Vanatehnika pisikust nakatumisest alates on mind ja minu lähikondseid huvitanud, milleks mina ja teised minusugused sellega tegeleme või aega „raiskame”? Keegi minule tundmatu C.K. Brightbill on öelnud:”Tulevik kuulub inimestele, kes ei ole mitte ainult haritud, vaid kes oskavad oma vaba aega targalt kasutada.” Sama mõtet kannab ka Eestit väisanud Jeremy Rifkini raamat „Töö lõpp”. Tööülesanded tõid minu lauale ameerika psühholoogi Mihaly Csikszentmihalyi raamatu „Kulgemine”, millest leitud äratundmisi veidi püüan vahendada. Seega juttu ei tule sõna otseses mõttes Volgaga sõitmise elamusest vaid pigem aja kulgemiset kui me innustunult ja süvenenult oma tööd teeme, kaasaarvatud vanasõidukite taastamine. Kulgemise termin (inglise keeles – flow) pole just tõlkijal eriti õnnestunud ja mõned eelistavadki kasutada selle asemel flow-seisundit ja optimaalset kogemust.
Kas meie eesmärgiks on tõesti ainult hästi tehtud vanasõiduk ja selle säilitamine ja näitamine teistele või on seal peidus veel midagi? Tuleb välja, et seda (tegelikult üldse inimeste eesmärgistatud tegevust) on inimkond päris palju uurinud ja raamatu autor on üle maailma erinevates kultuurides tohutult katseid teinud ja sõnastanud mõned lihtsad tõed. Võiks vist öelda, et me tahame nautida õnnehetki. Uurides õnnetunde saavutamist, selgus, et õnnelikkus ei peitu õnnestumises või juhuses, vaid selles kui me ise oma keha või meeli raske eesmärgi nimel viimase piirini pingutame. Me otsime naudinguid, mida iseloomustab edasiliikumise tunne: uudsuse või hakkamasaamise tunnetamine.
Kõige positiivsemate kogemuste kirjeldamisel (kulgemise seisund) mainivad inimesed järgmisi omadusi:
-selline kogemus tekib, kui tegeleme mõne lõpuleviidava tegevusega;
-keskendume tegevusele;
-keskendumise teevad võimalikuks kindlad eesmärgid ja vahetu tagasiside;
-tegevus peab olema kaasahaarav ja kõrvaldama teadvusest kõik argipäevamured ja pettumused;
-nautimise ajal tunnevad inimesed end oma tegevusi kontrollivat;
-inimesed ei muretse oma mina pärast, ent paradoksaalselt minatunne peale kulgemise kogemist hoopis võimendub;
-ajatunnetus muutub: tunnid mööduvad minutitena ja minutid võivad tunduda tundidena.
„Tegevus” ei pea olema füüsilises mõttes aktiivne ja „oskus” ei tähenda ilmtingimata füüsilist oskust.
Kulgemist soodustavad tegevused tekitavad eelkõige meeldivaid kogemusi.
Diagrammil, mille rõhttelg kujutab oskusi ja kogemusi ja püstteljel on eesmärgid (väljakutse) võiks kulgemise seisundit kujutada tõuseva kaldsirgena (kulgemise kanal, flow-seisund).
Kui meie ees seisev ülesanne on liiga labane (ei nõua piisavalt oskusi), siis tekitab see meis tülpimust ja tüdimust, mis ei ole positiivsed tunded. Inimesed, kes valivad lahjad eesmärgid, mida nad kindlasti suudavad täita, stagneeruvad. Kui ülesanne käib meile üle jõu, siis tekitab see ärritumist ja jõuetust. Mõned inimesed alustavad ebareaalsete eesmärkidega, kuid lootuste purunemine on paljude jaoks rusuv kogemus. Ainult jõukohase väljakutse korral tajume seda mõnusat eneseteostust, nn. kulgemist. Tegelikult peavad eesmärgid käima veidi meie oskustest üle, et tekiks pingutus. Psühholoogid on seda nimetanud otsingulikseks aktiivsuseks, kus positiivne tulemus ei ole alati garanteeritud. Latt tuleb tõsta rekordkõrgusele. Sellisel juhul tõlgendame potensiaalseid ohte nauditavate väljakutsetena.
A – UURIMINE JA EKSPERIMENTEERIMINE (exploration and experimentation); ei ole väljakutseid ega põnevust; mäng; igavus
Tegelikult on osade jaoks hobitegevuses ka taandumine aktiivsest ühiskondlikust elust ja sukeldumine või põgenemine oma väikesesse maailma. Põhjustena ehk elukaare harjalt alla laskmine või kibestumine purunenud elulootustest.
Pea igast meeldivast tegevusest võib sattuda sõltuvusse, mis pole enam teadlik valik, vaid teisi tegevusi segav vajadus.
Foto ja graafik: erakogu
äärmiselt mõnus sõiduriist, aga kui ma ei eksi, siis fordi kloon