Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Kolumn

Persoon. Intervjuu kolumnisti hr. Ton Karlos`ega

By


Päris ebatavaline intervjuu saab olema, loovisikut on üldse keeruline portreteerida. Näiteks, täiesti igapäevane küsimus – mida Sa kõige parema meelega sööd?

Mmm, Eesti on nii väike, et see äriidee siin arvatavasti ei toimi – aga kui kusagil Kilulinnas ehtne Sandwich Restaurant püsti pannakse, tuleb mind sealt arvatavasti välja põletada ; )

Muusika? Instrument?

Tšello. Vastus ei ole mõeldud oma saba kergitamiseks, on fakt, et paljud analüütikud kuulavadki klassikalist muusikat. Sest klassika on ajatu. Ei kordu. Pealegi, kes ütleb, et see ei ole jumalik ? Ja kui ei ole, mis siis üldse on ?

Raha?

Ei kurda. Kohalik turg on nii pisike, et olla sõltumatu kolumnist, nagu näiteks vanades EU maades kombeks, arusaadavalt ei ole võimalik. Täpselt väljendades – pikaajaline ja kasvav rahavoog pärineb mujalt.

Loed?

Oeh, korraliku grafomaanina viit-kuut raamatut/veebilehte või muud perioodikat korraga. Üldse, akadeemilises õhustikus on enesetunne nagu kassil päikeselaigus.

Lemmik?

Clifford D. Simak, „They Walked like Man“ & „The Goblin Reservation“, mulle meeldib nii lähenemine teemale kui nukker-sõbralik-irooniline alatoon. Muide, need konkreetsed raamatud on äärmiselt hästi maakeelde ümber pandud.

Poliitik?

Hirmsasti armastan endiste postsotsialistlike maade nomenklatuuri. No on selline naljakas ja püsimatu rahvas, kelle kohta saab igal ajahetkel öelda – suurem katoliiklane kui Rooma paavst ise. Rääkides välimäärajast, tüübid tuleksid nagu konveierilt. Et siis, eristumisaluseks tuleb lugeda kindel dresscode. Must suur auto ja nahktagi. Esimesest saan aru, õigel rahvasõbral ongi suur liikumisvahend. Teine kuulub vist mingi salajase riituse juurde. Linnalegend räägib, et kui Nõukogude delegatsioon kusagil varastel 60-nedatel Londonis käis, puhkes vastuvõtjate hulgas paanika. Protokolliosakond ei olnud esimese hooga sotti saanud, kes nahktagides tegelastest on autojuhid, kes aga vastutavad seltsimehed.

Sotsiaalne närv viimseni pingul?

Mitte päris. Aga siirdeühiskonnas elades ongi ju kaks varianti. Kas midagi ära teha või lõuad pidada ja edasi teenida. Ilma igasuguse irooniata – elatustase Eestis on ca 2/3 EU tasemest, hoolde- ja vanadekodud meenutavad, ma ei leia täpset vastet, kurat teab mida. Võiks ju olukorra parandamiseks meediakampaania tekitada, aga sellest võidaksid ainult äriettevõtted, kelle äriidee on ennast riigi rahakoti külge keevitada. Saaksid tasuta reklaami. Olen selles suhtes äärmiselt tõsine – jätke üks 3D õudusfilm vahele ja minge vaadake mis toimub hooldushaiglates Kallaveres või Keilas näiteks, seal kuhu viiakse vanurid, keda kodus hoida ei ole võimalik. Haiglas aga põhjust. Küsimus on väga lihtne – kas väärikalt suremine ei olegi 21. sajandil inimõigus !?

Oledki selline kurbtõsine kuivik? Millalgi pinged ka maha võtad?

Ole nüüd ikka. Kui võimalust, siis tantsin nagu loom. Või mitu looma. Ja heas seltskonnas kulub va tulivett ka ikka üksjagu mõõdukalt.

Mida soovid veebikirja lugejatele?

Tundke elust mõnu ja ärge ennast miski ajaliku tühja-tähja pärast orjaks müüge. Oma maja või korter on Maslow`i püramiidi jalam, mitte tipp.

