Paganamat, vaid loetud tunnid enne valimisi näikse avaliku elu tegelased olevat avastanud kaubanduskeskuste võlud. Sesmõttes, et alles ta oli – kui juurde astus läikivate silmadega tupeeritud jeekim ja: „Ärra, ärra, kas te valima lähete? Präegu, äh, väää…“ Iseenesest tore, et Oppositeland`i asjapulgad harjutavad säherdust maalähedast sotsiaalturundust. Muidugi, blondeeritud pähe tuleks taguda lihtne loogika, et toimiv turg algab kusagil kuuest miljonist tarbijast ja soovmõtlemine ei ole ilus.
Näituseks adapteerida üksühele seadusi, ütleme või teutoonidelt laenatud pärimisseadustikku, mille kohalik, lahjendatud versioon laseb kadunukese vara karistamatult laiali tassida.
Ehk siis tsiteerida globaalmastaabis koostatud majandusõpikuid, et ümbritsevates oma nüripäiste dogmadega tülgastust tekitada. Teate küll – naeratamine teeb õnnelikuks ja palk ei ole motivaator. Viimane seletab ka asjaolu, miks töövõtjad kipuvad hordidena majanduskeskkonda, kus palgaklauslisse käib tagasihoidlik tühiasi – infaltsioonikoefitsendi arvestamine. Ning mitte ainult.
Muide, näiteks paistavad kõik kolm elektrimonopoli uskuvat, et just nemad on leiutanud tõelise Moore seaduse. Sellise, mille kohaselt toote hind kahekordistub – sõltumatult majandussituatsioonist – iga kahe aasta järel. Või varem. Praktikas kahekordistub pigem küll väljarändajate arv. Aga raamatupidajat see ei huvita.
Tulles asja juurde, nii öelda ihule ligemale, mängu ilu seisneb arvudes: kui teil tekib ühel kaunil päeval tühine tahtmine arvesti majast välja viia, siis:
• aasta-kaks tagasi oli töö hinnaks ca 1600 eurot (klienditeenindaja poole aasta palk).
• tänane reaalsus räägib aga 3600-st (klienditeenindaja aastapalk), sealhulgas ei pea te tasuma arendustasu suurusjärgus -766 eurot. Milmoel paar meetrit juhet ja plekkkast endast arendust ja innovatsiooni kujutavad: ei ole teada.
• tõsiasi seisneb aga narrivõitu asjaolus, et mainitud 3600 sisaldab projekteerimistasu 2300 eurot ja tõenäoliselt allhankija allhankija allhankijale suunatud töötasu Oletatavalt nii paarsada eurot, sest rohkem see paar tundi vältav dekoratiivtöö ei saa maksta. Ega see miski Šotši ole, kus teed ja tänavad kullast kallimad, või mis?
• Ah, ja – töö teostajat te valida ei ole võimalik. Monopolide omavaheline diil ei luba.
Imestab ka keegi, et kodanikud jooksevad mööda ilma laiali nagu prussakad? Ilmselt ka osa ettevõtjaid, sest kaua sa ikka avalikule sektorile tasuta ideid genereerid. Präegu.