Interneti foorumites on liivapritsidest päris palju juttu ja esmalt katsetasin healt tuttavalt laenatud pritsi. Alguses olin tulemusega üsna rahul, kuid peagi hakkas kompressor kondentsvett prtisima ja see rikkus tegemisrõõmu. Nüüd tulebki otsida laost üles veefilter ja ühendada kompressoriga. Liivapritsi edukaks kasutamiseks tuleb veidi nuputada, kuidas lausa tuhkliivale rajatud töökojas saaks kasutada pritsimiseks kohalikku tooret, mitte käia liiva kotikestega poest ostmas.
Tinamenniku nimi on nooremale põlvkonnale tundmatu, kuid minu noorusaastatel oli see ainukene tunnustatud korrosioonikaitse metallile. Selle värvi tunneb ära iseloomuliku oranzhi värvuse tõttu. Oma keemilistelt omadustelt kuulub tinamennik aktiivsete kruntvärvide hulka, kuna reageerib metalliga. Iseloomulik omadus on ta võime isegi märjas keskkonnas kuivada, mistõttu oli nõuka ajal teda võimalik hankida ainult laevaremonditehastest või torujüridelt (kaupluses seda ei müüdud). Nii olen minagi oma esimest autot kunagi hooldanud tinamennikuga. Kuna värvipigment valmistatakse pliioksiidi baasil, siis on see tänapäeval loomulikult tootmisest kõrvaldatud. Mind sellega veel ei hirmuta.
Olin selle värvi enda jaoks ammu jätnud veetorustiku pakkimise abimaterjaliks, kui värske Volga omanikuna avastasin, millise hoolega on kunagine peremees auto rattakoopad ja põhja tinamennikuga korduvalt katnud. Nii tekkis nostalgiline soov oma autokere varjatud pinnad jälle tinamennikuga katta. Lihtsalt tänutäheks auto kunagisele peremehele, kelle jälgi mul seni ei ole õnnestunud leida. Saatsin küll kirja viimasele omanikule, kuid see jäi vastuseta. Päriselt pole ma lootust kaotanud, sest alles mina eemaldsin autolt algsed 1963.a. numbrimärgid. Räägitakse ju mingitest Levolli või ka Perli andmebaasidest, kuid mul pole nendele juurdepääsu.