Vana Volga taassünd, 2. osa

detsember 10, 2009 Vana Volga taassünd, 2. osa kommenteerimine on välja lülitatud

Uue autoga tutvumine
Alles pärast uude kojju saabumist tekkis mul võimalus nii alt kui pealt uurida oma lelu. Sellest sai üks leidmistesterohke rännak oma mälestustesse. Juba salongi sisenedes hakkasid silma haruldased istmekatted. Polstrite kaitsmiseks paigutatud istmekatetele olid küllap kunagise perenaise näputööna valminud ristpistes mustriga vaibad. Võtmehoidjaks oli samuti käsitsi punutud nuut, mille valmistamist algkoolis ise hästi valdasin. Isegi lõhn autos oli pärit minu lapsepõlvest. Auto põhja alt leidsin roostevaba sumbutaja, mille paigaldajaid kunagi ähvardati SORRVOga (majanduskuritegude uurimine), sest materjali ju ei müüdud.

Foto:Vahur Kõrbe erakogu

Meenus en

dagi autole kunagi jonni pärast ise tehtud sumbutaja, sest turul küsiti sellise eest inseneri kuupalka. Kui pagasiruumist leidsin vända, siis oligi aeg hakata mootorit uurima. Kuna mootor oli komplektne ja õlitase normis, voolikud pragudeta ja bensiinipaak roosteta, siis lihtsalt pidi proovima käivitamist. Esmalt ikka vändaga mootoris õli ringi ajades, hiljem ka starteri abil. Usute või mitte, aga pool tundi nokitsemist ja kontrollimist lõppesid vaikselt tuksuva mootoriga. Sellist omadust minu unelmate autol polnud, sest olin valmistunud mootori kapitaalremondiks, bensiinipaagi ja torustiku lekkimiseks jne.. Kui siis sidur ja osaliselt ka pidur toimisid, ei jäänud muud üle kui kummid täis pumbata ja proovitiir teha. Alustada tuli roolisambal käiguvahetuse õppimisest ja sõit läks lahti : 1. käik ja 2. käik. Rohkemaks polnud töökoja õuel võimalust. Kuskilt ei kolisenud, ainult õõtsus aeglaselt. Kuidas sellist autot küll kunagise peremehe käed oli hooldanud, et ta nii hästi säilis! Kui veel raginatega lampraadio mängima panin, oli tõeline seitsmenda taeva joovastus naha vahel.

Foto:flickr.com

Auto puhastamine kultuurikihist
Esimese tööna sai ette võetud väike koristamine, et visata minema rämps salongist ja pagasiruumist. Leidsin hulgaliselt kopikaid ja 1993. a ülevaatusesildi, mis viitab tema viimasele kasutusajale (kahjuks ei meenu täpne aasta, mil nende siltide kohustuslikust kasutamisest lõplikult loobuti). Siis võtsin tolmuimejaga põrandavaibad ja istmed ette, et lihtsalt endal mugavam oleks salongiga tutvuda. Vaibad olid kaetud rohkete koide kookonilooriga, sest neil oli seal olnud võimalik segamatult elada.
Kuna auto värvikihid olid pragunenud ja kohati  irdunud, siis pärast pesu tekkis tõsine soov uurida, millises seisukorras tegelikult on tehase värv, milline on olnud algne värvitoon, milliseid avariisid on taastatud ja mis peamine – millised detailid tulevad asendada. Katsetuste käigus osutus tõhusaimaks viisiks vana värvikihi keemiline eemaldamine. Zheleetaoline vana värvi eemaldi, mida kasutatakse puitesemete puhul, sobis väga hästi vana nitrovärvi pehmendamiseks, jättes tehase värvi kahjustamata. Alles tahase helehalli värvi ilmutamise järel tekkis visioon, millisena sooviksin seda autot kunagi näha – kolhoosi esimehe Volgana. Ilmsiks tulid ka kahe tõsise avarii jäljed, mida omaaegsed plekksepad olid osavalt peitnud. Minu auto on oma varases nooruses üle katuse käinud ja kunagi hiljem on talle kas külje pealt sisse sõidetud või on se külg vastu puud-posti lennanud. Kui kasinates tingimustes suudeti kunagi need jäljed kaotada, siis peaksin ka mina sellega hakkama saama, kuigi katuse remont on tõsine töö. Vaatamata sellele on auto kere uskumatult hästi säilinud.


Kommentaarium on suletud.