Majanduskriis, nii kohalik kui üleilmne, on olnud meedia tulipunktis enam kui aasta. Seda põhjusega, sest USA-st alanud kinnisvarakriisi järelmid tabasid väikest ja avatud majandusega Eestit kiiresti ja valusalt. Tänaseks ei üllata kedagi palgakärped, koondamised, suurte ja võikeste ettevõtete pankrotid.
Ei üllata ka muidu liberaalses ühiskonnas tavatud abipaketid pankadele. Viimane on eriti ebatavaline, sest kui majanduselu kulgeb oma harilikus, ühte kümnendisse mahtuvas rütmis, mõistavad kõik- pank ei ole heategevusasutus.Vaadates tulevikku ja küsides endalt, kas kriisis ka midagi head on, tuleb tõdeda, et majanduskriis ei ole tõepoolest fataalne protsess.
Foto/link: finance.google.com/finance
Nimelt eristatakse põhimõtteliselt kahte tüüpi kriise – neid mis kipuvad krooniliseks muutuvat, näiteks kõik see mis etnilistel põhjusetel Gaza sektoris toimub. Ja neid, mis viivad arengut edasi. Teisisõnu: kui ülekuumenud majandusest läheb õhk välja – mis saab selles halba olla? Lisaks paljudele vastikutele asjadele – nagu pankrotid ja sundmüügid, kaasneb mulli lõhkemisega ka midagi head. Kaovad rämpsfirmad ja toimub üldine hinnalangus. Tekib terve konkurents tööjõuturul.
Kuigi ka siin on omad agad: nimelt, normaalmõõdus turul, mille suuruseks arvatakse olevat minimaalaselt neli – kuus miljonit inimest, toimub eneseregulatsioon. Hinnad tõusevad ja langevad, nii nagu seda kujundab nõudluse-pakkumise vahekord. Väikesel ja seetõttu monopolidest palju rohkem sõltuval turul, taoline regulatsioon pahatihti ei toimi. Näiteks on võimalik riiklikul energeetikafirmal teenida kasumit ka siis kui tänavad on töötutest tulvil.
Siinkohal on veebikiri seiskohal – lisaks ettevõtluse toetamisele kriisi ajal, peab riik rohkem tähelepanu pöörama tarbijakaitsele.