Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Kolumn

Ton Karlos. Nihilismus Maximus

By

Üldiselt on seaduskuuleka inimese elu lihtne. Täida käsku. Käi. Köhi. Kummarda. Naerata viisakalt. Proovi saada hästi läbi elukaaslase ja naabritega. Ära söö kollast lund. Ei midagi mõistusevastast, mis?

Teisalt kõik lihtsa saab teha keeruliseks. Ja pärast seda modifitseerida. Noh, tunnistage nüüd kui paljud teist oskavad piimapaki õigesti lahti teha? AVA SIIT nõuab peale tugevate käelihaste ka head koordinatsiooni, eks? Muide, linnalegend räägib, et tüüp kes tükisuhkru (kergeltavaneva) paberpakendi leiutas – läks hulluks. Mitte lihtsalt, vaid põhjusel, et inimesed ei olnud leiutisest sugugi aru saanud.

Sestap jõuamegi imeliku paradoksini – vahel võib radikaalsest skeptitsismist küllaga kasu olla. Kes nüüd tõsimeeli uskus, et euro hinda ei tõsta – tõstku kohe käsi. Veel parem mõlemad. Ja-ja, juba vana Nietszche märkis hauataguses kirjatükis, et „Kogu meie Euroopa kultuur on mõnda aega liikunud katastroofi poole…“.

Kas just nii, öelgu pigem kirjatundjad. Aga kõike mida silm näeb, ei tasuks tõesti puhta kullana võtta. Umbes-näiteks-nii: sõidab nunn autoga mööda kolkateed kui ühtäkki lõpeb bensiin. Pakiruumis kanistrit paraku pole. Küll aga kõikvõimalikku kola, sealhulgas suhteliselt korralik pissipott. Sangaga. Mispeale hakkaja püha õde lähebki pott näpus tanklasse. Ning tuleb sealt mõne aja pärast riburada pidi kütusega tagasi.

Hetkel, mil nunn pilgeni täis potist bensiinipaaki täitma asub, jääb seisma möödasõitev auto ning mahlakas bariton lausub mõtlikult: „Annaks Kõigekõrgem mullegi nii tugevat usku kui Teil on, õeke!“.

Post sriptum: pildil kuvatakse töövahendit kolumnide treimiseks.

Foto: erakogu

Ton Karlos. Elu nagu lill

By

Noh,  kui väga nihu läheb ja mõnele ürgkoledale literaadile satute – siis õnne asukohta teile ilmselt ei öelda. Küll võite teada saada milline lill õnn olla võiks. Näiteks roos on roos on roos.

Tõsisemalt – õnne valem ei pidevat mitte keemias või kujundites olema. Vaid teekonnas. Saavutamises. Kättevõitmises. Mäletate lapsena – mänguasi mille vanematelt välja nuiasite ei ole üldse nii lahe kui see, mis veikleb kättesaamatus kauguses/kõrguses mänguasjapoe riiulil? Pealegi pidavat õnn pöörduma. Olema hellik, heitlik ja tujukas nagu kaunis naine. Fortuuna, niisiis.

Siinkohal toome ka kõnekaid ja kujundlikke näiteid:

Kaks röövlit peatavad tühjal tänaval mööduja. Teatavad:
“Rahakott! Ja kähku!”
Kõnetatu tõmbab seepeale välja ilmatu püstoli ja käsutab omakorda:
“Asfaldile! Kõhuli! Ja ujuma!”
Röövlid heidavadki kõhuli ja hakkavadki ujuma.

Tüki aja pärast ägiseb üks vastsetest tervisesportlastest teisele:
“Elu sees põle sellist asja näind, et asfaldi peal ujutakse, vee.”
“Lõuad kinni!” röögatab püstoliomanik.
“Muidu hakkate vettehüppeid tegema!”

Foto:  erakogu

Kolumn. Ton Karlos & Matsakas Maskott

By


Mnajah, kui mitte öelda manjaana. Pööripäev peaks ideestiku järgi olema päev aastas, kus võetakse aeg mõnusalt maha. Kas üksi või siis suuremas seltskonnas. Noh ja nii tavaliselt lähebki. Kui arvata välja üks väike aga häälekas minoriteet.

