Harrastusfotograaf, seda on raske defineerida. Me kõik oleme ju väikestviisi harrastusfotograafid, sest tänasel päeval pildistab praktiliselt iga teine tehnikavidin. Sestap küsiksime, kas enam kui 10 aastane kogemus ei paiguta Teid pigem professionaalide ritta?
Minu arvates tähendab enda professionaaliks pidamine piisavalt pikka, järjepidevat pingutust, millele järgneb selge tunnetus oma professionaalsusest. Ma tegelesin iluvõimlemise ja tantsimisega kokku 15 aastat, viis–kuus korda nädalas, vähemalt kaks tundi korraga. Sealjuures ei pidanud ma end veel professionaaliks vaid asjaarmastajaks. Tänapäeval antakse liiga lihtsalt endale ilus tiitel: tantsija, fotograaf, kvaliteedijuht.
Esimesed 10 aastat pidasin end fotograafia huviliseks pildistades loodust, tuttavate laste sünnipäevi, tüdrukute õhtuid jne kasutades tihtipeale kaamera etteantud seadistusi. Nii oskab meist tõesti igaüks pildistada. End seejuures fotograafiks pidada ei oleks minu arvates paslik.
Fotograafia huvilise ning tõsise fotograafi vahe on aga tihtipeale selles, et fotograaf pildistab ainult manuaal režiimis, kus nii ISO, valge balanss, säri kui ka ava tuleb ise määrata vastavalt valgusoludele. Samuti sellekohaselt, mida ja kuidas soovitakse jäädvustada, samuti paika sättida õige kompositsioon ehk nägemus fotost ning sellega loo jutustamine selle vaatajatele. Öeldakse, et pilt sünnib fotograafi peas juba enne selle tegemist. Seega täna ma tunnen, et olengi täpselt seal vahepeal: algajast väike samm edasi professionaali suunas – sealt ka nimetus harrastusfotograaf.
Miks fotograafia?
Ütlen ausalt – isegi peale 15 aastat lavakogemust iluvõimlejana ning edasi tantsijana Palestra tantsugrupis (Reet Kriegeri käe all) olen ma introvert. Fotograafia avab minus aga ekstraverdi omadused: tahan olla inimeste keskel, nendega suhelda. Leida viise nende enesekindlust tõsta, panna naeratama. Tahan kogeda uusi ja ootamatuid olukordi, ma tunnen kuidas pildistamine ja inimestega suhtlemine annab mulle energiat juurde. Usun, et on oluline end tunda. Aga ka teada, mis teeb mind õnnelikuks – fotograafia on kindlasti üks asi – ja mis parim, ma võtan selle kaasa nii reisile, lapse sünnipäevale, sõbranna tüdrukute õhtule kui ka teistele vahvatele üritustele. Meditatsiooni mõiste ei sisalda enam ammu endas vaikselt istumist ja hingamist – meditatsioon on see, mis sind rahustab ja laseb sul tunda end hästi, on see siis tantsimine, joonistamine või pildistamine.
Tuntud õpiku pealkirja kohaselt pidavat pildistamine olema imelihtne. Tegelikkuses – kui keeruline on momenti tabada ?
Oleneb kas oled algaja või professionaal.
Kui oled algaja: vajutad automaat-funktsioonis nuppu, siis on pildistamine imelihtne. Mida rohkem sa aga tead, seda rohkem tahad ennast ja kaamerat proovile panna, pildistad manuaalses režiimis, rasketes valgusoludes, otsid pidevalt uusi ja ootamatuid olukordi, kus vahest väga kiiresti vaja reageerida. Siis on pildistada juba raskem.
Mul on praegu fookuses üritusfotograafia, esmane huvigrupp on lapsed ning nende sünnipäevade pildistamine (pildistan ka nt tüdrukute õhtuid, täiskasvanute pidusid, väliüritusi, suvel üks pulmgi tulemas). Laste pildistamisel mängutoas, kus nad on väga aktiivsed on tihti olukord, kus vaevalt jõudsin ma kaamera silmale tõsta, kui laps on läinud. Laste pildistamisel peab kasutama erinevaid nippe ja olema väga loominguline. Mõni laps naudib kaamerat ning poseerib ilma palumata, teist peab aga meelitama. Lapsed on aga imelised modellid – nad kannavad endas loomulikku ilu: kui see hetk ära tabada, siis saab suurepäraseid pilte.
