Yeaah, inimene ei ole iial rahul sellega, mis tal parasjagu olemas. Nii on muidugi õige – vastasel korral jääks ju elu seisma. Või õigemini, seisaks tänini kusagil seal amööbi totras maailmas. Aga mündil on ju ka teine pool – tahta peab oskama. Tõsiselt. On ju keegi läbinägelik nipsakalt lausunud: Jumalat peab täpselt paluma! Midase näide.
Kahtlejad mingu nüüd nii tühised paarkümmend aastat tagasi. Mõttes. Kohe ja kiiresti. Mida statistiline keskmine toona tahtis – teksased ja kasutatud rahvaauto – on ju olemas? Pööbel aga möriseb ja ei ole teps rahul. Miks on hinnad samasugused nagu Soomes? Selle vahega, et siinne keskmine palk on sealpool miinimum. Ellujäämiseks. Narr olukord, mida karmi majandusstatistikaga massidele kuidagi ei tõesta. Sest igakord kui tootlikkuse termin kilbile tõsta, läheb kohe kiun lahti – miks kohaliku töölise tootlikkus emigreerudes tõuseb? Tööline jääb ju samaks!? Tootlikkus tõuseb aga kordades, vää? Ja siis see igikestev hala kütusekartelli teemadel.
Ühesõnaga, siin ei aita miski muu kui masside liitmine läbi ühistegevuste. Igasuvine laulupidu on läbi saanud, talvel ei taha keegi jällegi laulda. Või kui, siis äkki too pensioneeruv psühhiaater. See kes viimased keerulised kakskümmend aastat meeldivalt Soomes resideerus ja nüüd äkki miski talendina koju laekub. Sestap panen ette, laulda igal võimalusel ja täiest kõrist:
Foto: erakogu