Foto: Flickr.com

Kolumn. Ton Karlos ja Hall Argipäev

By

ton-karlos-hall argipäev
Rjahh, siinmail öeldakse – hall argipäev. Niimoodi maalähedaselt. Mujal kipub pilt sarnases olukorras ikka sinine olema, blue Monday, you know. Kultuurilised eripärad on üldse naljakas teema, teate küll: ühel maal haugub koer auhh-auhh, teisel bow-bow, kolmandal aga kniff-kniff : )

Mis aga halli argipäeva puutub, siis kõik on suhteline. Noh, proovime korraks. Hoiatan kõiki stressisõltlasi – selleks peab fantaasiat olema!

Esimene variant – kujutage et olete mõisnik kusagil varakeskaegsel Liivimaal. Elu oli lihtne aga suhteliselt lõbus, keskaeg pidavat olema üldse ainuke aeg inimkonna ajaloos, kus paari sajandi vältel inflatsiooni ei tuntud. Ühesõnaga, kui miski tobe haigus vaevama ei juhtunud või esimese öö õigusega endale liiga ei teinud, oli elu nagu lill. Tõsi, reisimist iseloomustas vaevalisus ja paljusi haigusi ravimatus. Lugege kasvõi, kuidas suvatses heita hinge keegi Louis XIII, prantslaste monarh ja musketäride isand.

Teine variant – tööline 20. sajandil. Siin on õigupoolest palju variante aga kõige lõbusam oleks olla tuim tööriist kusagil pisikeses, korporatiivses ja perifeerses riigikeses. Sellises, kus hinnakujundus on sarnane mõnele metropolile, palk püsib aga tänu pikaldasele ja juhmile töölistemassile aastakümneid ühel ja samal tasemel. Tasemel, mille kohta öeldakse: naguelu. Nagu teeks tööd, nagu saaks palka, nagu elaks elu.

Kolmas kujutluspilt – tehnikaguru kusagil 21. sajandi esimesel poolel. Asukoht ei ole oluline, sest reisimine ei ole mingi takistus. Aga eriti ei viitsigi, tuttavad tulevad ju tuppa kätte. Mõtlen erudeeritud indiviidi, kes muidu juhtub olema rahulik ja tasane. Seda vaid seni kuni arvutit näeb, siis kehastub hetkega ümber ja langetab käed nagu piksejumal. Ei olegi väga paha elustiil, juhul kui vool ära ei lähe. Aga kui läheb ?!

Nii, võtame nüüd kokku. Järeldusi on kaks – hea on seal, kus meid ei ole ja kõik sõltub vaatenurgast. Niipalju siis hallist argipäevast, või mida arvad Sina, Hea Lugeja?

Kolumnist Ton Karlos ja jõulupalavik

By

ton-karlos-christmas fever
Ahh, kes siis aastavahetust mõnusalt vastu võtta ei sooviks? Muidugi, tõsi jah, mõnedel see ei õnnestu, näiteks tuletõrjujatel või valves toimetavatel valgekitlikandjatel. Arste pean silmas.

Muudel asjalistel peaks igatahes aastavahetus tulema traditsiooniliselt. Kõigepealt jutud, sellised õõvastavad – talv saab olema käre ja kõle. Seejärel osturalli – maraton, mis ülesehituselt meenutab jaanipäevale eelnevat ummisjalgset rapsimist. Ja pärast kaubanduslikke ekstsesse: söömaorgia. Kõige lõpuks kassiahastus ning kulude/tulude kokkuarvamine. Viimasest ei pääse, sest tavaliselt põleb aastavahetuse paiku ikka mõni saun maha. Mõni suhe leiab lõpu. Ja mõned uljaspead lahkuvad igavesele pööripäevale seoses füüsika- ja liiklusseaduste rämeda ning nüripäise eiramisega. Noh ja ongi kõik.

Ah ja, jutud osutuvadki juttudeks – ilm Eestis on keskeuroopalikult pehme ja lumi tuleb korraks maha veebruaris. Ning osturalli saab uue pöörde kohe uue aasta esimestel päevadel. Põhjus muide proosaline – tühjendusmüük. Uue söögiorgani ei ole samuti palju jäänud, tühised kuus kuud..

