ÖÖ. Müstiline, maagiline, sensuaalne aeg. Kõik kassid hallid, armunud teineteise lembusest joobumas.Perekonnainimesed lapsed lõpuks magama uinutanud ja unelevad ise, näpp teleri nupul. Öösel toimub ka muud – voolumõõtja hullub isekeskis, elades himukalt kaasa järjepanu avanevatele ja sulguvatele vooluringidele. Talle sekundeerib pontsakas inverter, pahisedes enda ette keeles, mille sõnu mida teab ainult tuul. Või hooldustehnik.
Kesköisel jääga kattunud jalakäijate teel, seal kus akrobaat võiks kaela murda, siugleb armsalt klappmütsiga jalgrattur. Kuhu? Miks? Mis ajendab täiskasvanud inimest varakevadisel rabekülmal hommikuhakul rattaga kesk hangi sõitma? Siis kui teised tirivad teki kõrvuni ja näevad 3D unenägusid, täis linde ja lepatriinusid. Armastus? Ahastus? Tüdimus? Äkki inimlik lollus segatuna vaesuse ja suure-suure unistustega? Me ei tea.
Öös sünnib erilisi asju. Astudes ajas tagasi aastat nelisada – öö, see on alkeemikute aeg. Suured mehed, toeks targad ja arukad naised, teevad suuri tegusid. Kulda ei leita aga optika ja mehhaanika põhiseadused, seda küll. Viimast siiski metropolis. Maarjale pühendatud maal toimetab samal ajal usinalt kohalik rehepapp. Riukalik ja kange mees, kehakujult kõhn ja kuivetu nagu tooli põhi. Arvatavasti hilisemate poliitikute esivanem, eeskuju ning arhetüüp. Teda mehhaanika ei huvita. Optika ammugi. Tema tegeleb muuga. Keegi peab ju vanatühjale mütsi pähe tõmbama. Korralikult, kandadeni . Sest valitutele sotsialismi ehitamiseni on veel aega, nii aastat nelisada.
Öö, maagiline, müstiline, sensuaalne aeg.
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.