Rääkides fotografeerimisest, kas teid aitab ka Teie rakenduspsühholoogia alane haridus?
Laste pildistamisel on psühholoogiast palju kasu. Ma pean ära tundma, kuidas lapsele läheneda, kuidas teda mõjutada, et ta sooviks kaadrisse jääda. Lapsed on erinevad, samuti ka nende iseloom, vajadused. Tegelikult sama kehtib ka täiskasvanute puhul aga nemad ei näita igat oma emotsiooni koheselt ja selgelt välja. Julgen öelda, et tunnetan väga hästi, kui inimesel on mure ning ta tahaks sellest rääkida. Fotosessioonil peab inimene end hästi ja vabalt tundma, kui aga miski kriibib sees, siis on ju väga hea teisele neutraalsele inimesele ära rääkida; inimene kohe avaneb.
Samuti mainin, et lihtsam on pildistada võõraid kui tuttavaid. Seda tunnetasin hästi, kui olin fotograafiks Tallinnas toimunud Maale Elama messil. Üks vahva meesterahvas ütles, et ma teda ei pildistaks kuna ta ei ole fotogeeniline. Ütlesin siis talle: „tead, mina ka ei ole ja sellepärast ma hakkasingi fotograafiks, et mitte ise pildile jääda!“ Mees naeris südamest ning ütles, et see väärt mõte. Võttis sisse poosi et ma temast siiski pildi teeks – muutus vabaks.
Igapäevaselt olete ametis kvaliteedijuhina?
Jah, olen ühes suuremas ehitusettevõttes kvaliteedijuht. Tegelen ISO juhtimissüsteemide loomise ja juurutamisega ning viin objektidel läbi töö- ja keskkonnaohutuse kontrolle. Kuna tegelen igapäevaselt seaduste, reeglite, standardite jms, siis loominguks seal palju ruumi ei jää. Seetõttu valik harrastusfotograafia, mis annab piiramatuid võimalusi oma loomingut valla lasta.
Vabavastus – kõik mis südamel:
Ütlen ausalt – muretsesin kaua, kas fotograafia maailmas on veel ruumi ühele fotograafile. Kuniks ma leidsin fotograaf Jenna Martini inspireeriva loo „Dear new photographer…“ Ta julgustab tegelema fotograafiaga, leidma oma nišši, küsima tagasisidet professionaalsetelt fotograafidelt (kes ei arva, et nõu andmine võiks tähendada neile klientide kaotust) ja edasi pingutama ka juhul, kui alati kõik välja ei tule. Nii nagu tantsijaks ei saa üleöö, ei saa ka fotograafiks. Usun, et lisaks heale portfooliole mängib fotograafi valikul suurt rolli ka fotograafi isiksus–seda koolis õppida ei saa. Sa kas oled meeldiv, tolerantne, sobid inimesele–või ei.
Lõpetuseks: mida sooviksite veebikirja lugejatele?
Soovin lugejatele korraks peatuda ja mõelda, mis teeb neid õnnelikuks ja siis teha otsus sellega tegeleda. Nii lihtne see ongi.
Minul võttis see otsus kaua: olen nö eneseleidmisega tegelenud juba aastaid. Mediteerisin, lugesin raamatuid, proovisin asju, mis teisi õnnelikuks teeb aga lõpuks tuli ikkagi enda sees jõuda otsuseni, kes ma olen ning mida ma teha tahan. Pean ütlema, et raskeks tegi selle asjaolu, et eluaeg võimlesin ja tantsisin oma vanemate rõõmuks. Kui lõpuks sellest lahti lasta, mida on peale surutud, võid jõuda uskumatute leidudeni.
Olen lõpetanud kõrgkoolis rakenduspsühholoogia ning lisaks käisin presidendi vastuvõtul, kuna kvaliteedi- ja keskkonnahalduse erialal olin parim lõpetaja aga õnnelikuks ei tee see, kui palju koole olen läbinud või kui heal kohal töötan, vaid see, kas tegelen elus asjadega, mis mind päriselt elevile ajavad, õnnelikuks teevad või vajadusel maandavad – minule on need tants ja fotograafia (õnneks saan need peaaegu kõikjale kaasa võtta).
Olge rõõmsad, tegelege asjadega, mis silma särama panevad ja andke võimalus uutele tulijatele.
Olen leitav Facebookist: www.facebook.com/FotograafKadiPrants/
…ja oma tagasihoidlikult kodulehelt: http://prantskadi.wix.com/harrastusfotograaf
