Jätk 10.12.08 veebikirjas alanud kirjutisteseeriale GAZ 21 taastamisest. Hr. Vahur Kõrbe päevikuvormis kirjatöö on huvitav ja haarav lugemisvara ka tehnikavõõrale lugejale.
Täitus esimene aasta vana Volga omanikuks saamisest. Selle puhul oleks igati paslik mingeid kokkuvõtteid teha. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin tõdemiseni, et kui asi on poolik, siis saab pigem kirjeldada hetkeseisu. Eelmiste märkmete juures vaevasin pead copy-paste’i üle. Tehtud! Tegelikult ma läksingi seda teed, et lõikusin doonorilt tükke ja istutasin teise auto külge. Kuna doonor on sama värvi, siis on kohati ainult keevisõmbluse triip reetmas tehtut. Kindlasti oleks praktilisem asendada kohe juba suuremaid latakaid, kuid ei raatsi tervet kohta maha lõigata. Vägisi tuleb meelde vanasõna – lipp lipi peal, lapp lapi peal. Ärge seda puhta kullana võtke – tegemist on ikka pideva õmblusega servliitega. Lihtsalt lapid on kohati selliste ebamääraste kujudega. Mõned korrad käisin ka “kaksikõe” pealt kontrollmõõte võtmas, et vältida auto moondumist Mosseks või vastupidi – Zimiks. Doonortükkide ettevalmistamine tuletab meelde anekdoodi inimsööjate sündimisest – ema tuleb ümbert ära süüa. Sobiva asendustüki ettevalmistamine tähendab ju enamasti liigsete konstruktsioonide eemaldamist lõikuritega. Punktkeeviste lahtipuurimisega pole mul reeglina küll midagi peale hakata. Tõe jalule seadmise huvides tuleb öelda, et enamik asendamisele minevaid tükke valmivad ikka oma giljotiini ja vasara abil, doonorilt laenan ainult juhul, kui ajasääst on märkimisväärne.
Võiks ju aastapäeval hõisata, et ainult üks tagumine koobas ongi veel jäänud keevitada-taastada, kuid see oleks poolik tõde. Tegelikult on autol üks külg avariis kunagi paar cm pikemaks venitatud, nii et tagauks ja tagatiib tuuniti kere järgi parajaks (vaataja silmad pettis küll ära).
Nüüd üritan ma hangitud originaalosadega auto komplekteerida, milleks tuleb kohendada C-piilarit, küljekarpi ja rattakoobast. Õnneks on mul paiguti ka selleks tööks võimalik doonorit kasutada. Dopingu eesmärgil võtsin aastapäeval kätte ja kruntisin juba lõpetatud piirkonnad ära – pilt läks kohe rõõmsamaks ja sain hea doosi optimismi. See oli vajalik ka tehtu kaitsmiseks meie heitlikus kliimas. Mitte alati ei õnnestu autot enne vihmahoogu katuse alla sõita. Tulevikku vaadates tahaks järgmise aastapäeva üritusel juba sõita Volgaga liikluses.
Foto: flickr.com