Eestis on tõenäoliselt tuhandeid pubisid. Mis Te arvate, miks on pubi kui söögikoha vorm eestlastele eriti hinge läinud?
Arvan, et taasiseseisvumisajal, mil pubid Eesti söögikultuuri tekkisid, pakkusid nad klientidele midagi uut, läänelikumat toitlustuskultuuri. Kuni selle ajani oli inimestel valida kolme kategooria vahel – söökla, kohvik või restoran. Kuid pubide “areng” Eestis on olnud stiihiline. Neid on seinast seina nii hinnaklassilt, interjöörilt, teenindustasemelt kui ka toitude kvaliteedilt. Väikese erandi moodustavad siin ehk rahvusköögiga söögikohad. Kui nõuka ajal olid söögikohad klassifitseeritud ja mingil määral seda kontrolliti, siis täna võid oma söögikohale panna suvalise nimetuse – pubi, restoran, lounge jne. Oluline on see, et tervisekaitse Sinu ettevõtmise kooskõlastab. Ju see “pubi”-tüüpi söögikoht jääb sinna söökla ja restorani vahele ja on kindlasti ka seetõttu keskmisele eestlasele kõige taskukohasem ja vastuvõtlikum.
Mille poolest erineb Citypub teistest pubidest?
Toon siin välja mõned märksõnad, mis on olnud Citypubi väikese edu aluseks:
• kiire ja viisakas teenindus
• suhteliselt kiiresti lauda jõudev maitsev toit
• paindlikkus (näiteks toitude serveerimisel arvestame kliendi erisoovidega)
• personaalne lähenemine, eelkõige püsiklientidele
• teenindaja ja koka vahetu suhtlemine kliendiga (lahtine köök)
• Erineb sellega, et kõik soojad road on Citypubis saadaval kahes eri suuruses – S ja XL
Omate üht suurimat siinmail leiduvat õlleklaaside kollektsiooni. Kui mitu klaasi on kogus kokku? Ja millest selline hobi alguse sai?
Kahjuks ei ole viimasel ajal täpselt üle lugenud, kuid erinevaid õlleklaase, -pokaale ja –kanne on kokku üle 400. Välja on pandud ca 350, sest riiulid Citypubi saalis on jäänud kitsaks ja kahjuks varsti ei mahu lattu ära ka kastid, kus ülejäänud klaasid peavad oma saatust ootama…
Hobi sai alguse 90.-ndate alguses, kui olin hotell “Olümpia” toitlustusjuht. Siis olid veel välja kujunemata alkoholi maaletoojad (firmad) ja esimesed välismaised veinid ja õlled toodi Eestisse ikka kohvriga. Esimesed partiid lääne õlut toodi “Olümpiasse” degusteerimiseks järgmiselt – kast õlut ja 6 logoga klaasi sinna juurde. Kuna restorani varustusosakond ja selle juhataja allusid mulle, siis oli mul ka õlledest ja klaasidest ülevaade olemas. Klaasid olid ilusad, erineva kujuga ja värviliste logodega. Palusin igast karbikesest ühe klaasi oma kabinetti, kus nad esialgu riiulis klaasi taga silmailuks seisid. Klaase kogunes minu kabinetti ca 20-30 tk, millest saigi alguse minu hobi. Vahepeal seisid klaasid kastidega keldris, et oodata oma uut aega. Aastal 2002, kui sündis Citypub, said nad tagasi oma koha riiulitel. Klaase on kogunenud üle maailma, kuid täpse päritoluriikide arvu jään võlgu.
Kui ma kellelegi räägin, et Austraaliast tõin ma kaasa 15 õlleklaasi, siis paneb see vestluskaaslase tavaliselt viisakalt muigama…
Olete toitlustusäris olnud tegev pikemat aega. Mis Te arvate, millistel tingimustel on alustaval ettevõtjal mõttekas rajada oma söögikoht?
Enne suurt MASU aega pidi igal vähegi edukamal ärimehel olema oma restoran. Ja paljudel oli ka. Tänaseks päevaks on paljud neist kinni. Toitlustusäri on selline valdkond, kus pead ise selle sees olema 24/7. Kui muidugi see on Sinu kutsumus ja tunned selle vastu tõsist huvi. Kui oled väga edukas ja suudad kinni maksta manageri, kes Sinu äri eest vastutab ja sellega naha-ja-karvadega tegeleb, siis saab ka nii. Sel juhul võid oma restoranis olla külaline.
Isiklik küsimus – mis on see roog või road, millest Te ise enim lugu peate?
Mul on elus olnud õnn väga palju reisida ja alati olen ma tahtnud proovida midagi sellist, mis on just selle maa köögile omane. Arvan, et tänapäeval ei üllata kedagi, kui mainin, et Austraalias sõin känguruliha ja Tai Kuningriigis grillitud krokodilli. Samas ei ole ma väga originaalne ka Eesti köögi suhtes. Seapraad ja hapukapsad sobivad vist enamikele eestlasele. Ja seda eriti jõulude ajal.
Fotod: erakogu