Jälgides maailma ühe suurima andmetöötleja arengut tuleb tõdeda, õigus on neil, kes kinnitavad – suurus ei ole alati oluline. Joovastus oma suurusest ja äriedust oleks võinud ärihiiglasele lõppeda vabalangusega, sest juhtkond lihtsalt ei suutnud ette kujutada, et leidub inimesi, kes soovivad oma isiklikku ja pisikest elutoaarvutit.
Alustades algusest, tuleb tuletada meelde, et arvuti eelkäia on perfokaart, mida kasutati juba 18. sajandil kangastelgede juhtimiseks. Tabulaator võeti kasutusele 1887. mida rakendati esmalt rahvaloendusel. Ilmnes, uus lahendus sobib hästi ka raamatupidamistoimingute lihtsustamiseks. Väikefirma CTR (Computing – Tabulating – Recording) müüs niisuguseid seadmid kogu maailmas. Aastal 1914. nimetati uus ettevõte ümber IBM-iks, mis toimis unikaalses olukorras: seadmeid vajati ja konkurente ei olnud!
IBM-i edulugu seondub tihedalt legendaarse presidendi Thomas J. Watson`i karismaatilise isikuga. Tagantjärele vaadates võib tunduda veidrana, et tänase päeva ühe suurema teadusuuringute firma eestvedaja alustas õmblusmasinate müüjana. IBM-le tõusis sellest aga ainult kasu, sest müümine jäi tema kireks; kusjuures tark ostmine ja müük ei olnud ainuke võtmepunkt, olulist rolli mängis side mõjukate klientidega – ministeeriumite ja valitsusasutustega.
Ruumipuuduse tõttu peame vahele jätma äärmiselt huvitava tänapäevase arvuti saamisloo, ning tõdema, et esimese oma elektronarvuti SSEC, lõid IBM-i insenerid aastal 1948 ja töötas see veel releedel. Igal juhul arenes ettevõte hiigelformaadis, suured olid kõik, alates klientidest, sh. NASA, kuni lõpetades arvutite ja bürooruumidega. Nii juhtuski, et pärast seda kui personaalarvuti oli ammilma turul, investeeriti ikka veel kirjutusmasinate tootmisse. Kui aga eksitust märgati, alustati otsekohe personaalarvuti arendusprogrammi „Chess“. Et kiirustamine head ei too, kinnitab kasvõi kõnekas asjaolu, et vastupidiselt tavapraktikale, otsustati tarkvara arendamine teha ülesandeks teistele firmadele. Siitmaalt algab aga järgmise majandushiiglase, „Microsoft`i“ edulugu, mis on mõne muu kirjutise teemaks. Kokkuvõtteks tuleks vaid sedastada, et MS-DOS (Microsoft Disc Operating System) muutus massilise levitamise tulemina ülemaailmseks standardiks; ning IBM allakäigu kümnendit iseloomustavad kroonikud kui „Big Blue“ muutumist „Big Blues`iks“, mida raamatupidamislikult ilmestab näiteks 1993 aasta kahjum 8 miljardit dollarit.
Üks on kindel – alates 1990. aastatest läheb IBM-l jälle hästi, võtmeks ettevõtte tugevused: komplekssed integreeritud lahendused. Molekulaarlülitiga astuti samm orgaanilise arvuti suunas. Nii leiavad jätkuvat kinnitust ka triibud, aastast 1972. kasutusel oleval logol, mis tähendavad kiirust ja dünaamilisust.