Uus suhe? Aaa, kuidas üks veendunud elupõletaja frusteerunult ütleski… elukaaslane on nagu tramm, kas tuleb uus, või vana tagasi.. Faktilise täpsuse huvides peaks tõdema, et paljunäinud taskufilosoof ise elab – justkui võrdõiguslaste kiuste – mingis kummalises fiskaal-maskuliinses oravarattas: tuleb raha – tuleb naine, tuleb naine – läheb raha, läheb raha – läheb naine, tuleb raha – … jne.

Ton Karlos. Tramm nimega MASU

By

ton-karlos-streetcar-called-masuMnjah, iga kaotus on kellegi võit. Võtkem kasvõi see paljukirutud MASU. Enne majanduslangust, enne buumi, olid mured teised. Et taksojuhist ehitaja ei oska ehitada. Et ei jätku kokki ja ettekandjaid. Et hinnad tõusevad imelikult kiiresti. Pärast buumi lõppemist, kui mitte öelda – mulli lõhkemist, taksomehed enam küprokit ei vooli.

Mis oleks iseenesest justnagu hea, aga siiski? Mis saab siis, kui masinavärk täie hooga uuesti käima läheb? Kas siis saab jälle suvalises hüpermarketi kassasabas paar veerandtundi oodata, sest kassiire lihtsalt ei ole? Või ehitaja kutseõpinguid kinni maksta, noh, näe oli tore sell aga materjalidest ei jaga õhkagi? Muidugi, midagi konstantset on ikka ka – ütleme või – permanentne hinnatõus, mis seab kohaliku elaniku skisofreensesse olukorda: maksad nagu mõnes maailmalinnas aga ümbritsevaks taustsüsteemiks on ei rohkem ega vähem kui lausmets.

Üks mis kindel – sotsiaalsed eksperimendid mõjuvad rahvuskehale samamoodi nagu sõda. Kahtlete? Vaadelgem tulemusi, mis on suht-koht samad: elamine võidakse jõuga ära võtta, lapsi eriti ei sünni ja mehed saavad kuidagi imelikult kähku otsa. Nojah, rangelt võttes, mehi ei ole tänapäeva feminiseeruvasse maailma nagu eriti vajagi…. Raske töö, sealhulgas, tarvidusel ka reprodutseerimise keerulise protsessi, teevad ära masinad. Mis on iseenesest hea. Hea märk on ka see, kui ÜRO inimarengu aruandes paikneb Eesti 182. riigi seas 40. kohal. Jep, küll kuuluks Eesti nagu iga normaalne põhjamaa, ütleme näituseks Norra või Soome, esikümnesse, kui mehed, va vastutustundetud, jällegi imelikult kähku otsa ei saaks : S

mehed

Süüdistada ei ole siin aga kedagi peale iseenda, sest sotsiaalset närvi paistab tänases Eestis lõppkokkuvõttes olema kõige rohkem ikkagi naistel. Võtkem kasvõi see erakirjavahetusest alguse saanud transrasvade skandaal. Laste ja kogu ühiskonna tervise pärast, nagu väga üheselt selgub, muretsevadki eeskätt naised. Aga just siin oleks kindlat mehesõna tarvis. Sellist madalat mörinat, mille sisu on muutumatu alates varasest kiviajast. Et võtaks igavesest ajast, igavese ajani, ära tahtmise toidu kallal (al)keemilisi eksperimente sooritada. Kaua võib heausksetele müüa kooremaitselist jäätist ja lihamaitselisi viinereid!? What next? Sandaalikujulised kummikud?

