17. sajandist alates hakkasid võõrustajad külalisi tasapisi varustama ka söömisvahenditega. 16.-17. sajandil võeti kasutusele kahvel ja 1680. aastatest oli näiteks Saksamaa kõrgemas seltskonnas tavaks, et iga sööja jaoks olid laual oma nõud, kaasa arvatud nuga, kahvel ja lusikas.
Söömisriistad (inglise keeles: flatware) on põhimõtteliselt kõik need instrumendid mida kasutatakse söömiseks isikuliselt. Näiteks: noad, kahvlid ja lusikad. Nagu varasem juba jutuks oli, annavad tootjad söögiriistu välja sarjadena, mis tähendab, et varieeruda võib kuju ja välimus, ning mõistmaks olukorda tuleb järgida üldpõhimõtteid.
See tähendab: Praenuga ja praekahvel on kõige pikemad. Praenoa pikkus on tavaliselt 21-24 cm ja praekahvli pikkus 19 – 20 cm. Samas suurusjärgus, st mõõtudega on 19 – 21 cm on supilusikas.
Liikudes edasi serveerimisriistade juurde (inglise keeles: carving and serving utensils) ei pääse me samuti kiirest tagasivaatest ajalukku. Nimelt kasutati keskajal toidu ettetõstmiseks peamiselt lusikat, harvemini kahvlit. Viimast kasutati näiteks puuvilja serveerimisel. Söödi kätega, peamine abivahend ja tähtsaim söögiriist oli nuga. Toite serveeriti vaagnatel, taldrikuid kasutati suhteliselt harva. Nende aset täitsid suured leivaviilud – või söödi otse vaagnatelt. Ja just siit saab algus peamine erinevus söögi- ja serveerimisriistade puhul. Nimelt, kuigi kujult on mõlemad vahendid suhteliselt sarnased, tuleb lugeda peamiseks erinevuseks suurust.
Jätkub 10.03.09 veebikirjas.