Eelmisel korral oli jutuks, õigemini küll kirjaks, meediumite eripärad. Ühtlasi sai osundatud asjaolule, et nn vanad meediumid ei kipu sugugi välja surema. Isegi telegramme on võimalik tänasel päeval saata, kuigi võiks arvata, et SMS on selle lühiteadet nišši ammuilma hõivanud.
Praktikas tähendab see, et kommunikatsioonikanali valimisel tuleb arvestada, et inimesi on võimalik taju tüübi järgi jaotada nägemis-, kuulmis-, tunnetus- aga ka nn digitaaltüüpi (numbrid, sümbolid) inimesteks. Siia võiks lisada veel inimesed, kes selleks, et õppida, peavad esemeid käega katsuda saama.
Tõsi-tõsi, internet ületab oma multifunktisonaalsuses kõik kanalid, sh võimaluses nähtavat puudutada (touch-screen). Aga milles seisneb trükimeedia nõrkus ja tugevus?
Tugevustena saaks nimetada sõnumi usalduväärsust aga ka asjaolu, et kvaliteetsel paberil trükitud reklaam võimendab reklaamitava toote kvaliteeti. Samuti on regionaalsed ajalehed oma piirkonnas enamasti loetavamad – toimib fenomen, mille kohaselt lugejat huvitab esmalt just kodukandis toimiv.
Nõrkustena võiks märkida ära suhtelist kohmakust. Olete näiteks paberil kommenteerimise võimalust otsinud ;) ? Lisaks vähene demograafiline selektiivsus ja reklaami kaunikesti lühikene eluiga. Midagi veel?
Valdo Vokksepp
Eesti Hotelli ja Restorani Personali Agentuur (EHRA) tegevjuht
http://www.ehra.ee
Foto:flickr.com