Ton

Fotod: erakogu ja thechive.com

Ton Karlos: per aspera ad astra

By

ton-karlos-per-aspera-ad-astra-215x300

Öeldakse, et inimene tegutseb kolmel juhul: kui tahab, kui peab ja kui ei tohi… Võimalik, et nii see ongi. Kui mõtlema hakata, siis kõige viimastega on muidugi eriti lihtne. Mõtlen –keelata ja käskida. Iseasi, kui efektiivne selline ettevõtmine juhtub olema. Kohalik ühiskondlik lähiajalugu kätkeb endas näiteks kuiva seaduse kurva lõpu paradigmat. Ja igaühe isiklik mälu peaks sisaldama vähemalt ühte katset vanemate karmist käsust üle astuda. Kuidas tüdrukutel nende käskudega on, ma ei tea, aga poiste puhul käivad keeldude alla kõikvõimalikud teravad instrumendid. Samuti karm korraldus mitte torkida pistikuid…
Muidugi, tõsinedes, keeruliseks võib minna siis, kui käsud ja keelud piiri ületavad, muutuvad terroriks. Näiteks Edvard Radzinski kirjeldab Stalini elulugu käsitlevas suurepärases raamatus õõvastavat olukorda kolmekümnendate lõpu Moskvast. Nimelt lähevad seltsimehed Kaganovitš ja Molotov kesköises Lähedases suvilas vaidlema, milline täht paistab parasjagu eredamalt. Ja helistavad seejärel Moskva planetaariumisse. Direktor kes telefonile vastas ei olnud mitte astronoom, vaid kõigest NKVD ohvitser (astronoomist direktor oli ammuilma arreteeritud). Ja et sedavõrd tähtsat asja telefoniteel mitte arutada, saatis viimane alluvate juurde auto. Musta auto, musta riietatud meestega, südaöösel.

Sealtmaalt kulgesid sündmused aga eht tarantinolikult. Nimelt astronoom A, kelle juurde esmalt mindi, oli hiljaaegu arreteeritud astronoomi Numerovi sõber ja ei maganud.Vaid ootas. Ust avades sai aga südamerabanduse. Järgmine astronoomidest, B, ootas samuti. Südaöist koputust. Ning selle asemel, et teha lahti uks, avas akna ja lendas oma armastatud tähtede poole. Paraku mitte üles-, vaid allapoole…
Kui direktor kella viieks lõpuks vastuse kätte sai, olid kõik suvila elanikud juba magama läinud.. Niipalju siis autoritaarsest juhtimisest.

Ton

Ton Karlos. Heaven & hell

By

ton karlos heaven and hell

Selline sõnadepaar siis, et nagu kass ja koer. Või pluss ja miinus. On and off. Vahva, igavesti vahva. Mõtlen eriti seda va paljukasutatud vastandite kombinatsiooni – taevas ja põrgu. No, et kui  nimetet paradoksile lähenda ajaloolisest vaatevinklist, siis tegemist millegi igikestvaga, millegiga, mis on andnud tööd ja leiba lugematule arvule kirikumeestele. Ja annab veelgi. Lähendes probleemile aga kultuurilisest vaatpunktist, peab vist olema päri John Elliotti`ga, kes on väitnud, et põrgu on inglasest kokk, prantslasest insener, sakslasest politseinik, šveitslasest armuke: ja et kõike korraldavad itaallased. Võimalik, et nii ongi. Muide – veel üks võimalus – vaadata enda sisse. Teadjad räägivad nimelt, et inimene on täpselt nii õnnelik, kui ta seda parasjagu olla tahab. Noh, viimase väite põhjapidavuse katsetamiseks on parasjagu sobiv aeg – mõtlen masu. Selmet, et ennast ogaraks stressata, võib asja võtta rahulikult. Ega siis elu sellest seisma jää, kui majandusmull laksuga lõhki läheb. Päike tõuseb ikka. Ja alati.

Pealegi, ettevõtlik leiab alati miski lahenduse. Näituseks teeb teoks mõne ülivägeva tootearenduse. Mentoolimaitselised sigaretid pole viimased veerandsada aastat kellelegi üllatuseks. Aga tauriini sisaldavad snäkkvorstid, vau, selle eest tuleks Nobel anda . Vaieldamatult. Usute siis nüüd siis, et pidu võib ka meis eneses olla? Tõsi, ma ei kujuta hästi ette, mis saab pärast seda kui mõni eakateklubi energiavorstid oma pühapäevasesse menüüsse lisab, aga lõppude lõpuks, asi on maitses.

