärast müntide emiteerimist autoritasu.  Võidutöö autoritasu on 1300 eurot. Ülejäänud auhinnaliste tööde tasu jääb vahemikku 150-600 eurot.

Eesti Panga meene- ja mälestusmüntide kava aastateks 2019 ja 2020

Ülevaade Eesti Panga emiteeritud meenemüntidest

Eesti Pank kogub ettepanekuid meene- ja mälestusmüntide väljaandmiseks panga posti- ja e-posti aadressi ning Eesti Panga veebilehe liidese kaudu. Laekunud ettepanekud esitab Eesti Pank analüüsimiseks ja eksperdihinnangu saamiseks nõuandvale kogule. Nõuandva kogu ettepanekute põhjal otsustab Eesti Panga juhatus meene- ja mälestusmüntide tootmise.

Foto: Eesti Pank

2018. aastal oli hinnakasv Eestis euroala kiireim

By

2018. aastal jätkus Eestis kiire hinnakasv. Euroala keskmisega võrreldes kasvasid Eestis hinnad kaks korda kiiremini – aastas keskmiselt 3,4%. Nii Eestis kui ka euroalal tervikuna oli hinnakasvu taga peamiselt toornafta kallinemine: nafta barrelihind maailmaturul tõusis aasta alguse 69 dollarilt oktoobriks üle 80 dollari. Eestis hoogustasid hinnakasvu eelmise aasta alguses jõustunud aktsiisitõusud, aga ka kiire palgakasv.

Lisaks mootorikütustele kallinesid eelmisel aastal järk-järgult ka teised energiahinnad: elekter, tahked kütused ja soojusenergia. Inflatsioonisurvet leevendasid samas mõnevõrra toiduained, mille hinnakasv kogu aasta vältel aeglustus.

Detsembris odavnesid tarbijahinnad võrreldes novembriga 0,3 protsenti. Selle taga oli mootorikütuste odavnemine, kuid ka tööstuskaupade hooajaline allahindlus. Riiete ja jalatsite sooduspakkumisi tehti mullu rohkem kui üle-eelmisel aastal. Teenuste hinnad kasvavad aga peamiselt vaba aja teenuste kallinemise tõttu.

2019. aastal inflatsioon eeldatavalt aeglustub, seda juba ainuüksi väiksemate aktsiisitõusude tõttu. Eesti Pank prognoosib, et hinnakasv jääb tänavu alla kolme protsendi, eeldusel, et toormehindades ei toimu väga suuri muutusi. Praegu lepitakse toormeturul tulevasi nafta ostu-müügitehinguid kokku umbes 60 dollari juures barrelist, ent nagu varemgi võib tegelik hind sellest erinevaks kujuneda.

Foto ja allikas: Eesti Pank

Sündivusest

By

Kogu Euroopa, sh Eesti ees on mitu demograafilist proovikivi – rahvastik vananeb, tööealise elanikkonna hulk väheneb ja lapsi sünnib vähe. Üks vahend nendega toime tulemiseks on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, kindlustades, et Eesti rahvast saab suurenev rahvas.  Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja kindlaks teha, millistesse peredesse sünnib rohkem lapsi.

Käesolevas blogiloos anname ülevaate, kuidas mõjutab lapsesaamist perepoliitika, peres juba kasvavate laste sugu ning millised on laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid.

Perepoliitika mõju laste vanusevahele
Eestis võeti 2003. aasta detsembris vastu vanemahüvitise seadus, millega soositakse laste järjestikuseid sünde. Kui järgmine laps sünnib alla kahe ja poole aastase vahega, siis määratakse hüvitis varasemate tulude alusel, juhul kui need olid suuremad. Seaduse tingimus avaldab suurt mõju järgmise lapse planeerimisele. Enne seaduse vastuvõtmist polnud laste vanusevahedes kuudes niivõrd suurt erinevust. Pärast vanemahüvitise seaduse vastuvõtmist planeeritakse sageli järgmise lapse sünd enne noorema lapse kahe ja poole aastaseks saamist. Seega, kui peres juba on väike laps, planeeritakse järgmise lapse sünd sageli alla 30-kuuse vanusevahega.

