Ton Karlos: per aspera ad astra

Öeldakse, et inimene tegutseb kolmel juhul: kui tahab, kui peab ja kui ei tohi… Võimalik, et nii see ongi. Kui mõtlema hakata, siis kõige viimastega on muidugi eriti lihtne. Mõtlen –keelata ja käskida. Iseasi, kui efektiivne selline ettevõtmine juhtub olema. Kohalik ühiskondlik lähiajalugu kätkeb endas näiteks kuiva seaduse kurva lõpu paradigmat. Ja igaühe isiklik mälu peaks sisaldama vähemalt ühte katset vanemate karmist käsust üle astuda. Kuidas tüdrukutel nende käskudega on, ma ei tea, aga poiste puhul käivad keeldude alla kõikvõimalikud teravad instrumendid. Samuti karm korraldus mitte torkida pistikuid…
Muidugi, tõsinedes, keeruliseks võib minna siis, kui käsud ja keelud piiri ületavad, muutuvad terroriks. Näiteks Edvard Radzinski kirjeldab Stalini elulugu käsitlevas suurepärases raamatus õõvastavat olukorda kolmekümnendate lõpu Moskvast. Nimelt lähevad seltsimehed Kaganovitš ja Molotov kesköises Lähedases suvilas vaidlema, milline täht paistab parasjagu eredamalt. Ja helistavad seejärel Moskva planetaariumisse. Direktor kes telefonile vastas ei olnud mitte astronoom, vaid kõigest NKVD ohvitser (astronoomist direktor oli ammuilma arreteeritud). Ja et sedavõrd tähtsat asja telefoniteel mitte arutada, saatis viimane alluvate juurde auto. Musta auto, musta riietatud meestega, südaöösel.

Sealtmaalt kulgesid sündmused aga eht tarantinolikult. Nimelt astronoom A, kelle juurde esmalt mindi, oli hiljaaegu arreteeritud astronoomi Numerovi sõber ja ei maganud.Vaid ootas. Ust avades sai aga südamerabanduse. Järgmine astronoomidest, B, ootas samuti. Südaöist koputust. Ning selle asemel, et teha lahti uks, avas akna ja lendas oma armastatud tähtede poole. Paraku mitte üles-, vaid allapoole…
Kui direktor kella viieks lõpuks vastuse kätte sai, olid kõik suvila elanikud juba magama läinud.. Niipalju siis autoritaarsest juhtimisest.

Ton