Lõpetuseks peaks ilmselt küsima: mis on taevas? Ma tõesti ei tea! Aga kui eelnevalt tsiteeritud  John Elliott`i uskuda, siis ei saa taevas olla midagi muud, kui inglasest politseinik, prantslasest kokk, sakslasest insener, itaallasest armuke – ja kõike seda korraldavad šveitslased. ¡Ay, caramba!

Ton

Foto: erakogu. Fotol: laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Automaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Ton Karlos ja Dr.kevin pruuniks

By

Vat, paistab et majandus hakkab kosuma. Vähemalt bensiinihinnatõus viitab selgelt sinnapoole. Mäletate, majandusliku õitsengu tipul, siis kui kipsist volditud (voolitud?) pappmajad müüsid nagu jõgi, oli ka kütusehinnaks ka miski 18 krooni liiter. Või kuidagi sinnapoole.

Olukord on tõesti eriline, sest hinnad, tuleb välja ja imelik küll, on iseseisvusaja vältel esimest korda ka langenud. Aga, noh naabritega võrreldes, kuidas see stamplause oligi? Ah jaa, arenguruumi on veel küll. Igas mõttes. Näiteks, elab siit mitte eriti kaugel miski kuri geenius, keda kadestajad ja konkurendid on paar korda üritanud rajalt maha võtta. Igaveseks. Ja mitte lihtlabase lõhkekeha abil, vaid uskuge või mitte – atendaadi käigus kasutati kuulipildujat. Kuulipildujat, mõistate. Et taat ellu jäi, siis järgmisena õnnistavad pahasoovijad teda arvatavasti soomusrongiga.

Foto: Dirtybutton.com

Kindlasti ei jäeta asja lihtsalt niisama. Inimloomus on kord juba selline, et kättemaks on kohe eriti magus. Näituseks linnalegendid teavad pajatada, et ühed teised naabrid, olla tüdinud üdini Nigeeria rämpskirjadest. Ja siis kirjasaatja vennikese kohale meelitanud. Businessi asjus. Siinkohal minu fantaasia katkeb aga hea lugeja võib sellegipoolest ette kujutada, kuidas miski tüüp seisab kõigi spämmisaajate rõõmuks. Mitte lihtsalt, vaid rahvusvahelise lennuvälja rahvarikkas ootesaalis, käes paljulubav kiri: xxxxx  xxxx..

Muide, uus trend, kurjamid on Google Translator`i ülesse leidnud, hiljaaegu sain kirja, mida jagan lahkesti ka teiega:

Dear Friend,

Kuidas teile täna ja teie perekond? Loodan, et hea, ma olen Dr.kevin pruuniks. Alates Haledon, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Natwest Bank Corporation Londonis. Writing te minu kontor, mis on suureks kasuks nii meile. Minu osakonna, mis on abikontrolörid juhataja (Greater London Regional Office, olen avastanud, kui mahajäetud summa $ 12.5 miljonit USA dollarit

Ton


Kolumn. Ton Karlos ja Igikestev Kevad

By

Igatahes. Kindlasti. Vastuvaidlematult. Suusailm on sekskorraks möödas. Ja juba parandatakse teid ning tudengid suudlevad konservatiivsemate kodanike meelehärmiks kõikvõimalikes-võimatutes kohtades. Pikalt. Hingestatult. Kaua. Milles, kui pisike torge mõne panetunud hinges, ei ole tegelikult ju midagi hullu. Muide, torkest rääkides, riigiisad, välja arvates paari paadunud populisti, ei keelanud sugugi naelkumme, mis näitab tervemõistuslikkuse võitu. Ka inflatsioon on nullilähedane. Viimases ei saa muidugi süüdistada arenenud majandust või tugevat kodanikuühiskonda. Või, mis kodanikuühiskonda, kas keegi on näinud pikette, näiteks bensiini, saati siis piimahinna tõusu boikoteerimiseks?

