Sellise hüüdnimega kutsuti mind lapsena, kui taskud olid täis korjatud igasuguseid maast leitud kruvisid ja mutreid. See tuli täna meelde, kuna korjasin ühest meistrimehe garaazhist maha jäänud ja minema visatud Volga osi. See prahihunnik hakkas autoga sõites silma, tegelikult seal läikivad rattakilbid. Territooriumi valdajad lubasid lahkelt mulle kõik meelepärase kaasa võtta, sest kohe sõidutati kohale treiler prahikoorma likvideerimiseks. Töömehed mõistsid minu “kiiksu” ja nii me seal koos toimetasime. Selles hunnikus oli peaaegu kõike, mida ühe Volga küljest saab ära kruvida: armatuurlaud, suunatuled, tihendid, pidurite ja silla osad, käigukast ja tagasild jne. Päris palju oli täitsa kasutamata osasid. Just selline kraam, mida me Kurtna laadalt ostame. Selle vahega, et laadalt ostame ainult vajaminevat, siit võtsin kaasa enamuse nodist. Auto kongis oli lõpuks nii palju asju, et oma tööpäevaks vajaminevat polnud enam võimalik kätte saada ja tuli sõita koju autot tühjendama.
Tean, et kunagi saadetakse ka minu kogutud kraam ümbertöötlemisele ja seetõttu tuleb enda poolikud projektid ikka lõpule viia. Nõutuks tegi mind selle juures hoopis see, kuidas hobitegevus võtab endale võimu minu üle ja põhitöö hakkab selle tõttu kannatama.