Kujutate ette, et olete nii tubli kolm aasta vana ja tegelete kõikvõimalike toredustega. Magate kaua. Nuiate vanaemalt kommi. Süüa võite muide, veel nii nagu Jumal loonud, see tähendab kätega. Aga näe naabritüdruk oskab ka kahvlit kasutada. Tüdrukud on ju üldse nutikamad.

Ning muidugi mänguasjad! Mida aeg edasi seda ägedamad. Saate teha torne ja tubasid. Ralliauto ongi aga selleks loodud, et kirjutuslaualt hoogu võtta. Täiega!

Ja siis lõpeb kõik kena. Ühtäkki saab teoks vastik vandenõu. Tuppa sajab TV-st tuntud Koka-Koola maskott. Kuidagi tuttavlik ja kindlasti habemega. Säherdane matsakas.

Ootusärevusest saab äkitselt õudus. „Kas Sa olid ikka hea laps?“; „“Kes sõi kollast lund !?“; „Kas vanem vend kleepis vanaema toa lakke koleda posteri?“.

Ääääh! Peas kumiseb:„Aga sina pekinägu, palju sulle maksti, et rohelise tööriide punase korporatiivdressi vastu vahetasid?“. Hing jääb kinni. Pühad on rikutud… Jälle!

Kolumn. Ton Karlos & I Snoob

By


Ma nüüd ei tea, õigemini tean küll, kuidas alustada. Korralikult snoobil on vähemalt kaks tunnust. Kõige tähtsam – välimus. Kui ta on countrysnoob, siis sõltumata ilmast ja aastaajast kannab nahkpükse ja valget stetsonit. Püksid ragisevad külmaga ja tekitavad kubemes kummalisi assotsiatsioone, kuid see ei takista elamast elitaarset elu. Näiteks rockisnoobist me eriti rääkida ei saa. Tavaliselt on rokipeerud kõige harilikumad joodikud.

Teine ja veel tähtsam tegur – elustiil. Valged ja hästipoleeritud asjad töötavad korraliku snoobi kasuks. Kindlasti auto. Soovitavalt saunasuurune pargimaastur. Võlgadest me eriti ei räägi, küll aga aktsendist. Teate, korralik snoob käib kohalikke pärismaalasi mõtteteradega turgutamas nii kord aastas. Puhub müügist ja marketingist, vahel harvem ka kliendisuhetest ja eriti  juhtimisest – ühesõnaga naistest keda ise pole pannud, peaasi et pappi pritsitakse. Ja siis hüpetega tagasi sinna kus ei pea majanduseksperimente kartma. Kus on hea ja turvaline ja naabrid ei isatse naftahindade kasvuga ühes rütmis.

Las hambutud maakad katsetavad, kuidas elada seaduste järgi, mis kohalikul karjamaal ei toimi. Käskis keegi uskuda mingit suvalist hästilõhnavat tegelast?

Varsti tuleb snoob uuesti, I Snoob.

Kolumn. Ton Karlos ja X%

By

Well-well-well, kuidas siis see demokraatia põhiprintsiip oligi? Et enamuse võimuga peab kaasnema kõigi ühiskonnaliikmete inimõiguste tagamine? Oli ju selline mõistlik põhimõte? Muidugi, et. Siin astuvadki mängu, kui mitte öelda kapist välja, vähemused.  Sellised naksakad X astmes minoriteedid. Tegelased  kes  väidavad, et kõik on õnnelikud, kui parlamenti hakatakse näiteks kvoodi alusel naisi valima. Kuidas õnn saabuma peaks, asjaosaliste jutust ei selgu. Ammugi mitte tõsiasi, et  idees endas  sisaldub räme vastuolu. Võrdsus, sealhulgas sugudevaheline võrdsus, tähendabki, et ametikohtadele tekib konkurss. Paremusjärjestus. Ja seda kvalitatiivsete oskuste, mitte genitaalide, põhjal. Lihtne mis? Kordan veel – pereplaneerimiseks vajalike näärmete tüüp ja suurus ei ole olulised. Oskused loevad! Kanasagaratele seherdane argument vaevalt mõjub ja mingil hetkel algab soig uuesti – kõik oleksid õnnelikumad…

Rangelt võttes on ka koeraomanikud vähemlased.  Ja muidugi on ehe vähemlane tüüp kes alukaid pükste peal kannab. Noh, Karlssoni lähisugulane, teate küll. Lihaseline. Elab ja lendab Ameerikas.

