Juhtivad küsimused
Iga TV-seebi vaataja teab, mis asi on juhtiv küsimus. Neid teatakse ka “laadivate” või “provotseerivate” küsimustena. Igal juhul on nende eesmärk selge: ergutada vastajat soovitud vastust ütlema. Ametlikumalt öeldes, juhtivad küsimused sisaldavad endas ennetavaid vastuseid, mida küsija just tahabki. Ehk teisiti, juhtiv küsimus on vihjav – ta vihjab õigele vastusele, just sellisele, mida küsija ootab. Selline küsimus paneb sõnad vastajale suhu ja just sellepärast ei tohigi neid kasutada.
Teisalt, taoline küsimuste vorm nõuab vaikivat nõusolekut. Naaber, kes sind tervitab “Ilus päev!”, palub sul nõustuda, isegi siis, kui “on ju?” jääb ütlemata. Igapäevases vestluses kasutame juhtivaid küsimusi väga sageli. Seda enam ei tohiks seesuguseid küsimusi esitada aga näiteks intervjuud tehes. Sageli tsiteeritud ja ilmselgelt juhtiv küsimus “Mitu korda sa eelmisel nädalal oma naist peksid?” on piisav, näitamaks sellisele lähenemisele omaseid ohte. Tegelikult ütleb intervjueerija ju “Kuule, ma juba tean, et sa oma naist peksad – tahan vaid täpselt teada saada, mitu korda sa teda eelmisel nädalal ikkagi peksid.”
Peamine on jätta meelde, et iga juhtiv küsimus on oma provotseeriva loomu tõttu o h t l i k. Seesugused väited nagu “Sa tõenäoliselt usud, et …”, “Sa pead tunnistama, et …”, “Fakt on see, et …” võivad luua ägeda vastureaktsiooni väljendites “Ei, ma ei pea/taha/arva!” või “Siin pole faktiga mitte mingit pistmist!”. Kriitilis-hinnangulisel juhtival küsimusel võib olla samasugune mõju. Küsimus “Sa tegelikult ju ei arva, et … või mis?”- iseenesest provotseeriv vasturääkivus – võib olla pigem tahtmatu sissejuhatus tulisele vaidlusele kui arukale mõttevahetusele.
Asjakohaseid linke:
Erialane (toitlustus-majutus) personaliotsingu ettevõte: www.ehra.ee
Foto: morguefile.com