Foto: Flickr.com

Noh, ja et suvi ei ole ainult Eestisse jõudmas, vaid levib ka vahendid valimata Soomes, on käesolevaga kinnitust leidnud. Näiteks üritas keegi Põhjamaa poeg Helsingis ärandada Itämerenkatu peatuses seisnud trammi number 8. Liikuma ta masinavärki, vaatamata ponnistustele, siiski ei saanud. Käesolevat asjaolu tuleb minumeelest seletada mõjutamispsühholoogilises kontekstis, mis räägib, et mõju on alati kahepoolne. Kinnituseks värske film „Disko ja tuumasõda“, teemaks Soome TV mõju eestlastele. Vastasmõjuna siis ETVs tihti näitamist leidev Kreisiraadio horroraction trammi kaaperdamisest. Muide, kevad näikse ka internetti jõudnud olevat.

Aga küll majandus taastub, muidugi juhul kui EU  rahad vähe ühtlasemalt levima hakkavad. Mitte ainult ühele kastile, sellele, kes kõige paremini paberit määrida oskab. No mida teeb bürokraat rahaga? Piinlik vaikus. OK, küsime teisiti, mida teeb antud olukorras ilma ideedeta funktsionär, kelle toimimisel on ainult kaks mõtet – jaotada võõrast vara ja kinnitada Peteri printsiipi? Teadagi mis ta teeb. Kodulehe teeb. Sellise pooltoore. Või konsultatsioonifirma, mis annab tasuta nõu teemal, kuidas kirjutada projektitaotlusi. Ja tasulist nõu, kuidas kirjutada taotlusi nii, et neist ka miskit tolku oleks. Halvemal juhul paneb aga idee koos kalasilmsete sõpradega lihtlabaselt pihta, sest tagumiku laiaks istumisest reeglina mõtteid juurde ei teki.

Muidu on ju kevad kena aeg, või mis?

Ton

Kolumn. Ton Karlos & 1000 kuradit

By

Jep, tõsi ta on. Eestlased on uskmatuim rahvas Euroopa Liidus. Selline fakt ilmneb EU ametlikust statistikast. Kusjuures statistika näol on tegemist on ainult kirjeldusega. Keegi ei kipu lahti seletama, miks nii? Rääkimata prognoosidest, mis saab edasi?

Noh, samamoodi on ju ka nende uuringutega, mis räägivad, et naised saavad siinmail meestega võrreldes vähem palka. Sigadus, tegelikult, kui esimese hooga võtta. Pärast pisikest järelemõtlemist, tuleb meelde igivana aksioom: raamatupidamine, see on suur ja väike vale. Nimetet väärt postulaati võib minumeelest laiendada mistahes statistikale. Kuidas muidu oleks võimalik seletada näiteks parlamendiliikmete palgakasvu olukorras kus töötuid on varsti arvuliselt 50 000?

Minnes mõttekäiguga sammu võrra edasi – miks on reeglina kõrgepalgalisi naisjuhte tänaseks arvuliselt pea 2/3? Vastus äärmiselt lihtne, mehed ei ole viimased poolsajandit siinmail viitsinud ennast kõrgkooliga eriti vaevata. Keskkoolis, mis peaks andma tõuke edasiseks eluks, troonivad aga mingid mummulistes kampsunistes validoolilõhnalised tädikesed. Vägev eeskuju, ah?

Foto: DirtyButton.com

Samamoodi, ei viitsi tesosteroonist kantud kodanikud tungelda eriti perearsti ukse taga. Lihtsam on minna šamaani juurde kui tiirelda päevi kabinettide uste taga, reaalseks tulemiks ainult paber, mis kinnitab, et ja tervisega on jah, tõepoolest midagi viltu. Muide, kui ma ei eksi, siis meesteraste on Eestis jätkuvalt üks. Õhumüüjaid, sekka mõni tõsiseltvõetav sensitiiv, seevastu aga vähemalt paarsada.

Sestap pole ka ime kui ametlikke jumalusi keegi eriti ei usu. Lihtsam on minna oma kehaliste või hingeliste muredega nõia juurde ja võib-olla isegi abi saada. Kui täita miskeid rituaale mille tulemuseks on täidetud rituaal.