Laste soo mõju pereplaneerimisele
Kui peres on juba kaks last, siis kolmanda ja järgmis(t)e saamise tõenäosust võib mõjutada ka kahe esimese lapse sugu. Varasemates uuringutes on leitud, et paaril on suurem tõenäosus saada kolmas laps, kui kaks esimest on samast soost. Et saada ülevaadet, kas niisugune seaduspärasus võiks kehtida ka Eestis, on vaadeldud naisi, kelle sünniaasta on 1965 või hiljem ja kelle kaks esimest last on kas poiss-poiss, tüdruk-tüdruk, poiss-tüdruk või tüdruk-poiss. Kuna poisse sünnib pisut rohkem, siis ootuspäraselt on enam kahe pojaga peresid ja kahe tütrega peresid on keskmiselt vähem. Kaks erinevast soost esimest last on kokku 49,5%-l naistest.

Järgnevalt vaatame, kui tõenäoline on, et need neli erineva laste kombinatsiooniga peret saavad veel vähemalt ühe lapse. Ilmnes, et kahe samast soost lapsega peredesse sünnib natuke suurema tõenäosusega kolmas laps kui nendesse peredesse, kus juba on eri soost lapsed. Peredesse, kus on nii poeg kui ka tütar, sünnib kolmas laps veel umbes 29,4%-l juhtudest. Peredes, kus on juba kaks tütart, sünnib kolmas laps 33,1%-l ja kõige suurem tõenäosus kolmanda lapse sünniks on kahe pojaga peredes – 34%. Pelgalt statistika põhjal ei saa aga väita, et samast soost laste vanemad on saanud veel lapsi, sest soovisid ka teisest soost last. Tegemist võib olla lihtsalt sooviga saada kolmas laps, sõltumata soost. Igatahes on võimalus saada ka kolmanda lapsena poeg või tütar üsna võrdne. Poisse saadakse vaid 1‒2% suurema tõenäosusega – 100 tüdruku kohta 106 poissi. Tõenäosus saada teisest soost laps väheneb pisut, kui eelnevalt on juba kolm samast soost last, kuid jääb ikkagi üle 45%, mis sisuliselt ei ole märgatav vähenemine. Seega on võimalus saada erinevast soost lapsi alati enam-vähem võrdne.

Laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid
Logistilise regressioonanalüüsi abil vaatasime, millised tegurid soodustavad või pärsivad lapsesaamise tõenäosust. Mudelisse kaasati 2016. aasta 1. jaanuari seisuga Eestis elanud aktiivses sünnituseas (20‒44-aastased) naised. Neid oli kokku 218 000 ja neist 12% said järgneva kahe aasta jooksul lapse. Regressioonanalüüsi tulemused näitavad, et tõenäosust saada laps järgmise kahe aasta jooksul suurendab naise jaoks abielu, eluasemelaenu olemasolu ja kinnisvara omamine. See näitab, et lapse saamist soodustab teatav stabiilsus- ja kindlustunne. Samuti leidis kinnitust, et tõenäosus saada perelisa on suurem juhul, kui pere noorim laps on alla kahe ja poole aasta vana. Peale selle suurendab tõenäosust saada laps järgmise kahe aasta jooksul lahutus. Seda seletab asjaolu, et minnakse lahku, aga laps saadakse juba järgmise partneriga. Järgmise lapse saamise tõenäosust vähendab esimese lapse kõrgem vanus ‒ mida vanem on noorim laps, seda vähem tõenäoliselt sünnib järgmine. Samuti väheneb lapsesaamise tõenäosus koos naise vanusega.

Foto ja allikas: https://blog.stat.ee/2019/01/10/millisesse-perre-sunnivad-lapsed/