Mis keel see on, mille lauseliikmed pole kuigi jäigalt määratud? Ja mis omakorda tähendab, et suhteliselt keeruline on ette aimata, millega alustatud lause lõpeb. Ning mis jällegi tähendab, et mõtlemine – ja eriti kõnelemine, võtab nii palju aega. Andes kokkuvõtteks olukorra, kus asjasse pühendamatud peavad kõnelejat aegalseks-aeglaseks. Seda enam, et vaikus ja mõttepaus on keelde justkui sisse progetud.
Miks nii? Kas sellepärast, et metsa, mis katab Eesti pindalast umbes poole, takerdub võõras kultuur? Või on asi onomatopöas laiemalt? Mis värk on introvertidega? Kuidas on asjasse segatud Ereljukas? Ja pealgi, kes pagan küll on too Jämejalg Toomas (seto keeles: tuu Jämmejalg Tuumas)? Vastuse leiab siit.. sh julgustame kasutama Rahvusraamatukogu uut e-raamatukogu.
Lõpetuseks, loetakse ikka mitte lugemise pärast. Vaid põhjusel, et iseäranis talvine vaikelu annab võimaluse kaeda endasse ja enda ümber. Pealegi, head või siis väga head kirjandust nauditakse teadupäralt nagu espressot. Väikeste sõõmudena.
Ning miks mitte minna metsa? Kasvõi lingvistilisse metsa? Põhjusel, et nii on siinmail tavaks. Ega ilmaaegu käi seenel rohkem rahvast kui mõnel rokk-kontserdil.
Veebikiri külastab ja kiidab!
Foto: David Mark ja Pixabay