Põhja-Euroopa rahvad eelistavad koguda andmeid, romaani rahvad eelistavad koguda infot dialoogi käigus. Erinev on ka suhtumine aega – „aeg on raha“ põhimõte on iseloomulikem ameeriklastele, sakslastele, põhjamaalastele – püütakse vältida ajaraiskamist, keskendutakse ühele asjale. Multi-aktiivsed rahvad ei ole huvitud ajakavadest, täpsusnõuetest, eesmärgiks on töö põnevus/olulisus; inimestevahelised suhted on tähtsamad kui ajagraafik. Asiaatide arvates pole kiirustamisel mõtet, kõigel on piiritletud algus ja lõpp.
Suhtlemisel tuleb mängu keelekasutus. Prantslased kasutavad oma keelt nagu rapiiri – prantsuse keel on kiire, täpne, hinnatakse vaidlusi ja vaimukust. Inglise keele kasutuses eelistatakse asjade mahendamist. Saksa keele kasutus on loogiline, kasutakse faktilisi argumente, keel on ka raskepärane, kuid argumenteeritud. Ameeriklased kasutavad palju teravmeelsust ja huumorit. Kõneldakse ka erinevas tempos.
Kehakeelega seostub ka etikett ja kombed. Multi-aktiivsetel rahvastel on söögiajad hilisemad kui reaktiivsetel rahvastel, samuti on neil komme rääkida söögi ajal. Jaapanlaste söögirituaalid on väga detailsed. Söögikäikude arv on suurem romaani kultuurides, eriti suur on käikude arv jaapanlastel. Ka söömine on erinev – araabia kultuuris aktsepteeritakse kätega söömist. Mitmetes kultuurides on viisakas peale sööki röhitseda.
Foto: flickr.com