Ja üldse. Inimsuhted muutuvad. Olles pidevalt täis õõva, õudusi ja traagikat. Miks siis mitte eelistada masinaid? Sätid mehhanismi oma äranägemise järgi tiksuma ja kõik on tõesti õnnelikud. Isegi need õrjetute kirjade saajad, kellel esmalt tükk (rõõmsat) nuputamist, et mida siis soovitakse?

Ketast heita?!

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

 

Kolumn. Ton Karlos ja ÖÖ

By

ÖÖ. Müstiline, maagiline, sensuaalne aeg. Kõik kassid hallid, armunud teineteise lembusest joobumas.Perekonnainimesed lapsed lõpuks magama uinutanud ja unelevad ise, näpp teleri nupul. Öösel toimub ka muud – voolumõõtja hullub isekeskis, elades himukalt kaasa järjepanu avanevatele ja sulguvatele vooluringidele. Talle sekundeerib pontsakas inverter, pahisedes enda ette keeles, mille sõnu mida teab ainult tuul. Või hooldustehnik.

Kesköisel jääga kattunud jalakäijate teel, seal kus akrobaat võiks kaela murda, siugleb armsalt klappmütsiga jalgrattur. Kuhu? Miks? Mis ajendab täiskasvanud inimest varakevadisel rabekülmal hommikuhakul rattaga kesk hangi sõitma? Siis kui teised tirivad teki kõrvuni ja näevad 3D unenägusid, täis linde ja lepatriinusid. Armastus? Ahastus? Tüdimus? Äkki inimlik lollus segatuna vaesuse ja suure-suure unistustega? Me ei tea.

Öös sünnib erilisi asju. Astudes ajas tagasi aastat nelisada – öö, see on alkeemikute aeg. Suured mehed, toeks targad ja arukad naised, teevad suuri tegusid. Kulda ei leita aga optika ja mehhaanika põhiseadused, seda küll. Viimast siiski metropolis. Maarjale pühendatud maal toimetab samal ajal usinalt kohalik rehepapp. Riukalik ja kange mees, kehakujult kõhn ja kuivetu nagu tooli põhi. Arvatavasti hilisemate poliitikute esivanem, eeskuju ning arhetüüp. Teda mehhaanika ei huvita. Optika ammugi. Tema tegeleb muuga. Keegi peab ju vanatühjale mütsi pähe tõmbama. Korralikult, kandadeni . Sest valitutele sotsialismi ehitamiseni on veel aega, nii aastat nelisada.

Öö, maagiline, müstiline, sensuaalne aeg.

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Ton Karlos ja Kole Kollaborant

By

Hrmmmmm, igavesti lahedaid ütlusi leiab, kui vähe ringi vaadata. Näiteks: „In God We Trust, All Others Pay Cash“, või siis: „Siin autos ei kinnitata turvavöid, vaid surrakse nagu mees!“, ehk: „Ära käi mu järel, olen isegi eksinud!“. Nimistusse võiks kindlasti lisada ka nõukaaegse võllanalja redisest, keda parteisse vastu võetud, sest vaatamata punasele välimusele olla redis seest valge, mis valge. Lisaks kannab viimase aja folkloor laiadesse massidesse naljakat lugu, mille kohaselt See Kelle Nime Nimetada Ei Tohi, sõidab linnas autoga ja peatudes punase fooritule all, otsustab: „Lindistavad!“.

Mida iganes, isiklikuks ja absoluutseks lemmikuks olid, on, ja jäävad ühe targa mehe sõnad: „Kaitsku Jumal mind salalike sõprade eest, avalike vaenlastega saan ma ise hakkama!“. Kusjuures mõtet võib laiendada kuhu iganes – keelekandjatest kubisevasse suvalisse organisatsiooni või siis globaalsele tasandile. Muide, imelik aeg, kus elame. Isegi vaesed on paksud ja maailma totramat ametit – spiooni oma – heroiseeritakse kõlavalt. Osundagem siinkohal näituseks härraste von Stirlitz`i ja James Bondi ettevõtmisi suurel ekraanil.

