His master’s voice

Mnjahh, kuidas kirjeldada suhteliselt täpset aga ilma initsiatiivita persooni, kellel sisuliselt puudub igasugune selgroog? Kedagi sellist, keda eristab muust massis püsiv keelekandmine ja eriti nürimeelsete intriigide jada? Hall Kardinal? Waylon Smithers? Lihtne see ei ole, sest igas vähegi suuremas organisatsioonis on seherdane tegelane olemas. Üks ja sama arhetüüp, väheste, lahjade, variatsioonidega. Olukorras, kus tegemist mõtleva inimesega, kes olude sunnil narri rolli surutud, ei ole teha muud kui rehmata ja mõelda nii: „Miks kurat sind juba kord ei vii?“. Aga olla võib ka täiesti teisiti. See võib olla küündimatu kuid küünilise isiku teadlik valik. Tee tippu. Kusjuures harilikult on eelmärgitu otsustajate mingisugune (vaene?) sugulane või muidu nurjatu inimloom. Tüüp, kes alluvate vastu jõhker nagu piraadilaeva pootsman. Hetkel vajalike inimeste ning eriti ülemuste ees särab aga sarnaselt võisilmale pudrus. Tuleb tuttav ette?

Siin tekib ainult kaks küsimust: kust taolised töllmokad tulevad? Ja mida selliste paranähtustega peale hakata?

Tulemisega on lihtne – tulevad nad tavaliselt kusagilt kolkast. Pärapõrgust, kus kohalikud mullivannis suppi keedavad. Päritolu seletab ka hulga komplekse, sealhulgas Napoleoni oma. Imelikult kitsa silmadevahe ja närvuvõitu näonaha võib omakorda kauaaegsete sugulasabielude arvele kirjutada. Puhas geneetika, seega.

Keerulisem oleks saada seletust, miks selline tõug tekib? Et oli mõistlik ja normaalne inimene, sai uue ametikoha ja muutus seejärel millekski, mida endised sõbrad kirjeldavad kui proktoloogilist eksperimenti? Nii formuleeritud küsimusele on juba kordades keerulisem vastust saada, kokkuvõtlikult võib vaid öelda – süsteem sünnitab!

Palju naljakam on aga taolise tühipäise tuulelohe käsitlemine. Siin peaks lihtsalt aru saama, kes on need arvukad, khmm, peresõbrad, kelle najal tühi kott püsti seisab. Sealtmaalt kehtib labane machiavellism – eesmärk pühendab abinõu. Kontorisõjas surma ei saada… Näiteid?

Ton

Foto: erakogu