Suhtlemishirm on osutunud paljudele inimestele tõsiseks probleemiks. Nii ei tunta ennast seltskondlikel koosviibimistel vabalt, paljudel hakkab süda kloppima ja käed muutuvad higiseks isegi mõttest, et peavad olema vastuvõtjaks mingil suurel üritusel, eriti sellisel, kus on tähtis oskus seltskondlikku vestlust arendada. Uurimused on näidanud, et sotsiaalse ängistuse all kannatab rohkem 40% kõikidest täiskasvanutest, 75% inimestest läheb närvi, kui seisab silmitsi võõraste inimestega. Selliste sümptomitega inimesed peaksid kõigepealt maha rahunema, suhtlemishirmu saab ära hoida!
Ärilisele või seltskondlikule üritusele minekule pange kokku oma tegevusjuht:
- mõelge inimestele kes võivad seal olla ning plaanige nendega vestlus. Selleks koostage mõttes endale väike nimekiri nende kohta käivast infost;
- tähelepanu tuleks pöörata kehakeelele, kuna üksinda seisev inimene võib teie seltskonnast heameelt tunda;
- ettevaatlik tuleks olla paaridega, jälgida nende kehakeelt kuna mõnikord kehtib vana ütlus “kaks on seltskond, kolm rahvahulk“;
- initsiatiivi võiks enda kätte võtta kui te koosviibimisel kedagi ei tunne. Ligineda võiks inimestele kelle kehakeel on avatud järgmise lausega“ Ma ei tunne siin ühtki hinge, nii ma siis arvasin, et ma tutvustan ennast. Minu nimi on…“.
- võõraga suheldes lubage endale väike „paus“ ja rääkige nendega keda tunnete. Meeles tuleks pidada, et ühe rühma juurde ei jääda kauemaks kui kümme minutit. See on piisav aeg, et mitte minna seltskondliku vestlusega liiale;
- lahkuda tuleks rühma juurest vabandades kohe kui olete oma jutujärje üle annate. Enne kui suundute tundmatusse, vaadake kella. Otsustada tuleks, kui kaua te ruumis liigute, enne kui teete järgmise „pausi“ või lahkute koosviibimiselt. Ärge lahkuge koosviibimiselt viimaste seas.
Foto: flickr.com