Hoiatusi majanduse jahenemisest on kohalikus meedias viimase veerand- või poolaasta jooksul avaldatud mitmeid, harilikult seonduvad need ehitusbuumi möödumisega. Samuti annavad tooni kirjutised milles tuntakse muret tarbijate üldise kindlustunde vähenemise pärast. Kas see kõik päris nii on, nagu üks ehk teine ajakirjanik või finantsinstitutsioon arvab olevat, on omaette teema.
Küll hakatakse avalikkuses järjest enam, seda rääkides makromajanduslikust aspektist, muret tundma rahvastiku vananemise ja vähenemise pärast. Taolise tähelepanu tuumaks on asjaolu, et kuni aastani 2050 näitavad kõik prognoosid rahvaarvu järjepidevat vähenemist. Ja murdepunkt, mil rahvastikuarv vähenema hakkab ongi käes – elame aastal 2008. Täpsemalt, kui siiani valitses põud tööjõuturul seoses EU tööjõuturu avanemise ja kutsehariduse vähese väärtustumisega ühiskonnas tervikuna, siis siitmaalt on võimalik rääkida kroonilisest lihttööliste puudusest. Tõsi, ka Iirimaal tekkis eelmisel kümnendil, mil majandus kasvas 11% aastas, terav vajadus lihttööliste järgi. Selles mõttes on tegemist analoogiaga. Erinevus seisneb vaid asjaolus, et kui siinmail lahendada vajadus töökäte järgi võõrtööliste impordi abil, ei tooks see ühiskonnale tervikuna olukorra lahenemist. Pigem vastupidi, taoline ettevõtmine sarnaneks kuradi väljaajamisega peltsebuli abil ja probleemid pigem algaksid.
Vaadeldes lähiajalugu, võib päris kindlasti väita, et erineva kultuuritausta ja ajalookäsitlusega inimeste, kes lisaks kõigele elavad oma maailmas ehk meediaruumis , lõimimine ühiskonda läheb maksumaksjale ehk meile kõigile kordades rohkem maksma kui kutsehariduse, eeskätt kutseliitude väärtustamine.
Tulles tagasi rahvastiku vähenemise juurde, siis “Külaline” arvab: muretsemiseks ei ole põhjust. Eesti ajaloos kõige mustem aeg oli pärast Põhja- ja Liivi sõda, ning see elati üle. Tõsi, toona ei teatud ka midagi sissetoodud tööjõust ja heaoluühiskonnast. Nii, et tänasel päeval sõltub see, mis keeles siinmail aastal 2050 räägitakse, paljuski valikutest, mida teevad nüüd ja tulevikus kohalikud tööandjad ja töövõtjad.