Ton Karlos. Noored Vihased Mehed

By

„Nii nad tapsidki meie Ferdinandi…”  Tuleb tuttav ette? Aga purukuiv „majutusettevõtete käibemaksutõus…”?  Ei mingeid emotsioone? Üldiselt sellega on nii – mida rohkem raha riigikassasse laekub, seda rohkem avalikke hüvesid. Näiteks parke, raamatukogusid aga ka selliseid vahvaid asju nagu ökoloogiliselt puhtaid ühistranspordi vorme. Kes kahtleb, käige korraks Helsink`is ära. Teooria toimib.

Võib ka vastupidi. Kui juhtute elama maanurgas nimega Opposite Land, siis ütleme otse – näiteks kütuse käibemaksumäär ja selle tõstmine oodatud tulemusi ei too. Teoorias peaks olema autojuhtide maksustamise loogiliseks tagajärjeks järjest paremad teed, praktika annab aga aastakümneid tagasi asfalteeritud külatänavaid. Noh, ja siit edasi minnes, kes garanteerib, et hotellide maksustamisest tulu tõuseb? Nii keerulisele küsimusele oskab ainult oraakel vastata.  Väga isiklikult kahtlen selles. Enne pannakse kurikuulsale Haabersti ringile ükskord foor, võimalik isegi, et mitu, kui et maksude tõstmine omanikuhuvi ja tööviljakust kasvatab.

Foto: kivisildnik.blogspot.com

Sellemõttes tüüpiline postsotsialistik ühiskond koos kõigi oma veidrustega. Vanades ja väärikates riikides reeglina nii ei tehta. Nagu ei ole ka seal kombeks spordiväljakutele korrusmaju ehitada. Tõsi, kui muutustest rääkida, siis  – maailmamastaabis paistab mõnel üliriigil uus hingamine olevat. USA`l on ikkagi noor ja vägagi elujõuline riigipea. Popikoon, mitte poliitik.

Mis on ainult hea, ütleme kasvõi Roosevelt`i case`ga võrreldes. Muidugi, noorte ja vihaste meeste puhul kaasneb tavaliselt alati ridamisi sekeldusi seoses õrnema sugupoolega. Näiteks filminäitlejate või siis lihtsalt assistentidega. Aga see on osa asjast. Ja tihtipeale ei ole arusaamatuste juurpõhjused kinni mitte seikluses endas vaid asjaolus, et süsteem hakkab vastu.

Video: Youtube.com

Olete puutunud kokku organisatsiooniga, kus tooni annavad elujõulised mehed? Kui, siis organisatsioon nagu iga teinegi. Aga, harilikult ilmestab seda ettevõtmist  tendents: teeme kõvasti tööd, siis pidutseme kõvasti. Seejärel teeme jälle kõvasti tööd. Ilmestab ka see, et tasu tehtud töö eest peab olema korralik. Genofondi, khmm, rikastamine on teatavasti on ressursimahukas tegevus. Ühesõnaga, elu veereb nagu hernes.

Et võrdlus täieline saaks, toon vastandina mingi tädikestest pakatava firma asutuse. Kõik on näo ees sõbrad. Ja seljataga vaenlased. Kõik kannavad kampsuneid. Kõigi kehaehitus on tugev nagu tuletõrjehüdrandil. Tööl erilist tulemust ei ole. Ei saagi olla, sest vähene energia läheb mitte intriigidele, mis on kaunis võõrsõna ja kätkeb endas salapära ja kirgi. Vaid lihtsale ja labasele,  maakeeles öeldakse hästi: pusserdamisele. Lahti lasta tegelasi ei ole ka mõtet, no kust sa võtad uue, kes 500 euro eest kuus kohal käiks !? Hoiab vähemalt tooli sooja!

Päris elus sellist äärmuslikke organisatsioone väga tihti ei kohta. Kuid üks on selge – muutused ei ole mitte kusagil kerged tulema. Ja uus mees võiks töölaual hoida neoonkirja: „Lahtise autoga Dallases ringisõitmine keelatud!”

Ton