Lihtne see ei ole, sest öördajaid ja kaasajooksikuid ei armast keegi. Pealegi, kui keelekandjaga on suhteliselt kerge – lõusta sondeerimiseks leiab ikka põhjuse – miks nad muidu Džeimsi nii kangesti peksta ihkavad? Siis kaasajooksikutega läheb keerulisemaks. No mida Sa teed Koleda Kollaborandiga? Muidugi, kõik sõltub temperamendist, näiteks, väidetavalt Prantsuse Vabariigi justiitsministri ettekande andmetel hukati 1944 aastal 10519 kollaboranti, neist ilma kohtuta 8348. Lihtsamal juhul aeti paljaks pea.

Mõtteid, härrased?

Kolumn. Ton Karlos ja Masendunud Mees

By


Nojah, sirgelt öeldes, kohalik meesinimene peaks olema väljasurnud. Küll nimetatakse teda asja eest teist taga jobuks, küll nokitakse lihtsalt niisama heast peast. Aga nagu näha, ei võta mehikesi ei põhjamaa karm kliima ega sotsiaalsed eksperimendid. Noh, ja kui, siis võib põhjused põhimõtteliselt kokku võtta üheselt: force majeure. Lühidalt, sotsiaalsete tagatiste süsteem, mille saab piltlikult ja palju sõnu raiskamata pakkimata langevarjuna kokku võtta.

Pikemalt lahti rääkides, oleks põhjuseid nagu ikka kaks, kui mõtlema hakata. Femme fatale & argent, väljendudes välismaa keeles.

Naissuhted on keerulised nagu alati, eriti emotsionaalsel pinnal. Lihtsaimaks näiteks võiks siinkohal tuua lõputu nõiaringi – mees ei tohi palgatööd tehes mitte mingil juhul teenida rohkem kui naiskolleeg. Kui vahel nii juhtub, on see kohutav diskrimineerimine, maailm lõhkeb mullina. Intriigid aga mitte. Märgitud ideoloogia toimib siiski ainult E-R kl. 8.00- 16.00. Kaheksa tundi päevas, sest koju minnes reaalsus muutub. Jõhkralt ja jõuliselt: miks sa nii vähe raha tood !? Oled mees või ei ole, vää?  Tööle naastes, tõsi küll, algab spiraal otsast, sedakorda subjektiks naisülemus, või ülemused, või palju ülemusi. Aga see on teine teema. Krehvtiseid märkusi asjaosalistelt, kui poliitpropaganda välja jätta, saab lugeda siit:

Mis ärisse puutub, siis nagu masu ilmekalt kinnitab, õpiku-business nii pisikesel turul ei toimi. Pole mahtu. Ja inimesi. Rahalise edu tagab pigem eraäri pikaajaline ja edukas keevitamine maksumaksja rahakoti külge. Soovitavalt ilma riigihangeteta. Niiöelda enamuse tungival soovil. Üldse näib, nagu oleks miskite majanduskoolide peamisteks sponsoriteks pangad. Miks muidu algab iga äriplaan tüütult nagu metslaste mantra: lood strateegia, hangid piisavalt käibekapitali jne. Pärast laenu andmist võtab kreeditor, vihmavarju tagasi, kui tõsiseid praktikuid uskuda. Koos tagatisvaraga, arusaadavalt.

Tulemus? Üldistades võib siiski öelda, et kui rehepaplik suhtumine oma riiki välja jätta, siis on lootust. Mitte liialt palju, aga siiski. Sest näidake mulle rahvast, kes on ennast suutnud 5000 aasta vältel nii paljude muutujate kiuste taastoota? Tõsi, eelmised 4950 aastat hormonaalpreparaate ei tuntud…

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Kolumn. Ton Karlos ja triipude aeg

By


Mnjah… Talve otsasaamine viib mõtted vägisi teedele ja sealt teetriipudele. No, teate küll, teid nagu ei ole aga triibud joonistatakse ikkagi. Kasvõi pinnasele. Ja mitte ainult armsas koduses kilulinnas, nihiliste on ka mujal. Noh, et siis selline soe ja armas tunne tuli koos Aprilliga südamesse. Teate, linnud, lumesulamine, kassid teedel, tänavatel, rentslis ja katustel. Ühtlasi proovisin loendada, kui palju elus olulisi triipe ma üldse tean.

Jep. Esimesed triibulised, need mida urvaplaastri näol üleannetutele jõnglastele jagatakse, jäävad poliitilise korrektsuse tõttu ära. Ei ole ajakohane. Vaadake, tänapäeva postmoderneses maailmas, mida iseloomustavad ainult naistest koosnev soolise võrdõiguslikkuse osakond vastavas ametkonnas ja pedofiilist pea-lastekaitsja, nüüdsest õnneks kinnimajas, latsekestele vitsa anda ei tohi.

Siis jääb triibuline riietus. Need mida filmides kannavad asjalised, kes ruudulisest päikesest ja kodanik ülemusest lugu peavad. Ka ei ole eriti ajakohane.

Pärast seda meenus triip, mida saab ninna tõmmata, et maailm jätkuvalt kena ja tore paistaks. Triipudest vist kõige kallim ja tulutum, kui muidugi aukudele joonistatud teetriibud välja jätta.

Sealtmaalt tulid meelde triibud pliiatsitel. Teate küll, need, mida nostalgia huvides ikka ja jälle kirjutusvahenditele ilmuvad. Mõtetud triibud.

Noh, ja siis meenusid veel va kasslooma vuntsid. Triipjad ja väikesete eriti tervate hammastega. Kõikidest triipudest kõige triibumad, muidu ei saa lemmikloom hiiri kätte, kas teate?

Ongi vist kõik, kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kõik head asjad paistavad pigem mummulistena. Heal juhul ovaalsetena. Vahel ka kandilistena. Või mida arvad Sina, hea lugeja?

Kolumn. Ton Karlos ja Kole Külm

By

Üllatavalt mõistlik talv saab mööda, tuleb tunnistada tõtt. On olnud lund, päikest, on olnud piisavalt jahe. Müstika, kui viimaste aastakümnete väljakujunenud keskmist jälgida. Muide, olukord on huvitav ja selleasemel et näpuga kõveraid graafikuid toksida, soovitaksin hetkeks silmistseda kaaslinlasi. Mida teeb näiteks nii kahekümnendates noor, selline juveniil, kes pole korralikku talve näinudki?

Nooo, päris loogilisi asju. Pärast esimest miinus kümmet kraadi külma kadusid ära nabajoped. Õige, see mis sobib vahemereäärsesse kiimasse, on siinmail eriline rumalus. Isegi kui mõni poppiidol seda parasjagu usinasti promoma juhtub. Tõsi, järgmised miinused enam nii mõjuvad ei ole, paistab et põlvkondade viisi proovitakse välja uurida, mis juhtub kui -25 külmapügalat ühendada palja peaga. Suurt midagi, selgub linnapilti uudistades.

Teate seda inimtõugu kes sõltumata ilmast või üritusest ilmub välja valge kaabu ja kauboisaabastega? Nagu praktika kinnitab, need mehed on kordades kangemad kui miskid nabajopedes tüdrukud. Praktika kinnitab ilmekalt – tõelist Marlboro Man`i -10 C ei murra. Arvatavasti ka mitte – 40. Kui ainult chopper käima läheb. Ja küll ta läheb!

Aga kõikidele subkultuuridele teevad pika puuga ikkagi ära jalgratturid. Kes ei usu, jalutage näiteks mõnel hilisõhtul kusagil Kakumäe kandis. Seal kus jalakäijate teel on ennast seltsielu plaanis kasulikum näidata kui Bonnie & Clyde`s. Siinkirjutaja käis. Südaöösel ja käreda pakasega. Vaatas tähti. Puhus käpikutesse sooja. Tõstis ülesse krae. Mõtiskles elu ja inimeste üle. Kui ühtäkki kuulis eriti intensiivset praginat ja puhkimist. Kolumnistid on julged inimesed. Vaieldamatult. Aga mitte sedavõrd julged, et vaadata tõtt küünikõrguse isapõdraga.

Tõsi, vaid mõned pingelised sekundid hiljem selgus, et va sarvekandjat ei olnudki. Kõigest keegi noorsand väntas nailonjope ragisedes ja rattakella õrna tilina saatel läbi lumesaju paljapäi horisondi poole.

Foto: http://www.hot.ee/vaits/lumi.jpg